EKA graafilise disaini tudengid Šveitsi disainist

 

Maailmas on Šveitsi disain tuntud eelkõige piinliku tüpograafilise täpsusega teostatud plakatikunsti ja mitmete  II maailmasõja järel loodud kirjatüüpide kaudu. Šveitsi disainiesteetika, internatsionaalne stiil kujunes välja Bauhausi ja De Stijli konstruktivistlike eeskujude järgi peamiselt Zürichis ja Baselis II maailmasõja ajal ja sellele järgnenud perioodil. Internatsionaalne stiil oli mõjutatud meetersüsteemist ja Adrian Frutigeri ja Max Miedingeri loodud uutest kirjaperekondadest, millest kuulsamatena tuleks nimetada Universi ja Helveticat. Traditsioon pöörati pea peale 2000. aastate alguses, kui tegutsema hakkas täiesti uus põlvkond disainereid. Kummalisel kombel ei jäänud uus vanale rahvusvahelise edukuse osas sugugi alla. Ilmselgelt graafilise disaini piire kompiv keskeuroopalik, kuid siiski ülimalt iseloomulik šveitsi disain on suuresti mõjutatud sellest, mis toimus Hollandis, Inglismaal või Saksamaal. Liikumise eestvedajateks said praeguseks erialaringkondades maailmakuulsuse pälvinud Cornel Windlin, Julia Born, Aude Lehmann, Jürg ja Urs Lehni, Lex Trüb ning rühmitused Norm, Elektrosmog, Silex ja Büro Destruct. /---/

Jaak Kaevats

 

Kaunimate raamatute žüriisse kuulunud ja Metropolis M graafilise kujundajana tuntud Julia Borni koostööle ja innovatiivsusele rõhku panev loeng algas Eesti ja Šveitsi koostöö suurepärase näitega: Šveitsi 2005. aasta eurolaul „Cool Vibes” Eesti tüdrukutebändi Vanilla Ninja esituses. See suhteliselt kõrvaline asi näitab paljugi. Bänd on kogunud kuulsust enamasti Saksamaal ja Austrias. Šveitsi eurolaulu esitaja valiti bändi populaarsuse tõttu nii Euroopas kui ka Šveitsis. Laulu oli  kirjutanud David Brandes, kes küll sündinud Šveitsis, kuid on põhimõtteliselt sakslane. Koostöö on šveitslastel loomupärane, võib öelda, et isegi veres.

Analüüsides Šveitsi disaini, tundus ikka ja jälle, et kõrvutan seda miskitmoodi Eesti omaga: kas meie graafilisel disainil on rahvuslikku indentiteeti? Vastus jääb endiselt õhku.

Egle Vesk

 

Šveitsi päevade raames loengu pidanud Marco Walseri (Elektrosmog) töödest kumab vaikimisi läbi osav suhestumine kontekstiga. Swiss Federal Office of Culture (SFC) disainiosakonna jaoks loodud identiteet läbipaistvate plastümbrikute ja omapäraste kataloogide ning promoplakatitega mõjub võimendatud kujul millegi sellisena, mida siinsed reklaami- ja disainibürood armastavad kutsuda „erilahenduseks”. Samas ei peegeldu kodumaistest kohtlakk-lips-ümber-ümbriku-kujundustest kunagi samasugust otsustusvõimet ja julgust katsetada ebatraditsiooniliste materjalidega. Näituse „In den Alpen” Elektrosmogi kujundatud kataloog viitab mahedalt oma  inspiratsiooniallikale, XX sajandi alguse alpinismiklubide väljaannetele, kasutades mustvalgete fotode esitamiseks 14 koloreeringut. Promomaterjalidel on info kujundatud 55kraadise nurga all, vihjates kõrgmäestikke kujutavatele kaartidele. Just kontseptuaalselt kooskõlla viidud detailid on need, mis terase vaatleja südame põksuma panevad.

Kaarel Nõmmik

 

Näitusele tulijaid tervitas suur punane sein Šveitsi lipu valge ristiga ja Helveticas kirjaga „Šveitsi graafiline disain”. Esialgu kahtlasena tunduv ning modernses mõttes pompoosne dekoratsioon osutus aga täiesti enesestmõistetavaks: väikesele näitusepinnale oli paigutatud mitme galerii ning mitme kümnendi jagu mõtteid.

Näituse põhiline võlu seisnes siiski raamatutes. Nimelt võis sealt ka midagi asjalikku lugeda, mis on juba iseenesest märkimisväärne, kuigi kummist kaaned, peidetud kirjad ja printeri toorvärvides kleepsud võiksid viidata hoopis muule. Sellel näitusel võis kogeda, et sisu tingib vormi, vorm tekitab sisu või sisu oligi vorm. Raamatute disainerid olid endale neid huvitanud projekti kujundada valinud.

Norman Orro

 

Plakatitest olid väljas mitmed Zürichi linnateatri Schauspielhausi kujundusrevolutsiooniga kaasne­nud afišid. Selle projekti teostamisel oli oluline osakaal just tellijal, teatril, täpsemalt uuel näitejuhil, kes soovis midagi hoopis erinevat sellest, mida oli kultuuriasutuses viljeldud viimase aastasaja jooksul. Teatri trükiste ja graafilise disaini ümberkujundamisest sai disainerite jaoks enneolematult võimalusterohke eneseväljendusprojekt. Pea  mitte mingeid piire ette andnud teater kaotas peagi radikaalse kujunduse tõttu osa oma püsiklientuurist, kuid võitis juurde hulgaliselt noori kultuurihuvilisi, keda võlus uus lähenemine. Tahes-tahtmata meenus Schauspielhausi kujundusi vaadates mõned aastad tagasi alustatud Estonia teatri kampaania: „Noored, tere tulemast Estoniasse!” Kas poleks plakatite asemel, kus kujutatud rulluiskudel läbi linna kulgeva noore või nahktagis punkari taolisi klišeesid, tulemuslikum olnud lahendus, kus nooruslik uljus ja radikaalne vaim ka kujunduses selgelt väljendunuks?

Jaak Kaevats

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming