Ehe seest ja väljast

Merle Kasonen

XI “Ars Ornata Europeana’l” valitses endiselt mõnusalt demokraatlik meeleolu.

Iga kahe aasta tagant peetavad rahvusvaheline ehtebiennaal ja sümpoosion on tähtsad just laiahaardelise ning mittekommertsliku iseloomu tõttu: julgustatakse kunstnikke vastu võtma kaasaegse ehtekunsti väljakutseid, pakutakse läbilõige nii tunnustatud kui ka noorte kunstnike, alles koolis õppivate homsete tegijate loomingust.

“Ars Ornata” on ellu kutsunud kolm Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni: Forum für Schmuck und Design (Saksamaa), VES (Holland) ja Corpus (Prantsusmaa), esimest korda peeti seda 1994. aastal Kölnis.  Üritus toimub iga kord eri paigas, seni on see sattunud pigem Euroopa lääneossa (eelmine “Ars Ornata” oli 2005. aastal Lissabonis).

Ürituse esialgne põhjus oli (nii vaimse kui administratiivse) kommunikatsiooni vajadus ajal, mil Internet, skype’i kõned, odavlennufirmade kõigile kättesaadavad lennud olid veel tulevikumuusika. Euroopa oli tol ajal märgatavalt suurem ning metsikum paik. Ehtekunstniku igapäevatöö üksildase loomu tõttu on mõttekaaslastega suhtlemisel tekkiv sünergia hindamatu ning seetõttu oli suurel ühisüritusel personaalne suhtlemine hädavajalik.

Niisiis toobki sümpoosion iga kord kokku kitsalt professionaalide (ehtekunstnike, -tudengite, -õppejõudude ja eriala juhtide) kõrval ka galeriste, kunstiteoreetikuid, -teadlasi, kollektsionääre ning loojaid teistelt erialadelt nii Euroopast kui ka väljastpoolt. Seekord kohal olnute hulk jäi kahesaja piirimaile.

Manchester oli ehk üllatav kohavalik, kuna sel linnal puudub otsene seos ehtekunstiga (traditsioon, koolkond, tööstus), kuid iseloomulik tööstusmiljöö ning  skisofreeniline ruumiplaneering lõid kahtlemata eripärase meeleolu. Manchester on suurlinnana suhteliselt uus, ehkki asunduse algust arvestatakse Rooma ajast, mil Julius Agricola ehitas praeguse city põhjapiirile kindluse. Suurlinn kerkis tänu tööstusrevolutsioonile, XVIII sajandi lõpuks oli Manchesteri käes juhtiv positsioon tekstiilitööstuses, mille osatähtsus kahanes alles eelmise sajandi 60ndail. Linna õitseng jääbki Victoria ajastusse, kui oldi liider kaubanduse-, tööstuse- ja teaduse vallas. Noore, dünaamilise linna sümboliks sai töökas mesilane – embleem kordub nii raekoja põranda kiviplaatide mosaiigis kui ka tänavaääristuse postidel. Sellest ka Hollandi ehtekunstniku Ted Noteni Manchesteris eksponeeritud töid läbiv motiiv, mis erineval kujul figureeris nii marmorkuju ehtival siidisallil kui ka plastikust prossina kõigi näituse avamisel viibinud inimeste rõivastel.

Tänavuse ehtekunstibiennaali alapealkiri oli “Inside Out”, märksõnadena on  korraldajad välja toonud järgmised asjad: sisehääle kuulatamine, sise- ja välisinformatsioon, uue publikuni jõudmine, uute talentide kasvatamine, looja ja galeristi dialoogi arendamine, Euroopa-sisene vastastikune mõju. Programm oli meeldivalt tihe, sisaldades kahel päeval loenguid ning workshop’e, õhtuti aga näituseavamisi.

 

 

Ehe ajaloolistele suurmeestele

Peanäitus oli välja pandud Manchesteri raekojas, lisaks veel viis näitust, mida saatsid omakorda väiksemad satelliitnäitused. Väljapanekute iseloom oli kõikehõlmav: hoolikalt kuraatori valitud ja osalema kutsutud ehtekunstnike galadest kuni naistevangla õpitoa käigus valminud ehete eksponeerimiseni.

Kõige õnnestunumaks pean kogu ürituse ühe korraldaja Jo Bloxhami kureeritud näitust “Romancing the Stone” (“Õilistatud  kivi”) Manchesteri imposantses neogootika stiilis raekojas, mis on meistriteos juba omaette. Näitusel osales 21 kunstnikku, kel igaühel oli palutud valmistada raekoja skulptuurisaali Manchesteri suurmeeste marmorskulptuuridele ehe, lähtudes isiku elukäigust, ametist ja tegevusest. Ehte said endale teiste seas nii tuntud füüsik James Prescott Joule (1818–1889), Oliver Cromwell (1599–1658) kui ka prints Albert (1819–1861) ise. Tuntumatest kunstnikest astusid üles Ted Noten, Christoph Zellweger, Tasso Mattar, Christophe Burger, Eestit esindas peanäitusel Kadri Mälk.

Manchesteri käsitöö ja disaini keskuses (Manchester Craft and Design Centre) peetud “Jewel in the City” (“Juveel linnas”) oli tudengitele mõeldud konkurssnäitus, mis koosnes pea 200 tööst, millest külastajate antud häälte põhjal valiti välja kolm paremat. Eestist oli kolm esinejat: Eesti Kunstiakadeemia ehtetudengid Marita Lumi ja Maria Rubtsova ning praegu Londoni Royal College of Art’i magistrantuuris õppiv Jaanika Pajuste.

Seminari raames astus üles 11 lektorit, kelle hulgas oli tunnustatud kunstnike (Peter Chang, Norman Cherry, Giovanni Corvaja, Bettina Speckner) kõrval, ka toimetajaid ning ka noori loojaid, kes pakkusid välja uute tehnoloogiate (CAM-tehnoloogia, 3d printerid, laserid) rakendusvõimalusi ehtekunstis. Loengu formaat oli suhteliselt lühike ning seega pigem ülevaatlik, tekitades siiski piisavalt huvi, diskussioone ning ka ülekeema kippuvaid emotsioone.

Workshop’e juhendasid Euroopa ehtekunstnike assotsiatsiooni (Forum für Schmuck und Design) eri maade esindajad. Arutlusaluseidolevad teemad olid vabalt valitud. Nii juhtuski, et pooleteise tunni jooksul harrastas ühe õpitoa seltskond jõe ääres joogat, teine grupp valmistas kättejuhtuvast materjalist suveniire Manchesteri teemal ja Manchesterile ning kolmandad arutasid, milleks üldse ehteid teha. Mina sattusin Julia Maria Künnapi juhitud töötuppa, kus oli jutuks “Ars Ornata” tulevik. Muide, Eesti senine esindaja Euroopa ehtekunsti assotsiatsioonis Kadri Mälk andis tänavusest aastast oma üle kümne aasta kestnud volitused üle Julia Maria Künnapile. Mälk võttis toona need ülesanded kanda, kuna tundis, et Eesti ehtekunstis on väärtusi, mis võiksid kuuluda Euroopa kunstikaardile. Tänaseks on see töö tehtud. Uue esindaja ülesandeks jääb koostööd soojas hoida ja omalt poolt ettevõtmisi ja uusi mõtteid välja pakkuda.

Kas üritus õigustab end veel või on see oma aja ära elanud?  Kes tunneb huvi järgmise sümpoosioni korraldamise vastu ning mis eristab “Ars Ornata’t” teistest samalaadsetest üritustest? Neid küsimusi arutleti ka Julia Maria Künnapi kureeritud töötoas ja näib, et “Ars Ornata” on oluline ka praegu, sest esialgsest ideest on edasi mindud ning üritus on kasvanud omanäoliseks ning teiste, sarnaste ürituste ees teatavate eelistega suursündmuseks. On eelisteks “globish”,  üritusel kasutatav üldiselt mõistetav inglise keel (Hollandi kunstiteoreetiku Liesbeth den Besteni  suust kõlanud väljend  inglise keelt emakeelena mitte kõnelevate väljendusviisi kohta), sest Saksamaal organiseeritavatel üritustel valitseb saksa, Prantsusmaal prantsuse ja Itaalias itaalia keel;  ürituse liikuv toimumiskoht või ka lihtsalt vabam, mitteametlikum ning sõbralikum atmosfäär… Kes teab, kuid kokkuvõtteks tuleb öelda, et sümpoosionil valitses mõnus meeleolu ning allaandmise märke küll ei paistnud, kui jätta tähele panemata  noorema kunstnikkonna tagasihoidlik osavõtt, mida põhjendab pigem osavõtumaksu kopsakus kui huvipuudus, sest tudengite näitusest võeti küll ohtralt osa. Ehk on ka varsti aeg küps tuua sündmus Eestisse, sest meile on juba aastaid sellist võimalust pakutud ja Euroopa tegelikkuski on muutunud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming