EHI semiootikat kunstiga

Andri Ksenofontov

EHI näitus on tegevusekeskne kultuuriloome vastukaaluks riiklikult soositud tulemusekesksele.

Kirke Kangro. Klaaslabürint “Loe”. 2004.Marko Ausm

EHI näitus “Rahutus akadeemia koridorides” Viinistu kunstimuuseumis 17.IX – 17. X.

Viinistu kunstimuuseumisse sõites ütles mulle üks reisikaaslane, et EHI näitus on avatud endise Viinistu kalatööstuse suitsetusahjudes. Hiljem sain teada, et nood seest roostes saalitsisternid olid hoopis veemahutid. Näituse pealkiri “Rahutus akadeemia koridorides” on võetud Anna-Magdaleena Kangro vastupidise pealkirjaga tööst “Rahu akadeemia koridorides”. See kujutab klaasi alla seatud mitmekihilisi loore, mida toonivad soojad roostekarva toonid. Tegelikult on tegemist plaastritega, mis võetud veristelt haavadelt. Jekaterina Koorti “Vee mälu” illustreerib taoistlikku mõttetarkust ning teooriat vee võimest jäädvustada sellega kokku puutunud aine jälgi. Ent mõttetihe teos on homöopaatilise retsepti järgi lahjendatud kuueks kolmeliitriliseks veepurgiks. Kahest Viinistu veetünnist vasakpoolses oli Ene Kulli näitus “Hirmu mõte”, mille ruumiinstallatsioon trotsib vaataja hirmu astuda kruusamärgade kingadega tumepunasest ja süsimustast vahtkummist pehmele põrandavaibale. EHI näitus paremas tünnis trotsib hirmu sööta publikule nii kõvasid pähkleid, mille tähendustel ka karastatud vaataja hambad murrab. 

On need vastuolud puudus või voorus? Ene Kulli hirmupõrgu, mis miilab geomeetrilis-graafilise kaane alt kesk põrandat, lasi lendu ebardid, kes istuvad saali seintel nagu lõhutud lelud. Põrgusse sisenejas käivitatakse hoopis muuseumisussi-kultuuri (vanem põlvkond) ja polikliiniku-plastikpapude kultuuri (noorem põlvkond) atavistlikku poriste-jälgede-jätmise-kompleksi. EHI näitus on külastajale kultuuri-semiootiline kadalipp läbi noorte tegijate ideede ja ideaalide. Ent Jekaterina Koorti purkide veesillerduses ei heiastu neid inspireerinud peavaluteooriad, vaid pigem maaköögi-, kasemahla- või samagonninostalgia. Raoul Kurvitz sülearvuti ekraanil žestikuleerib hoogsalt “Ruumide fenomenoloogia” loengufragmenti, loengut ennast kuulda ei ole. Martin Sookaela kooliõdede silmasära fotoportreedel on kõnekas, ent ütleb sama palju kui vaikne põrnitsemine loenguruumi tagareast. Paremaks mõistmiseks ei ole kasu Kirke Kangro neljast võtmest, sest kergesti teisaldatavate objektidena tuli need postamendilt koduateljeesse tagasi viia. Sellega tehakse lolliks Maarja Kangro istuv figuur “Tahan teid kaitsta”. Kirke Kangro tööd tõusevad oma professionaalsusega esile. Tema teab, kuidas kommunikatsiooni publikuga juhtida. Ent ta ei ole kaotanud nooruslikku lihtsameelset mitmetähenduslikkust, juhtides inimesi klaaslabürindis kirjadega “loe”, mis lööb sassi juhtnööri kui ilmakaare ja juhtnööri kui instruktsioonilugemisinstruktsiooni. Karastatud klaasi kristallidega kaetud võrkkiik esineb kui tänavamööbliprojekt, JCDecaux’ bussipeatuse jäänuk pärast kaakidelt, konkurentidelt ja kohtunikelt saadud kolakaid, fakiiride küljealune.

Õpetlase väljendusrikkalt raskesti mõistetav entusiasm leiab selgeima avalduse Urve Eslase “Märgimängudes”. Kui see arvustus on veel üks ponnistus väljendada pilti sõnadega, siis Urve Eslas, vastupidi, otsib sõnadele pildilist väljendust. Aluseks on semiootiline tabel mõistetega tähistaja – tähistatav, tähistanu – tähistatu, tähistajaks saav – tähistavaks saav, tähistanuks saav – tähistatuks saav. Selge? Neist mõistetest moodustatakse oleviku, mineviku ja tuleviku tabelid. Näiteks näituseplakat olevikutabelis on tähistatav (näituse) tähistaja (plakat), minevikutabelis aga tähistatu (suletud näituse) tähistanu (kehtivuse kaotanud plakat). Kui sobivat kujundit tähistanu –  tähistavaks saav lahtrisse ei leia, siis jääb “see, mis oli, tähistab seda, mis saab olema”. Ehk pilti selgitav tekst on pilt ise. Viinistus sündis reebus-ism.

Iga töö loomise eesmärk viib sellel näitusel teisele sihile. See on tegevusekeskne kultuuriloome vastukaaluks riiklikult soositud tulemuskesksele. Vabaduseuperpall ühiskonnas, mis seadistab hariduse konveierliine turu dikteeritud suunas. Vahendeid absurdselt valiv nagu Marten Kaevatsi pildiseeria üliõpilased, kes tassisid Juri Lotmani raamatukogu üllameelselt valge särgi ja musta ülikonnaga. Nad lahkusid kui tolmutondid. Mille pealt uus omandatud kultuurikiht veel paremini välja paistab, kui etiketikohaselt pidulikult rüült? Kui pintsakliplased sellest aru saaksid, siis nad ehk häbeneksid välist plekitust.