Ehtemaailma force majeure

Ruudt Petersi näitus „Bron“ on astraalne, kunstniku elu meelevaldne pusle, üks paljudest võimalikest ja samal ajal ainuvõimalik.

TANEL VEENRE

Ruudt Petersi näitus „Bron“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 9. IX.

Ruudt Peters on üks tugevamaid looja­natuure nüüdisaegses ehtekunstis. Tema pikka kogu on jagunud vägesid juhatama nii kunsti- kui haridusväljale. Ruudt Peters on vääramatu jõud, force majeure, kirglik pulbitsemine, mis saab tulla vaid sisemisest põlemisest. Force majeure – see on sõjad, mässud ja streigid, üleujutused, maavärinad, vulkaanipursked ja dramaatilised spasmid, mis toovad kaasa suure muutuse. Ruudt Petersi nimelisel planeedil esineb neid kõiki, selle mandrite tektoonika jõud hämmastab ja hirmutab – kuidas seda kõike koos hoida? Kus on tema gravitatsiooni kese?

Juhtusin rääkima ühe mõjuka ehteteoreetikuga kunstihariduse olemusest ja tänapäevastest kahtlustest. Muidugi tüüris jutt kiiresti Ruudt Petersini, kes on jätnud jälje paljudesse tunnustatud kunstiülikoolidesse (põhjalikumalt Amsterdami Rietveldi, Stockholmi Konstfacki, Firenze Alchimiasse) ja töötubade kaudu sütitanud noori andeid lugematudes koolides. Petersi meetodid on vastuolulised: ta peab loomingu käivitajaks leeki inimese sees ning selle leidmine võib olla tihti traumaatiline kogemus. Enese ületamine – pea rituaalne ja ekstaatiline aspekt seejuures – on kasvamise osa. Ehteteoreetiku arvates on teiste hingede sisemaardlatesse kaevumine kohutavalt vastutustundetu. Kunstnik ei ole psühholoog, aga inimhingedega mängimine nõuab ülimat delikaatsust. Kui paljusid on Ruudt Peters oma teekonnal mudinud ja murdnud! Ometi on tõsiasi, et tema pihtide vahelt on tärganud lugematul hulgal andeid. Selline traumaatilisusest toituv kompromissitus ei klapi muidugi praeguse keskteega, kus koolitarkused peavad mahtuma Exelisse.

Tallinna näituse avamisjärgsel kohtumisel tunnistas Peters, et suur õpetamise aeg on seljataga, sellise hulga energia väljakäimine on tohutu vastutus, ta ei ole eales olnud kohasoojendaja tüüpi. Kõik või mitte midagi.

Ruudt Peters. Massa confusa. Sarjast „Lapis“. Kaelaehe. Väävel, malahhiit, aragoniit, 1997.

Ruudt Peters

Jõudsin Hollandisse vahetusüliõpilasena 1997. oktoobris ja sattusin ühe väikelinna autoparklasse, kus käis kasutatud sõidukitega hangeldamine. Olime postsovetid, vaesed kui kirikurotid ning autohangeldajate mikrobuss, kuhu peale oli Eesti külakestest kogutud terve galerii isehakanud ärimehi, oli soodsaim võimalus pääseda Amsterdami lähistele. Ees ootas aasta vahetusüliõpilasena kuulsas Gerrit Rietveldi akadeemias, mille ehteosakonda juhtis Ruudt Peters. See oli aeg, mil välisõpingud, nii nagu ka lennukiga lendamine, olid midagi erakordset, vahetus sai võimalikuks vaid tänu koduprofessor Kadri Mälgu usalduslikele sidemetele ehtemaailma tippudega.

Minu kontakt Ruudt Petersiga oli õpingute ajal delikaatne, tundub et traumapõhine koolitus pigistas viimase välja pigem saksa tüdrukutest, kes palistasid oma õpinguid pisaratega. Mina tiirlesin pigem oma orbiitidel, olin kurvameelne ja loomuldasa vaikne, väliste segajateta. Ruudt Peters on õpetanud mind mitteteadlikult, pigem eeskuju ja looja­natuurina, end kehtestava isemõtlejana. Mõistmine laagerdus aastaid hiljem, kolleegidena ehteväilal seilates.

Selsamal 1997. aastal oli Ruudt Petersil tulnud välja seeria „Lapis“ – krussis traatidega ühendatud materjalikogumid. Neid ehteid vaadates oli energia kohalolu lausa füüsiliselt tajutav, kujundikeel viitas laboratoorsele päritolule. Ruudt Peters on olnud alati imetabane kujundilooja, täpne, kuid mitte kunagi lobisev. See seeria särises elektrist, kõik tundus olevat muutumises. Metamorfoosne aspekt on tema loomingus tõusnud ikka ja jälle pinnale, iga ehe on jälg hetkest, mis markeerib muutust. Eelkõige inimesena, sest Ruudt Petersi looming on rajult inimlik. Võib-olla isegi nõnda inimlik, et ajab nutma, nagu seeria „Corpus“, haavatavaks inimeseks taandatud Kristus, tumehallid norgus peaga kogud. Lõputult kurvad oma mahajäetuses isa ja teiste inimeste poolt, alles vaid iseenda meelevald.

Mulle huvitavaim osa kunstist tegeleb tähendusloomega ning kui tähendusse sisenen, saab sellest usuküsimus. Ruudt Peters ei pelga võimsaid tähendusvälju häirida, neis lühist tekitada ja nõnda anda ruumi uue tähenduse tekkele. Usu kohalolu on vältimatu. Ning enne tähendust on vaataja kujutlusvõimel vaba voli. Kujutlusvõime on ainuinimlik, teistel elusolenditel sellist oskust tõenäoliselt ei ole. Ning kujutlusvõimes peitubki enamasti võti, see on tähenduse lävepakk ning sealt edasi usku.

Ruudt Petersi looming on jõuliselt seksuaalne, kehalikkus võib olla korraga kohal nii kenitleva elegantsi kui ka loomaliku ürgjõuna. Äärmiselt esteetiliste loojate puhul on esimene tõenäoliselt teise suitsukate. Referentse kultuuriloost on targa mehe puhul raske ära hoida, teadlikkus ei lase olla vaid metsik. Kusjuures Ruudt Petersi juured on ekspansiivselt üle ilma: kristlus, antiik, idamaad, kõik varem loodu on neste janusele loojale. Kui palju mõjutab selline ümbermõtestamine meie praegust kultuuri, ma tõesti ei tea. Eks me kõik ole rakukesed fragmentaarses referentskultuuris, väljapääsu pole. On vaid võimalus peegeldada. Ja kui tekib tung ka sellest peegeldamisest pageda, siis tuleb „Anima“, seeria, kus kunstnik on vaid käivitaja, et füüsikaseadused saaksid teha ülejäänud töö. Selle seeria sünd peaks eestlasele tuttav olema, uusaasta õnnetina valamine sarnaneb „Anima“ loomisprotsessiga. Inimene mõtleb ja füüsikaseadused juhivad. Jumal pidavat siis peent naeru pidama.

Mulle on tundunud Ruudti palavikulised sööstud – iga aasta või kahe järel võimas intensiivse põlemisega loodud uus seeria – pea paaniliste katsetena tõestada inimhinge olemasolu. Praegune merkantiilne ateism ei toida kunstnikku, nõnda tulebki sukelduda kultuuri varasemastesse kihistustesse. Ning on ka kõikvõimsa teaduse tarvis endiselt müstika – miks me ikkagi tunneme valu ja armastust? Siin ongi kunstnikul võimalus areenile astuda ning oma meetoditega see mõistatus lahendada. Ruudt Petersi looming on uurimus inimesest: kus on meie elujõu allikas? Muide, selle aasta novembris avatakse Hiinas tema kureeritud näitus „21 grammi“, pealkiri tähistab teadupärast võimalikku inimhinge definitsiooni. Sellise koguse gramme pidime kaotama oma surmajärgse korinaga. Kas nõnda haihtub meist ka elujõu allikas, hing?

Ma pean kunstniku soovi olla nähtav äärmiselt seksuaalseks, positiivne edevus märgistab kohalolu. Loomad, eriti isased, kipuvad ikka märgistama oma territooriumi. Tundub, et Ruudt Petersi puhul on teadlik valik olla staar – ehtemaailma täht, oma galaktika kese ja universumi üks intensiivsema põlemisega kehi. „Broni“ väljapanekki on astraalne: loomingu jäljed hõljumas segi paisatuna orbiitidel, kunstniku elu meelevaldne pusle, üks paljudest võimalikest ja samal ajal ainuvõimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht