Ehtekunsti pidusöök

Heili Sõrmus

Rühmituse Otse! näitus „Ebatuba” Märzi projektiruumis 22. XI – 1. XII ; Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse näitus „Yes” disaini- ja tarbekunstimuuseumis kuni 9. I 2011;  Anneli Tammiku näitus „Des ménages – leibkond” A-galeriis kuni 6. XII ; Villu Plingi näitus „Tuhat aastat armastust” Iida galeriis kuni 31. I 2011; Kadri Mälgu näitus „Paranatéllonta”  Dominiiklaste kloostri Hingepalve kabelis 27. – 29. XII .  November oli ehtekunsti poolest põnev kuu.  Vaadata oli nii elavate klassikute kui uute tulijate loomingut. Väljapanekud pakkusid nii poeetilis-müstilist hoiakut kui vahedat ühiskonnakriitilist lähenemist. Mitmete vaatenurkade ja visuaalse keele rikkus annab tunnistust eesti kaasaegse ehtekunsti väga heast tervisest. Uute tulijatena astusid oma esimese ühisnäitusega „Ebatuba” üles rühmituse Otse! kunstnikud Rainer Kaasik-Aaslav, Nils Hint ja Annika Kedelauk. Vaatamata sellele, et tegemist  on ehtekunsti näitusega, olid kunstnikud otsustanud astuda üle oma eriala piiride ning läheneda interdistsiplinaarselt. Ehted olid kunstilise terviku üks väljendusvahend. Kuna selle näituse puhul oli keha- või ruumitunne väga oluline, siis oli vaataja otsustada, kas käsitleda „Ebatuba” kui ehtekunsti ekspositsiooni või kui immersiivse kunsti näidet. 

Näitusel domineeris irooniline, mõnikord sotsiaalkriitiline lähenemine. Nils Hindi kaelaehe kahvli otsa aetud kuldse makaroniga toimib pillavuse, rikkuse ja kapriisi sümbolina. Sõnum mõjub veelgi tugevamalt, kui vaataja pilk liigub tema teisele teosele, kaelaehtele, mille puhul kandja kaela ümber on käärid. Kontrastsusele ja iroonilisusele on rõhunud ka Rainer Kaasik 

Aaslav oma tiibaltari moodi kapis eksponeeritud töödega: „Püha Eligius” (2010) on kui haavatav märter ja erootiline „Ööliblikas” (2010) kui taevast langev ingel. Annika Kedelaugu vurrsõrmused mõjuvad tasakaalustavalt, kuna ei esita iroonilist kommentaari. Need viitavad otsustamisele, saatusele. Ehte kommertslik väärtus ei näi Otse! kunstnikele olevat oluline. Tähtis on sõnum.         

Sama lähenemist näivad jagavat ka Mari Relo-Šaulys ja Adolfas Šaulys näitusel „Yes”. Tegemist on värske vaimsusega sotsiaalkriitilise ehtekunsti väljapanekuga, mille nimiteos „Yes” (2008) koosneb raha sümbolitest. Rahateema läbib kõiki eksponaate igati vaimukalt: ehte  „Õnne sünnimärgid linna näol” (2010) pinnal näeme linna kaarti, kus oluline paik on märgitud ligitõmbava särava kiviga. Teosel „Viisteist kullaauku” (2010) on taas kujutatud linna kaart, mille väärtuslikumad krundid on tähistatud kuldselt, kusjuures kuld paistab ažuurse pealispinna alt. Nii et tegemist on sõna otseses mõttes kullaaukudega, mis säravad nagu sünnimärgid linna näol. Paljud tööd käsitlevad raha loterii, Bingo kaudu. Neist võluvaim on bingopallidega  pross „Bingo: 6 põhinumbrit diagonaalis” (2010). Kapitali eri vormidega mängib humoorikalt teos „Kapital: investeerimiskuld” (2010), kus avatud kohvris on kullakangide näol hoopis kunagine kogumisartikkel 72% pesuseep. Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse julge, vaimukas ning intelligente lähenemine meenutab Ted Noteni loomingut. Kunstnike iroonilised teosed on visuaalselt kaunid, kuid taas tundub, et ilu pole eesmärk. See on lisaväärtus.  Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse väga hea tehnilise teostuse ning terava sõnumiga ehted pakuvad üllatusmomenti, mida vaataja ootab mis tahes kaasaegse kunsti näituselt. Anneli Tammiku näitust „Des ménages – leibkond” seob eelmistega humoorikus, kuid sotsiaalkriitilisust siinkohal täheldada ei julge. Tammiku töödel on kujutatud kaks leibkonda: üks inimeste, teine kanade pere. Kunstnikul on õnnestunud A-galerii väike eksponeerimispind  maksimaalselt ära kasutada ning saavutada avar, helge ja elegantne üldmulje. Teoseid iseloomustab samuti teatav muretu elegants, ent sisu ajab muigama. Näituse üldkontseptsioon jääb küll paraku veidi tabamatuks. 

Villu Plingi näitusel „Tuhat aastat armastust” näeb prosse, mis jätavad pigem objektide mulje. Prossidel kujutatud selgete sümbolitega stseenid mõjuvad justkui piltkiri. Näiteks vastamisi seatud inimene ja lennuk annavad kokku teose „Ära olek” (2010). Revolvri ja kirikukelladega  surmale viitav pross kannab nime „Kuritegu” (2010). Sarvedega loom ja naisterahva jalad moodustavad teose „Ahvatlus” (2010). Kujundid on valitud väga tabavalt ning need mõjuvad emotsioonitult nagu kirjatähed. Oma neutraalselt mõjuvate töödega on Plink rajanud sotsiaalkriitilise ning müstilise hõnguga ehtekunsti vahele oma tee. Kadri Mälgu näitust „Paranatéllonta” võib käsitleda müstilise ehtekunsti näitena. Väljapaneku  eksponeerimispind Dominiiklaste kloostri Hingepalve kabel ei ole juhuslik valik. Nagu eespool käsitletud rühmituse Otse! Näituse puhul, moodustab eksponeerimiskeskkond ehetega lahutamatu kunstilise terviku. Kadri Mälgule omast maagilisust kannavad nii tööd, näituse esialgu tabamatuks jääv pealkiri, luulevormis kataloog kui salapäraselt, vaimselt mõjuv kabel oma hämaras valguses säravate punaste küünaldega. Näituse väiksemadki  elemendid on läbi mõeldud ning rakendatud ühtse mulje teenistusse. Eksponeeritud teosed „Süüdi” ja „Väga süüdi” (2009-2010) suhestuvad põnevalt hingepalve kabeli keskkonnaga. Näituse pealkiri, mis viitab tähele, mis tõuseb koos Päikesega või on sellega mingis muus ilmses seoses, annab väljapanekule helguse momendi. Süü, lootuse ja lunastuse teema väljendub nii teostes, näituse pealkirjas kui ka eksponeerimiskeskkonnas. Mälgu teosed pole  niisuguse retoorilise potentsiaaliga kui Otse! või Mari Relo-Šaulyse ja Adolfas Šaulyse tööd. Tema teosed on teistsuguses žanris, umbes nagu kirjanduses proosa ja luule. Kadri Mälgu teosed ei taha sõnale alluda. Tema töödes näib olevat olulisem intensiivne tunne kui konkreetne sõnum. Sellele tundele on raske leida sõnalist vastet ning nii haaravad kirjutajad abitult sõnade „müstiline” või „maagiline” järele, mis ei anna siiski õiget pilti ja midagi jääb  alati puudu. Tundub, et Kadri Mälk oskab oma teostesse salvestada energiat. See on tema loomingu müstiline miski, mida siinkirjutaja pole siiani kogenud ühegi teise ehtekunstniku tööde puhul. Need tõepoolest kiirgavad energiat. Kuidas autor selle saavutab, jääb tabamatuks.   

Lisaks Mälgu loomingu erilisusele ei tohiks unustada seda, et Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna juhataja rollis on just tema suures osas selle taga, et eesti ehtekunsti maastik on praegu nii heterogeenne ja elav.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming