Ehte alkeemia Firenzes

Kadri M?

Alkeemia põhitõdede tundmine tagab Alchimia vabameelse ehtekoolkonna elujõulisuse. Tuntud ehtekollektsionäär Karl Bollmann, ametilt Viini advokaat, näituse avakõnet pidamas. Revääril Alchimia koolkonna alustala Manfred Bischoffi ehisnõel „Täiesti ebaõnnestunud katse kampsunit kududa” („Total Failure to produce a pullover”), materjaliks 22-karaadine kuld. Kadri Mälk

Pole vist kahtlust, et Firenze on Vana Maailma kõrgaegade kullassepakunsti üks väärikamaid kantse. Linna rikkuse ja renomee kinnistasid keskajal ja renessansis lisaks pankuritele just kullassepad ning siidi- ja tikandimeistrid, kes tänu Medicite metseenlusele said võimaluse pühenduda loomingule. Kullassepakunst Toskaana maakonnas, mille pealinn Firenze on, tugines omakorda etruskide pärandile, nende kullatööd on saladuseks jäänudki.

Tänagi on Firenze kullast läbi immutatud. Lõunamaalastel on suhe kullaga traditsiooniliselt teistsugune kui meil kahvanägudel siinmail. Neile on see igapäevane päikesepaiste. Seal on ka lugematu hulk kullassepatöö õppeasutusi. Näiteks Ühendriikide kunstikolledžitel pidi Firenzes olema mitukümmend rakukest, kus Uue Maailma kunstitudengid endiste aegade hingust nuhutada saavad.

Sellises kontekstis on paras annus söakust asutada Firenzes kaasaegse ehtekunsti erakool. Kuid just see kuldaegade sleppi pelgamata kümme aastat tagasi teoks sai. Ehtekunstikool Alchimia avas oma uksed. Tänavu aprillis kogunes seda sündmust Firenzesse näituste ja konverentsiga tähistama paar-kolmsada kaasaegse ehtekunsti kogukonna liiget.

Peanäitusele oli kutsutud esinema 14 maailma ehtekunsti omanäolisemat koolkonda, Eesti Kunstiakadeemia nende hulgas. Le Pagliere de Porta Romana oli näitusepaigaks valitud teadlikult:, hoones on renessansist peale suurejoonelisi etteasteid korraldatud.

Näituse kujunduse võiks liigitada nähtuseks „kujunduskunsti sugemetaga muljetavaldav kaos”. Kuigi kolossaalsete mõõtmetega näitusesaalis askeldas ringi arhitektist kujundaja, kes jooksu pealt kiires itaaliakeelses viipekeeles meile instruktsioone jagas, oli kujundus siiski lõppkokkuvõttes isetekkeline – ja sellisena mõtlemapanev, andes märku koolkondadest, kes end raami suruda ei lase (München, Stockholm, Lissabon, Tallinn). Ruumi suursugusus päästis kujunduslikust kakofooniast, kuigi õige lähedal sellele siiski oldi.

Üks meeldajäävamaid eksponaate näitusel oli Londoni väljapanekus (Royal College of Art): tühi karp sildiga „This piece is currently being worn” („Ehet parasjagu kantakse”). See on ehte pärisosa tabavalt rahvakontseptualistlik kirjeldus.

Kahepäevane konverents toimus Firenze ühes emblemaatilisemas paigas: Palazzo Vecchio cinquecento troonisaalis, mis Medicite õukonnakunstniku Vasari käe läbi XVI sajandil üsna maneristliku väljanägemise saanud. Ka loengute teemaskaala ulatus uuestisünnist manerismi: kõneldi nii ehtekunsti stampilangemisest kui tuhast tõusmisest.

Konverentsi arvukatest ettekannetest neljas sektsioonis – ajalugu, trendid, identiteet, dialoog – puudutas nende ridade autorit enim india päritolu filosoofiadoktori Pravu Mazumdari etteaste teemal „Ma eelistan mitte veel surra” („Preferring not to die yet”), kus ta mõtiskles kaduvuse ja igaviku teemadel. On julgustükk tulla praktilise meelega ehtekunstnike ette väitega, et kõik nähtav on vaid pinnavirvendus. Et nähtamatud asjad on need kõige tähtsamad asjad. Mida ehe meiega teeb? Ta rahuldab me nähtamatut hingevajadust, kus eneserefleksioon saab üsna erilisel viisil maha mõõdetud. Nagu nähtamatu peegli ees. Enigmatic enigmatica!

Igasugune aktseleratsioon nõuab lõivu, ka hingeline. Viimane ehk eriti. Küllap on „kiiresti ja kerge vaevaga”-mõttelaad mõistetav igas tormiliselt arenevas ühiskonnas. Vanas Maailmas, aeglast mõtlikkust ikka veel kõige kiuste alal hoidvates kultuurides, tundub see kohatu dissonantsina. Kuigi alati ja igal pool leidub neid, kes seda sorti kilpkonnade ja jäneste võidujooksus osalemist mõttekaks ei pea, vähemuses on nad alati. Mulle küll istuks nokitseda ühe ehte kallal aastake-paar nagu Itaalia tippkunstnikud; lubada enesele pühenduda mõnele kirjatööle kas või mõned kuud – mitte et kohe ja üleeilseks valmis… Kes meist seda sooviks? Teame ju, et mida annad, seda saad ka vastu – nagu armastuses.

Huvitavad olid nn ajaloosektori ettekanded. Tootjad kurtsid, et ettevõtteid suletakse, kuna ei osata teha kunstnikega koostööd. Et kullatööstuse käive Itaalias on drastiliselt langenud, kulla hind aga tõusnud. Turufundamentalismi diktaat ja selle laostav mõju tulid jutuks mitmel puhul. Jutuks oli ka kõrgdisaini sandistav toime.

Identiteedisektori sihitiseks said ülikoolid: kui lootus, kes peaksid tulevikus kastanid tulest välja tooma, kui jaksu ja mõistust jagub. Siiski jäi ülikoolide kriitilise intellektuaalse positsiooni kaotamise hirm vaid ääremärkuseks, väheste teravapilguliste kõneaineks.

Ehtekollektsionäär Helen Drutt USAst väitis oma rikkaliku kogemuse põhjal, et visuaalne tundlikkus päästab maailma. Kunst – nagu ka usk – on inimkonna relv materiaalsuse vastu. Jah, tõesti, vertikaalne dimensioon oli tajutav ka ruumis, kus jutud ette kantud said. Aga pärast, õues, väljakutel?

Kunstiakadeemiast osales üritustel Firenzes kümme magistranti ja õppejõudu, seda kultuurkapitali ja kunstiakadeemia toel. Meie väljapaneku kujundas Bruno Lillemets, esitatud ehete valiku tegi Kadri Mälk. Eksponeeritud olid 18 noore ehtekunstniku tööd.

Ehk peaks nimetama ka, et Alchimia kooli esindusalbum kujundati ja trükiti Eestis. Kujunduse autor on mõnd aega Alchimias stažeerinud Eesti kunstiakadeemia õppejõud Julia Maria Künnap.

Ja lõpetuseks, vabameelse ehtekoolkonna Alchimia elujõulisuse tagatis tundub olevat quinta essentia, viies element, eeter.

Nigredo, albedo, rubedo – need on alkeemia põhitõed. Esmalt kaos ja segadus, siis selginemine, lõpuks õilistumine. Saada paremaks läbi vaeva.

Seda Alchimia inimesega teeb, seal on kohal see quinta essentia, viies element, eeter, see hea õhk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming