Ei enesetsensuurile kunstis!

Jonathan Hobin: „Füüsilisel objektil on pikem eluiga kui protestiaktsiooni või boikoteerimise mälupildil.”

DAGMAR KASE

Jonathan Holbini foto „Kaksikud” sarjast „Mängutoas”, 2012.

Jonathan Holbini foto „Kaksikud” sarjast „Mängutoas”, 2012.

Ameerika kultuuriteoreetik Jasbir K. Puar on küsinud: „Kui tunnen ennast rahulikuna, siis mille olen unustanud, et saan ennast nii tunda?” Kanada fotokunstnik Jonathan Hobin ei lase ei endal ega teistel rahulikku und näha, vaid esitab oma loomingus ebamugavaid, vaatajat puudutavaid küsimusi. Ta oli tänavuse Stalkeri festivali üks peaesinejaist, pidas 6. XII Eesti Arhitektuurikeskuses loengu ja osales vestlusringis „Kõige kohutavamatest ideedest”.

Fotoseerias „Mängutoas” („In the Playroom”) oled pannud lapsed etendama jõhkraid (uudis)lugusid Jon Benét Patricia Ramsey mõrvast 11. septembri terrorirünnakuni. Ehk taaslavastanud „Ameerika pimedamad tunnid”. Miks püüad murda arusaama, et lapsepõlv on süütuse aeg?

Ma ei ütleks, et olen taaslavastanud „Ameerika pimedamad tunnid”. Olen keskendunud mind huvitanud teemadele, kasutades selleks Ameerika meedia esitusviisi. Olen kanadalane, aga mu kunsti teemad on globaalse iseloomuga. Milline tagajärg on ööpäevasel uudistetsüklil ja vägivaldsetest juhtumite lõpututel reportaažidel? Ilmselgelt mõjuvad need lastele halvasti. Meedia ja ka suur osa popkultuurist paistab ignoreerivat tegelikkust. Olen veendunud, et sellele valusale tõele tuleb kunstis osutada.

Oma tööde tõttu olen tihti puutunud kokku tõsiasjaga, et mõistete nagu „lapsepõlv” või „noorus” sisu muutub väga sageli. Koos globaliseerumisega tuli rikkus ja koos sellega klassi ja ka sotsiaalse kategooria komplekssus. Aga on levinud ka arusaam, et see juhtus märksa varem: XIX sajandi viktoriaanliku majandusbuumi ajal. Globaliseerumine mängib kindlasti olulist osa mõiste „lapsepõlv” unifitseerimises, kuid ma ei ole kindel, et enamik maailma ühiskondi on küllaldaselt arenenud, et lastes näha omaette väärtust.

Tihti nähakse noori taltsutamatute ja hoolimatutena. Poliitilisest vaatenurgast on noori vaadeldud ka muutuste esilekutsujatena.

Usun, et noorte ja laste kaudu saame endast paremini aru. Kui anda lastele võimalus mõtiskleda inimese ja ühiskonna üle, siis nad ei käsitle nähtusi täiskasvanute loodud keeruliste ja ratsionaalsete mõttekäikude kaudu. Värske vaim sünnitab uusi ideid. Täiskasvanud kipuvad pahatihti nääklema ja võitlema võimu pärast, kui aga peame analüüsima sellist käitumist, siis kirjeldame seda lapseliku käitumisena.

„Mängutoa” fotoseeria tegin algselt vaid endale, ei lootnudki, et seda kunagi eksponeerin. Andsin endale aru, et mängin delikaatsete teemadega. Nüüd on need fotod olnud väljas kõikjal üle maailma ja neid on levitatud lausa viirusliku kiirusega mitmetes meediakanalites.

Emadust käsitlenud akadeemik Catherine Connors, kes peab blogi „Halbade emade klubi” („Bad Moms’ Club”), on väitnud resoluutselt, et Abu Ghraibi piinamise stseenide (taas)-lavas­tamises ei tohi kasutada lapsi.

Connorsi seisukoht on lühinägelik. Minu eesmärk on osutada vastuolule: miks mõned õuduse ja vägivalla vormid on vastuvõetavad, teised aga täiesti vastuvõetamatud ja tabud. Lapsed võivad näha mõrvamist ja piinamist teleuudistes ja filmides, halloween’i ajal võivad nad kehastada mõrtsukaid ja koletisi. Selles ei nähta midagi halba. Fotoseeriaga tahan anda diskussioonile uue mõõtme.

Visuaalse kunsti puhul mõtleme eelkõige väljendusvormile, mille abil saab kirjaoskusest ja keelest olenemata suhelda. Kui aga visuaalne kunst ületab oma tavapärase väljendusvormi, on vaja parandada ka keeleoskust selle mõistmiseks. Füüsilisel objektil on pikem eluiga kui protestiaktsiooni või ettevõtte boikoteerimise mälupildil. Eelajalooline inimene kasutas oma sõnumi edastamiseks koopajoonistusi, kirik maale ja Hitler propagandaplakateid. Need visuaalsed sõnumid on meiega siiani.

Kas kriitilist mõtlemist on liiga palju?

Arvan, et inimesed on kriitikast väsinud. Maailmas on liiga palju „häirekelli” ja „hoiatavaid uudiseid”, sellest on saanud taustamüra. Aktiivsus on vajalik tegutsemisviis, kuid ekstreemsena võib see protestivorm pigem toimida eemaletõukavana. Aga kui oluline sõnum on mitmetasandiline, siis hoiab see vestlust ülal, ei lase sellel väsida.

Kas oled aktivist või poliitiline kunstnik?

Olen kunstnik, kes väljendab oma poliitilisi vaateid, aga ka isiklikku muret või ängi. Olen kunstnik, kes ei pööra selga elu ja kultuuri ebamugavatele aspektidele. Oma tööd olen teinud eelkõige endale, sest olen tahtnud iseendast, oma mõtetest aru saada. Publik avastas mu tööde poliitilise sõnumi enne, kui ma seda ise nägin. Minu meelest kujutasid mu tööd lapsepõlve tumedaid alasid, aga ilmselt ei suutnud ma hoiduda poliitiliste vaadete edasikandumisest oma töödesse.

Millised on poliitilise kunsti plussid ja miinused, võimalused ja tagajärjed?

Ma pole ise kindel, millised on plussid ja miinused, aga osa publikust on mu töid imetlenud, osa jäänud ükskõikseks ja osa halvustanud. Provokatiivne teema äratab tähelepanu ja seetõttu olen saanud oma töid paljudes kohtades üle maailma näidata.

Arvutiteadlane, USA mereväe kontr­admiral Grace Murray Hopper on öelnud: „Inimesed on muutuste vastu allergilised. Neile meeldib öelda, et alati on nii tehtud. Ma püüan selle vastu võidelda. Seepärast käib kell mu seinal vastupäeva.” Kuidas seostub poliitiline kunst sinu argieluga?

Nõustun, et inimesed on muutuste vastu, osaliselt hirmu, kuid enamasti laiskuse pärast. Ilmselt põhjuseks, miks just vähemusgruppide esindajad-kunstnikud on loonud huvitavaid ja provokatiivseid kunstiteoseid, on see, et neil ei ole mitte midagi kaotada.

Kas ja kuidas on tsensuur, ka enesetsensuur sind mõjutanud?

Töötasin „Mängutoa” seeriaga kaks ja pool aastat, enne kui otsustasin seda avalikult näidata. Selle aja jooksul olin lülitanud välja enesetsensuuri ehk ettevaatuse, kuidas mu töid võidakse vastu võtta. See oli omamoodi õnnistus, sest mu tööde vastuolulisus tekitas elava vastuvõtu. Kui oleksin aimanud, et mu seeria levib online-meedias viirusena, oleksin ilmselt püüdnud oma fotosid lahjendada. Ka järgmistes projektides, näiteks „Väike leedi / Väike mees” („Little Lady / Little Man”), kus käsitletakse surma ja vananemist, või ka „Piripillid” („Cry Babies”), järgin instinkte ega tsenseeri ennast.

Kas oled tundnud, et poliitiliste teemade käsitlemisel võib oma elust saada ohverdus eesmärgi nimel. Kas oled mõelnud enesekaitse peale?

Võib-olla peaksin tõepoolest mõtlema eneseabi ja enesekaitse peale. Minu elu ei ole ümbritsetud tumedate mõtetega. Olen suur muretseja, aga otsin elust ka lõbusaid elamusi. Ma ei tunne ennast süüdi, kui vaatan televiisorist tühiseid saateid või loen popkultuuri ajakirju. Kuna mul ei ole kellast kellani tööd, saan vabalt reisida. Alguses tundsin ennast süüdi, sest olen pidevalt hädas arvete maksmisega.

Hiljuti said Helsingis osa HIAPi programmi (Helsinki International Artist-in-residence Programme) pakutavatest võimalustest. Kas soovitad seda programmi ka teistele kunstnikele?

Helsingi on suurepärane. Mind kutsuti esinema „Lens Politica” festivalile, millega kaasnes isikunäitus Soome fotomuuseumis. HIAPi programmi abiga sain näituse teha ja töötada ka uue fotosarjaga „Piripillid”. Kavatsen seda eksponeerida järgmise aasta märtsis Montréalis ja olen kindel, et nii mõnigi vastuvõtja kergitab selle peale kulmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming