Eesti riik ja arhitektid

Karin Hallas-Murula

 

1930. aastatel tsiviliseerunud Tallinna

kesklinna kaks postkaarti autori kogust.

 

 

Eesti arhitektidel on ikka kombeks olnud kõike välismaalt laenata. Viimati toodi Hollandist riigiarhitekt, et pajatada, kuidas riiklikul tasemel arhitektuuri juhtida saab. Muidugi on välismaalased toredad, kuid mõnes asjas võib ka oma ajaloo meenutamine kasuks tulla. Meil on olnud kaks jõulist perioodi, kui riik arhitektuurijuhtimises otsustavalt ohjad haaras: Konstantin Pätsi riigikapitalismi aeg 1930. aastate teisel poolel ning Ehituskomitee aeg nõukogude perioodil.

Oleme harjunud esimese vabariigi aegsesse arhitektuuri leebusega suhtuma, kuid kaasaegsed ise olid  üsnagi kriitilised. Küll leiti, et Eesti ehituskultuuri tase on madal ja arhitektuuril ei ole stiili, küll kurdeti omapära puudumise ja vähese rahvuslikkuse üle. Isegi legendaarse albumi “20 aastat ehitamist. 1918–1938” (1939, taastrükk 2006) eessõnas ei peljatud puudusi tunnistada, olgugi et albumi eesmärk oli tegelikult edastada esinduslikku pilti. Selle autor Hanno Kompus kurjustas ennekõike  aguliarhitektuuriga, millest oli saanud “kidunenud käsitöö, mandunud meelsuse ja ebaterve odavuse tagaajamise produkt”. “Ta ei võinud enam näida seda, mis ta oli, sest ta oli alaväärtuslik; nii pandi ta teesklema võltstoredust. Ehitamisest oli saanud spekulatsioon, tööst oli tehtud äri, arhitektuur samastati dekoratsiooniga. Kuid ehitamine ei ole äri, vaid looming ja töö,” kirjutas Kompus. 

Raske oleks arhitektuuriajaloost leida paremat lauset, mida tänapäev nii väga vajaks. 

“Meelsus, mida me loeme  neist vanust ehitisist, oli aus ja tubli,” leiab Kompus Saaremaa küla suursugususest ja mõjukusest rääkides. 

Millist meelsust kannavad tänased ehitised?

Meie aja kaubakeskused on argised ja ajutised, nende puhul on arhitektuurist rääkida raske. Pole võimalik luua tähenduslikku arhitektuuri millelegi, mille olemuses pole midagi suurt ja ülistamisväärset. Sedalaadi konteinerehitiste nagu Viru keskuse ja Tartu kaubamaja suurim puudus on, et need ehitati millegipärast tähtsale kohale keset linna. 

 

 

Keskus on tähtis

 

Kesklinna ilmet häbeneti ka 1930. aastate keskel. “Tallinna ehituspoliitika on kogu aeg sammunud õnnetut rada. Meie iseseisvuse algaastail, kui Tallinnas valitses suur korteripuudus, juhiti uute majade ehitamine linna äärtele, kus tekkisid terved uued linnaosad, nii nimetatud karbikülad. Isegi kõige kaugemad heinamaad ehitati siis väikesi maju täis. /—/ Linna sees, suuremate uulitsate ääres, nagu Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel, kus liiguvad trammid ja kus kanalisatsiooni ja muud kulud on juba kantud, näeme samal ajal aga vaid viletsaid majalogusid, mida kohati päris häbi vaadata ja mis jätavad Tallinnast väga halva mulje,” kurdetakse kriitilises artiklis 1935. aastal (Kaja 12. II 1935).

Erinevalt tänasest pöördus arhitektide peatähelepanu tollal mitte unistavalt mere äärde, vaid südalinna. 1935. aasta märtsis pöördus Eesti Arhitektide Ühing Tallinna linna poole memorandumiga, kus juhtis tähelepanu linna ohtlikule alevistumisele: “Tuleks määrata city piirid Vabadusplatsi ja Vene turu vahel. Välja kujundada ringbulvaar ümber rohelise vöö. /—/ Platsidest tuleks ümberkorraldamisele Vabadusplats, Vene turg, Lossi plats ja Balti jaama esine plats.”

“Praegune Vene ja Uus turg on sündsaimaks kohaks Uus-Tallinna keskkoha, foorumi jaoks,” leiti seejärel üksmeelselt ning Vene turg (Viru väljak) reserveeriti uue raekoja kohaks. Just Tallinna keskosa väljaarendamisest sai 1930. aastate keskel linnaehituslik peateema.

Paljudes Euroopa riikides läks linnaarendamise initsiatiiv sel ajal linnavalitsustelt riigi kätte – jõulised riigijuhid vajasid esinduslikku arhitektuuri. “Tallinn kui pealinn on majaomanike linna kõrval eeskätt ka riigi linn. Sest kui viia siit kuhugi mujale valitsusasutused ja -organid, siis jääks Tallinna areng, kasvamine ja ehitustegevus kängu. Seepärast peab riigil oma pealinna vääriliseks arendamisel ka olema ütelda otsustav sõna,” põhjendati riigi initsiatiivi linnaehituses. Nagu Hitler ja Mussolini, nii hakkas ka Konstantin Päts personaalselt nii riiki kui linna ehitama. Tema kõnedes kordub ehitusala terminoloogia: ta loob riigile fassaadi ning riigiasutustest ja kutsekodadest saavad ühiskonna nurgakivid. Kui Hitler oli arhitektuurilemb, siis Konstantin Pätsi puhul võib rääkida perekondlikust ehitamise traditsioonist: isa Jakob oli õppinud ehitusettevõtja ning vanaisa Juhangi käis talutööde kõrval ka ehitustel abiks. 

Valitsuse õigus hakata korraldama Tallinna keskosa ilmet sätestati 1935. aastal vastu võetud “Ehitusseaduse muutmise ja täiendamise seadusega”. Selle alusel hakati tellima tänavate ja väljakute ruumilise mõju projekte, mida hakkas kinnitama riigivanem isiklikult. Ruumilise mõju projektid koostati aastatel 1935–1939 Narva, Tartu ja Pärnu maanteele,  Toompuiesteele ja Mere puiesteele, Aia, Roosikrantsi, Sakala, Tatari, Kentmanni, Kaupmehe, Faehlmanni, Kreutzwaldi, Liivalaia, Hollandi, Väike-Ameerika jmt kesklinna siseringi tänavatele. Need projektid olid esmakordselt ulatuslikult eksponeeritud 2004. aastal arhitektuurimuuseumis toimunud näitusel “Konstantin Pätsi Tallinn”.

Ruumilise mõju projektid olid tänaste detailplaneeringute analoogid, kuid need haarasid, terveid tänavaid mitte üht krunti. Nendega määrati ehitusjooned, majade kõrgus ja korruste arv, hoonestusviis (lahtine või kinnine, majade seinana jätkuv) ning fassaadide ilme. Ka fassaadid kinnitas riigivanem.

1936. aasta oli Eesti ehitustegevuses murranguline: ehitati palju, ehitushinnad tõusid järsult, ehitusse voolas uut tööjõudu ning probleemiks sai nende madal kvalifikatsioon. Majandustegelased manitsesid ehitajaid liigse aktiivsuse pärast ning soovitasid luua reservfonde selmet kortereid üle produtseerida. Kortereid tuli juurde, kuid kesklinna kivimajades, mille ehitamist soositi, olid need üsna kallid. Nagu meil täna.

Ringiga oleme täna tagasi ka Vabadussõja monumendi juures. 1937. aasta 24. veebruaril esitleti ajakirjanduses Vabaduse väljaku ruumilise mõju ja vabadussamba konkursi töid (sõna “konkurss” ei tule vene, vaid ladina keelest ega ole nõuka pärand, mistõttu pole mingit põhjust sellest hoiduda, nagu Ülar Mark hiljuti Sirbis nõudis). “Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadusega” (1936) võttis valitsus endale õiguse sobimatute hoonete sundvõõrandamiseks ja lammutamiseks Vabaduse platsi ümbruses. Jalgu jäänud Jaani kirikule pakuti üheks uueks kohaks praegust Sakala keskuse krunti.

Puumajad kesklinna tänavate ääres taheti mõne aastaga asendada kapitaalse kivihoonestusega. Eriti tähtsaks kujunes Narva maantee hoonestuse asendamine kivimajadega, sellest oli saanud valitsuse tee  Kadriorgu, kus 1938. aastal valmis riigikantselei hoone. Ja muidugi raekoda. 1937. aastal lõppenud raekoja konkursi tulemusena ehitamiseks valitud Edgar Kuusiku võidutöös ei olnud raekoda asine büroohoone, vaid romantiline sümbol, mille eeskujuks oli Stockholmi raekoda. Raekoja ehitamiseks oli linnal vaid neljandik rahast koos, kuid valitsuselt laenu küsima minnes saadi vastuseks: “Enne haigla, siis raekoda.” Keskhaigla sai valmis, raekoda aga – nagu teame – ootab oma järge.

Rahvuslik ehituskomitee

 

1937. aprillis lõi Konstantin Päts Rahvusliku Ehituskomitee, mille etteotsa määras ta riigivanemana iseenda, aseesimees oli peaminister Kaarel Eenpalu, liikmeteks majandusminister Karl Selter, teedeminister Otto Sternbeck ja sotsiaalminister Oskar Kask. Üks minister poleks Pätsu ajal kuidagi saanud arhitektuuriküsimusi ainuisikuliselt otsustada. Rahvusliku Ehituskomitee ülesandeks oli riigi üldise ehitustegevuse kava väljatöötamine ning tähtsamate ehitiste asukoha määramine. Mitmeid suuremaid ehitisi nimetati paleedeks: plaanitseti  kohtupaleed, tööstuspaleed ja koguni politseipaleed. Uue kohtupalee krundiks määrati muide Sakala krundi Estonia vastas olev osa.

Esinduslikkust oli võimalik saavutada ehitiste kaunistamisega ning 1930. aastate teisel poolel võeti Soomest eeskujuks idee ehitisi ühe protsendi ulatuses kunstiga vääristada, mida mõni partei tänagi lubanud on. Pikalt valmistati ette uut ehitusseadust, mis valmis lõpuks 1939. aastal. Sellega nähti muu hulgas ette kohalike ehitusinspektorite ja abiinspektorite kaadri loomine, kellest pidid saama “rahva ehituspedagoogid”. “On seepärast ilmne, kui tähtis on jõuda selgusele ja üksmeelele nende põhimõtete kohta, mis peavad hakkama metoodiliselt suunama meie ehitustegevust lähemas ja kaugemas tulevikus,” kirjutas Hanno Kompus. 

Kas praeguses kõike-võib-olukorras on arhitektuurivaldkonnas mingeid põhimõtteid, milles ollakse üksmeelel? Millises suunas peaks Eesti arhitektuur arenema?

 

 

Kvalifikatsioon ja kutsekojad

1990. aastate alguses pressilt šokiarhitekti tiitli pälvinud Raivo Puusepp oli esimene, kes kuulutas turumajanduse hoos, et arhitekt peabki kõike tegema, mida tellija tahab. Sellise meelsusega arhitekti poleks Pätsu ajal Inseneride Koja liikmeks vist küll võetud.

“Meie hoonete ehituslik väärtus pahatihti jätab soovida sellepärast, et arhitektid võtavad oma ametit liiga kergelt,” kritiseeriti 1930. aastate ajakirjanduses. “Vähese tasu eest kirjutatakse alla nii-öelda asjaarmastajate töödele, mille tulemuseks on arhitektuurselt ja ehituslikult alaväärtuslik hoone” (Pealinna Teataja 18. XI 1936). Allkirja müümisi on tõesti teada. Samas oli probleemiks, et “kuni viimase ajani on tulnud vabalt praktiseerivatel arhitektidel ja inseneridel võistelda joonestajatega, kui palju odavama, kuid erialaliselt ettevalmistamata tööjõuga”. Selle praktika ärahoidmiseks andis riigivanem oma dekreediga 1936. aastal välja “Inseneride, arhitektide, keemikute, tehnikute ja maamõõtjate kutsetegevuse seaduse”. Kutselisi arhitekte hakati registreerima ning nende nimed avaldati Riigi Teatajas.

Mussolini eeskujul või mitte, kuid 1937. aastaks oli Eestis loodud 17 kutsekoda. Kutsekodade loomise eesmärgiks oli “tõsta kutse-eetilist moraali; rakendada väärtusi loovad grupid viimistlema oma kutseala tehniliselt ja hoolitseda majandusliku heaolu eest” ning, mis kõige tähtsam, kujundada rahva sotsiaal-korporatiivne esindus Rahvuskogu ülemkoja tarvis, mille ülesandeks oleks olnud poliitiliste erakondade ja poliitiliste voolude tasakaalustamine. Kas pole taas aktuaalne idee, kui mõelda meie ministeeriumide ja riigiasutuste jätkuvale politiseerumisele, millele vastukaalu nagu enam polegi?

Tänagi liigutakse erialati kutsekvalifikatsiooni süsteemi suunas, kuid sellega ei kaasne laiemat ühiskonna asjades kaasarääkimise õigust. Otsustama jäävad endiselt poliitikud, keda järjest vähem huvitab spetsialistide arvamus. Kultuuriministeeriumi juures tegutsev arhitektuurinõukogugi on ministri määrata ja kokku kutsuda (seepärast pole ka imestada, et näiteks Sakala küsimuses pole seda kordagi kokku kutsutud). Ka tulevane riigiarhitekt hakkab kuuldavasti alluma kultuuriministrile.

Arhitektide Koja loomine oli tõsiselt arutlusel 1990. aastate alguses. Arhitektide liiduga võrreldes oleks sel ilmselt olnud mõnevõrra teistsugune ja toekam staatus. Faktiks jääb, et professionaalide arvamust on vaja nii linnal kui riigil ja kogu ühiskonnal, et hoida ülal sisulist diskussiooni, mida  bürokraatia üritab välistada. Igaüht, ka linna peaarhitekti, kes väidab midagi arhitektuuri kvaliteedi kohta, võidakse süüdistada maitseotsustuse subjektiivsuses ja nii on erialakomisjonide liikmedki õppinud tuge otsima vormistuse nüanssidest ja formaalsustest, selle asemel et öelda midagi projekti kvaliteedi kohta. Tolerantsimänguga on kerge läbi suruda ka kehvi lahendusi, sest tänapäeval ju maitse üle ei vaielda, kuid eks arhitektuuriasjade viltuolemise tunnetamisest riigiarhitekti ametikoha loomise mõte ju tekkiski.

Kas Eesti riigiarhitektil saab olema õigus oma arvamusele? Kas ka siis, kui see ei lähe kokku kultuuriministri, peaministri või presidendi seisukohaga?

Kui esteetilisi otsustusi võib olla mitmesuguseid, siis, kui meenutada 1930. aastaid ja Hanno Kompust, on ajas kestva arhitektuuri eetiline alus ometigi üks: aus meelsus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming