„Eksperimenta!” kõnetab just noort publikut

II koolinoorte nüüdiskunsti triennaali tugevus peitub koostööprojektides.

MARGOT KASK

„Kunst ja teadus” on õnnestunud katusteema: peale noorte saab sellega suunata ka nende juhendajad süsteemselt mõtlema, pühendunult tegutsema ja ka loovalt väljenduma. Loovuse demüstifitseerimine, selle arusaadavaks ja kasutamiskõlblikuks tegemine, on ju kunstihariduse üks kesksemaid eesmärke.

Triennaali kunstiline juht Annely Köster rõhutab oma sissejuhatavas tekstis suhtlemise ja suhestumise vajalikkust: ta kutsub üles avastama, uurima, osalema ja mõjutama sootsiumi, aga ka indiviide. Kunst ja selle väljendusviisid on selles kontekstis nagu katse- ja harjutuskeskkond, riskivaba mänguväli, heas mõttes simulaakrum. Noorte kunstiteostes jääb kõlama mure meie planeedi tuleviku pärast, teadlikkuse tõstmisse panustamise soov, empaatia ja kaasvastutus sotsiaalsetes protsessides ning ka klišeeliku ideoloogia kriitika.

Teoste tase võib täiskasvanule paista ebaühtlane. Küllap ongi, sest selles vanuses arenevad noored väga kiiresti. Õigupoolest arendab ja muudab noori iga nende samm ja tegu, ka omavaheline võrdlemine.

Teoste tehniline pool on enamasti nüüdiskunsti katsetava väljenduskeele kohaselt nutikas ja lihtne. Nüüdiskunsti eristab traditsioonilisest kunstist rõhuasetuse nihkumine idee arendamisele, tehniliste võtete pikaajalise harjutamise vältimine.

Kujundite tasandil on väljas mitmekihilisi teoseid. Nende mõistatuslikkus lummab ja annab ka vaatajale vabaduse valida, kuidas neid vastu võtta. Võimalik, et mõnikord kulub teose tegemiseks märgatavalt vähem aega kui selle üle mõtisklemiseks, kuigi sellest arvestusest ei tohi välja jätta teabe kogumisele ja katsetustele kulunud aega. Teosed nagu inimesed kasvavad ja küpsevad ajas.

Näituseruumis ei ole teosed paigutatud alateemade ja lähenemisnurkade, vaid maade järgi. Nii on ka näha, kuidas kuraatorid ja juhendajad, aga ka noored on üksteist ettevalmistusprotsessi ajal mõjutanud.

Ilmselgelt on noored saanud triennaalitööde tegemisel palju väärtuslikke, igaühe kogemustel põhinevaid teadmisi. Ja mis ehk kõige olulisem: näitus kõnetab noort publikut! Noored vaatavad seda väljapanekut teisiti kui täiskasvanud autorite töid. Võimalik, et teemad tunduvad lähedasemad ja et visuaalne keel on neile omasem, aga ka provotseerib neid.

Näituse maht ja kirju üldmulje kutsuvad vaatajat tegema valikuid ja koostama oma teekondi, haridusprogrammi raames saab koostada ka täiesti oma näituse.

Avastused ja leiutised

Näitusel on väljas visuaalseid päevikuid ja isiklikke märkmeid. Mõned neist on justkui loodusõpetuse vihikud: ilusad, kuid natuke igavad. Nende hulgas võib aga märgata loovaid lahendusi, üleminekut teadmiste salvestamiselt nendega aktiivsele opereerimisele.

Üks kaunimaid isiklikel märkmetel põhinevaid teoseid on lätlaste Renāte Berke ja Ieva Karpova installatsioon „Loodus ja kunstnik”: paberi kadumine tuulde, muundumine mullaks või sattumine tigude kõhtu – kulgemine olemisest olematusse, selgelt piiritletavast olekust piiritusse, korrast kaosese. Kunstnike katsete tulemus mõjub tihti viitena kosmilisele lõpmatusele. Paberisse kogutud lagunemise jälgi pidi võiks justkui jõuda eluringi teisele poole, kusjuures paberi tasapinda tekkinud katkestused kaotavad siinse ja sealse vahelt vastanduse. Kõik on siin, praegu, kohal ja võimalik. Seeme ootab soojas kõdus kevadet.

Karola Kaugema installatsioon „Võistlus” on osalusteos: kunstnik palub vaatajail sildistada mitmesuguse vormiga naisekehad, mille suhtes ollakse kõige kriitilisemad. Esimese näituse­nädala jooksul kattusid kehad paberi­lipikutega, nii et neid polegi enam võimalik näha. Ka see on tähenduslik: sildid matavad tegelikkuse.

Ka Julius Ertelt (Saksamaa) kutsub vaataja osalema oma sotsiaalkriitilises portreefotodega installatsioonis. Passipildi-esteetikas üleelusuurustel värvifotodel on kujutatud alasti noori inimesi. Nende isikupära tuleb sünnipäraste füüsiliste erinevuste kõrval esile ka soengute, ehete ja ilme kaudu. Ertelt on lasknud ligi kolmesajal vaatajal oletada, milline võiks olla portreteeritute iseloom. Ta jätkab seda küsitlust ka Tallinna näitusel. Ehkki portreteeritud on eurooplased, nii-öelda valge rassi esindajad, toob selline näiliselt neutraalne esitusviis välja veel midagi, mida tavaliselt tähele ei pane. Vaataja hakkab nägema ka neid geenidega kaasa antud tunnuseid, millest noored ise teadlikud ei olegi. Seega, millised on meie valikuvõimalused oma mina moodustamisel? Publiku oletuste kaudu tuleb teaduse ja kunsti kokkupuute kontekstis esile teadlikkuse ja teadvustamatuse erinevus, teadvustatu ja eelarvamusliku vahe.

Tõlked ja tõlgendused

Paljusid noori autoreid on inspireerinud meedia ja selle tähendus. Kanada väljapaneku kuraatorid-juhendajad Joanna Black, Ann Donald ja Peter Vietgen on osutanud otseselt Marshall MacLuhanile: vahend ongi sõnum ehk esitamisstruktuur mõjutab teate sisu. Kanada väljapanek esitab meediakriitikat, aga ka meedia tekitatud lummust. Kyle Clarke’i, Milena Kidane, Tyler Zhengi ja Zach Goldkindi videos „Müra meie sees” käsitletakse tantsija suhet ruumiga ja selle kaudu sisemist tasakaalu praeguses äärmiselt muutuvas maailmas. Noored tunduvad küsivat, kas sisemuses toimuv on välise kaja, millel peaks laskma vaibuda, et iseennast kuulda, või tuleks väliseid tõukeid julgelt ära kasutada. Videopildi iseäralikkus – kujutiste üksteisest läbikumamine, lülituste hääled ja kajad – on justkui tooreste tegevusjälgedena nähtaval, avades vaatajalegi osalemiskogemuse.

Solveig Saar on maaliseerias „Looduslik valik” esitanud ruumimetafooride abil mõjusa vaatepildi: tema gruppi kuulumist ja sellest väljaheidetust kujutavad pildid lausa sööbivad hinge, seda iseäranis koolikiusamise kontekstis.

Marie Jõe installatsioon „Tulevik on meie valik” koosneb lakke riputatud hiiglaslikest kaalukaussidest. Neist on moodustatud kahele loodet meenutavale kujutisele üsa, pesa, kaitsev keskkond. Üks kauss rohetab ja õitseb, teine on valmistatud traadist. Roosad looted lamavad abitult ja vaikselt, sulgede ja karvadeta. Kaalukausi kujund toimib metafoorina: kaalul on elu. Vastandlikke tundeid tekitavaid kaalukausse võib tõlgendada looduse jätkusuutliku kasutamise võtmes.

Eva Smrekari (Sloveenia) installatsioon „Luule on rütmiline ilulooming sõnades” (pealkiri on laenatud Edgar Allan Poe’lt) koosneb südametuksete ja hingamise tugevust mõõtvast masinast, raamaturiiulist ja raamatutest. Seinal on eksponeeritud mustvalged tumedates toonides fotod lugejatest, kelle pilk on pööratud tekstile, käed aga hoiavad südamel ja kaelal kuuldeaparaate. Masin on ehitatud selleks, et salvestada tundeelamusi, ja laual lebavad mõned tulemuste näited väljatrükkidena. Sel päeval, kui ma näitust külastasin, masin kahjuks ei töötanud, kuid sellegipoolest võis peaaegu kuulda lugejate vaikset nohinat. Ja luuletajate hingamist. Või oli see lehekrabin. Kunstis peituva poeetilise mõõtme tajumiseks polegi ehk masinaid vaja, tuleb vaid tähele panna.

Teerajajad ja piiriületajad

„Eksperimenta!” kesksemaid teemasid tundub olevat enesetunnetamine, aga ka eneseteadlikkus. See jookseb läbi argielu ja päevapoliitikat, aga ka eksistentsiaalsemaid küsimusi kajastavaist teoseist.

Dunya Aidose (Türgi) video „Kestvad rajad” on ehitatud üles ruumimetafoorile, mõtisklusele elu kulgemise põhjuste ja tähenduste üle. Ülaltvaates esitatud roosasse lehtrisse visatakse ükshaaval värvilisi palle. Pallid keerlevad lehtri pinnal kaari tehes põhjaavause poole, jättes endast maha värvilised rajad. Pallid liiguvad küll mõnevõrra erineva hoo ja rütmiga, tekitades mitmesuguseid mustreid, nende teekond lõpeb aga ühteviisi augus. Auk ei paista täis saavat.

Aidos võrdleb eluteed, mis kulgeb paratamatu ja möödapääsmatu surma poole, aine neeldumisega kosmilistesse mustadesse aukudesse. Selle jõuvälja sattunul pole enam pääsu. Samuti toimivad tema arvates sotsiaalsed protsessid: tugevamad, säravamad ja julgemad isikud ning liikumised tõmbavad teisi ligi ja kutsuvad endale järgnema. Sõltumatuse olukorras tekib teekondade, viiside või mustrite mitmekesisus ja see inspireerib uuteks võimalusteks ja katseteks. Aidos esitab küsimuse, kas inimese eesmärk on kulgeda võimalikult kaua, edukalt ja huvitavalt enne paratamatut surma, et jätta endast teiste inspireerimiseks maha eristuv jälg, või peab elu ka endale kuidagipidi huvitav ja kasulik olema.

Füüsikaseaduste järgi tuleks lehtri avast sissekukkumise vältimiseks liikuda väga kiiresti, sest siis ületab tsentrifugaaljõud raskusjõu. Lehtrisse pillutud pallidel pole see ilma lisajõuallikata võimalik, kuid kausi- ja rennispordialade taustal on gravitatsioonikeskme nihutamine loomulik iseseisva liikumise tingimus. Võime avastada, et jõud kehtib kõige tavalisema kõndimisegi kohta. Kas me liigume, sest see meeldib meile, või teeme seda sellepärast, et see on hädavajalik? Küsimus, kas alluda gravitatsioonile (näiteks laiskusele) või teha sellega koostööd (teha midagi elu või maailma parandamiseks) puudutab ühtviisi nii teaduse- kui kunstivaldkondi. Rääkimata haridusest.

Daniel Ko, Elnaz Hedari, Halle Purtheri, Helen Liu, Karren Hwangi, Parsa Najafi Hwangi ning Yianni Papanicolaou (Kanada) animatsioonis „Üles” käsitletakse kasvuprotsessi. Teose alus on sisutihe, hoogsas lummavas rütmis esitatud tekst. Digitaalse joonistusena esitatud visuaalia toetab teksti, avab selle sünkroontõlkes ja ka metafooride abil.

Noored ütlevad, et nad teavad ise kõige paremini, kuidas kasvada ja kuidas neid tuleb kasvatada, nad vajavad aega enda kuulamiseks. Reklaamilikult kiire rütm ja särav pildikeel tekitavad rõõmsa elevuse, aga ka närvilisuse. Ilmselt just enda kuulama õppimine on võti ka teiste kuulamiseks ja kuulmiseks, mitte vastupidi.

Kokkuvõtteks tahan esile tuua koostöö väärtuse teoste arenguprotsessis. Kui teha seda teistega koos, kipub see keerulisem olevat kui üksi, omaette. Seda eriti veel õrnas eas, õppimise ajal, sest noortel ei ole mitte ainult erinevad eeldused, vaid ka ootused ja eesmärgid. Tihe koostöö, dialoog on aga avatud ja õppijakeskse hariduse poole liikumise eeldus. Kuidas küll aga saavutada see, et saaks süveneda iga noore arengusse? Õppijakeskse hariduse puhul peab õpetaja olema kiire taibuga ja mitmekülgne. Kui õpetajal on kasutada mitmeid meetodeid, on õpetus paindlikum ja õpilased muutuvad samuti mitmekülgsemaks. Siin ehk tulebki kasuks kolleegide saavutustega tutvumine, nii õpilasele kui ka õpetajale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming