Ei saa me läbi Lätita

Eesti ja Läti kunstnike ning kriitikute ühistööna sündinud IV Artishoki biennaali (AB) kuraatorid kommenteerivad Eesti ja Läti kunstisuhete olukorda.

INDREK GRIGOR ja ŠELDA PUĶĪTE

IV Artishoki biennaal „A+B=AB14” Riia Mūkusala kunstisalongis 17. IX – 11. X.

Eesti kultuurisidemeid Lätiga näib iseloomustavat taasavastamise sündroom. Ainsa tihedamalt läbi kirjutatud kontaktina meenuvad Eesti Kunstnikkude Ryhma sidemed Läti konstruktivistidega. 1960ndate sulaaja uurimises on tunda vastastikust huvi, kuid ennekõike ilmselt keelebarjääri tõttu on see siiani jäänudki huviks. Kuid näiteks asjaolu, et 1990ndatel, Sorosi kunstikeskuse kõrgajal, oli Läti ja Eesti kunstiilm väga tihedalt seotud, tuli meile üllatusena. See koorus välja ennekõike vestlustes. Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse juhataja Solvita Krese meenutas aprillis keskuse galeriis Office Margit Lõhmuse näituse avamisel humoorikat lugu Anders Härmi ja Hanno Soansiga näituse kureerimisest. IV Artishoki biennaali ajal rääkisid külalistena Riiga sattunud Reet Varblane ja Liina Siib, kuidas lätlased olla bussiga Tallinnasse näitustele sõitnud. Kui siit natuke kaugemale tagasi Eesti kultuurilukku vaadata ja võtta arvesse kas või tõsiasja, kui oluline koht on Riia linnal meie rahvalaulus, siis võib oletada, et intensiivseid teineteise tunnetamise hetki, millele on järgnenud unustus, on olnud ilmselt palju.

Olgu suhte tendentslikkuse põhjused millised tahes, meile tundub, et kontaktide taasloomisest rääkimiseks on küllaga põhjust, isegi kui kogemuse alusel võib oletada, et need võivad jääda põgusaks.

Läti kontakti aktuaalsuse – nii vähemalt tahaks mõelda – toob esile juba Sorosi kunstikeskuste kogemus. Sorosi kaasaegse kunsti keskused arendasid forsseeritult suhteliselt ühte tüüpi kunsti (nüüdiskunsti), toetasid selle rahvusvahelist levikut, tagades just sel viisil projekti jätkusuutlikkuse. Praegusel kunstiväljal on samalaadse olukorra tekitanud nii-öelda Põhjamaade raha. Kui vaadata viimaste aastate rahvusvahelisi näitusi, leiab sealt peaaegu alati mõne skandinaavlase. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid kui põhjuseks on asjaolu, et Skandinaavia kunstniku kaasamise tõttu saab rääkida koostööst ja taotleda projekti toetuseks vahendeid Põhjamaade rikastest fondidest, tekib paratamatult küsimus, milline on selle tendentsi sisuline mõju meie kunstiväljale.

Kui valmistasime ette Artishoki biennaali, pidasime võimaliku sündmuspaigana läbirääkimisi ka eestlaste seas vahest kõige tuntuma näitusepaigaga kunstikeskusega Kim?. IV AB teadlik eesmärk oli Läti ja Eesti kunstivälja suhtluse arendamine, nii me seda projekti ka esitlesime. Mõnevõrra šokeerivalt mõjus, kui Kim?-st tõrjuti projekt tagasi küsimusega, miks ei ole kaasatud ühtegi huvitavat skandinaavia (sic!) kunstnikku. Siiani kummitab küsimus, kas Kim?-il oli vaja projektiplaanides ja -aruannetes näidata koostööd Põhjamaadega või oli küsimuse taga siiras usk, et just Skandinaavia kunstnik teeb näituse paremaks?

Olgu kuidas on, igatahes viis ideoloogia selleni, et tegime AB eragaleriis, kasiinoärimehele Jānis Zuzānsile kuuluvas Mūkusala kunstisalongis. Eragalerii staatusest ei maksa valesti aru saada, see ei ole nii-öelda müügigalerii. Mūkusala galerii on esinduslik näitusepaik Riia uue raamatukogu lähedal, selle omanik Jānis Zuzāns on aga Läti suurim nüüdiskunsti ostja ja koguja. Kuid ka oligarhia ohtlikkust ei maksa alahinnata. Võis tajuda galerii töötajaskonna kummalist nihet, kui galeriiomanik oli otsustanud ise kohale tulla. Ka jätkusuutlikkuse mõttes on ohtlik, kui (nüüdis)kunstiväli sõltub ühest inimesest. Mis saab siis, kui ta hukkub ootamatult liiklusõnnetuses? Sellegipoolest mõjus omamoodi värskendavalt galerii teistsugune ideoloogia, võrreldes riiklikul rahastamissüsteemil põhinevate institutsioonidega, kus jälgitakse fondide kirjutatud (ja kirjutamata) statuute. Küsimus ei ole õiges või vales ideoloogias, vaid diasporaas ning mida see võimaldab. Normid, kunstikeele näol, on kunsti kõnevõime tagamiseks hädavajalikud. Nende raames tuleb õppida töötama ning tõeline meisterlikkus väljendub võimes need ümber mõtestada. Kui kui normid on kõikjal samad, muutub kunstipilt paratamatult igavaks.

Varasematel ABdel on kaheksa siinse kriitiku kõrval alati osalenud kaks külaliskriitikut, et pakkuda kõrvalseisja pilk. Külalistele on see olukord olnud võrdlemisi keeruline, sest nad justkui võistlevad meie omadega ebavõrdsetel tingimustel. IV AB-l, mis toimus Lätis, kuid mille unikaalne formaat oli Eestist imporditud, kaasati viis Eesti ja viit Läti kunstnikku, samuti ka viis Eesti ja viis Läti kriitikut, seades nõnda kõik osalejad võrdselt võõra ja ka oma positsioonile. Mõnevõrra üllatavalt ei valmistanud see olukord osalejaile raskusi. Vähemalt ei tulnud see kuidagi esile kriitikute tekstides. Nii näiteks olid Elena Šmakova pealtnäha isiklikku kontakti eeldavad „psühhoanalüütilised” lühijutustused ühtviisi adekvaatsed nii Eesti kui Läti kunstnike kohta. Olenemata sellest, et ilmselt ei olnud ta osalevate Läti kunstnikega varem kokku puutunud. Läti kunstnik ja kriitik Anna Salmane, kes elab ja õpib Londonis, tellis artiklid alltöövõtu korras Inglismaa tuttavatelt. Salmane põhjendas oma tegevusviisi huviga selgitada välja, kuivõrd mõistavad Lääne-Euroopa kolleegid meie kultuurikonteksti. Sealjuures on tähelepanuväärne, et ta ei seadnud kahtluse alla oma võimet mõista Eesti kultuurikonteksti.

Tänavusel AB-l kriitikuna osalenud Tanel Randeri poliitilised seisukohavõtud rahvusriigi kontseptsioonist kui taunimisväärsest lääne-euroopalikust arusaamast ning Ida-Euroopa ajaloolisel kogemusel põhinevast kokkukuuluvusest olid meile, kuraatoritele, ilmselgelt sümpaatsed. Sellest ideoloogiast johtuvalt üritasime lahendada ka IV AB olukorda, kus geograafiliselt lähedased väikeriigid ei tea teineteise kunstiväljast pea mitte midagi.

Küsimusele, kas AB saavutas oma eesmärgi, oleme juba osaliselt vastanud: vähemalt sündmuse enese tasandil selgus, et sisulist barjääri ei ole. Meie ajalooline ja tänapäevane kunstikultuur on nii sarnaste kogemuste kui ka välismõjude tõttu sisuliselt identne. Kunstivõhiklik külastaja ei suuda tõenäoliselt vahet teha, kes kust pärit on. Ehk on aeg taanduda hoiakust, et me ei tea teineteisest midagi. Põhinegu see siis mugaval võltstagasihoidlikkusel või Randeri kritiseeritud ideoloogilisel ideel Eestist kui Skandinaavia riigist, kelle ühisosa Ida-Euroopaga on ajalooline trauma, mis tuleb unustada.

Läti ja Eesti kunstiväli on piisavalt sarnased, et olla teineteisega märksa tihedamas kontaktis, kas või puhtpragmaatilistel kaalutlustel. Ei ole põhjust, miks Tallinna ja Tartu galeriide kõrval ei võiks näituse korraldada Riias või näiteks Liepājas. Projektid nagu EKKMi käivitatud „Kohatu”, mille eesmärk on viia kunst maale, viitavad sellele, et keskuste galeriimaastik enam ei rahulda. Samu tendentse näeb ka Läti kunstimaastikul. Daugavpilsis avati Mark Rothko keskus, ootamatult on esile kerkinud Kuldīga linn. Kuid perifeeria avastamise kõrval, mis on iseenesest väga kiiduväärne, tasub ümber mõelda ka keskused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming