Elad sa tõesti Rovaniemis?

Kalle Lampela

Tähelepanekuid, kuidas olla kunstnik Lapimaal 2004. aasta sügisel oli mul Helsingis maalikunstnike liidu galeriis näitus. Avamisel küsis üks ja teine minult: „Elad sa tõesti Rovaniemis?” Kuus aastat hiljem avasin isikunäituse Turus, sealgi korrati sama küsimust. Vastasin nagu kuus aastat varem: „Jah, ka Rovaniemis on võimalik elada.” Klassikud ja vanameistrid Noorena sattusin õhinasse Lapimaa kunsti klassikutest Kalervo Palsast (1947–1987), Timo K. Mukkast (1944–1973) ja Reidar Särestöniemist (1925–1981). Kuna mu suguvõsas kuulsaid kunstnikke polnud ja ka pere tutvusringkonnas ei ole ühtegi kunstnikku, otsisin ma Palsast, Mukkast ja Särestöniemist endale kunstnikumudelit. Kuigi ma pole nendest ühegagi kohtunud, tundusid nad mulle igal juhul lähemal olevat kui Pablo Picasso või Jackson Pollock. Samastumispind ei olnud niivõrd stiililine ega esteetiline, kuivõrd sotsiokultuuriline. Sotsiokultuurilisest sidemest hoolimata ma vist siiski päriselt ei mõistnud, mida nad esindavad. Nad jäid täiesti teise ajastu meesteks, kui ma ise olin. Nende aeg ja taust oli suurte muutuste Soome, tühjenevad külad ja tasapisi kasvavad Soome väikelinnad. Klassikutega kaasas käiv joodikkunstniku müüt osutus vaid kokkuklopsitud legendiks, dramaatiliste tõsiasjade ja traagilise laimu pööraseks segapudruks. 2000. aastal võeti mind Lapimaa kunstnike liidu liikmeks. Käisin usinalt liidu koosolekutel ja mul oli au tutvuda veel elus Lapimaa kunsti vanameistritega. Õppisin nendelt palju uut, kuid ka sama, mida klassikutelt: nimelt kriitilist suhtumist pealinnakesksesse kunstipoliitikasse ja kunstikäsitlusse.

Lapimaa kunstnike liidu vanameistritest liikmed nagu ka Palsa, Mukka ja Särestöniemi olid elama asunud Lapimaale ja tegutsesid siin kunstnikena rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil. Pealinnakesksest vaatenurgast on tegemist kunstilise enesetapuga. Osa vanameistritest manitses mind mitte Lapimaale kolima, sest nende meelest polnud siin läbilöögivõimalusi ollagi. Ma ise mõtlesin loomulikult vastupidi: kui tuul ei puhu põhjast, siis ei puhu see mitte kuskilt.

Nüüd, aastal 2012, tegutsen nagu mu innustajad ja vaimsed isad kunstnikuna nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil Lapimaal, Rovaniemis elades. Kui klassikud ja vanameistrid olid õppinud Lõuna-Soomes või välismaal, siis minust sai kunstimagister Lapi ülikoolis aastal 2000 ja varsti kaitsen doktoritööd Lapi ülikooli kunstide teaduskonnas. Enam ei pea kunstiainete õppimise pärast Lapimaalt ilmtingimata ära kolima.

Vaieldamatult sisaldab pealinnakeskne kunstipoliitika ja -käsitlus klassikute ja vanameistrite puhul teatud annuse uskumusi ja alusetuid oletusi, nagu näiteks mõte, mille järgi Lapimaa kunstnikke tõrjutakse toetuste jaotamisel, kogude koostamisel ja kodumaistele ja rahvusvahelistele näitustele kunstnike valimisel. Mul on pisut raske seda uskuda. Uskumused tuleks tõsieluga suhtestada. Vaid kaks protsenti Soome professionaalsetest kunstnikest elab Lapimaal. Samal ajal kui räägiti, et lõuna kunstiringkondade kaagutamine jätab külmaks, oodati siiski tunnustust vähemalt toetuste näol.

Faktid räägivad üht, tegelik elu teist. Maalikunstnik Jyrki Siukonen kirjutab riikliku kunstimuuseumi Ateneumi näituse „Lapimaa võlu” kataloogis, et Palsat, Mukkat ja Särestöniemit „loovuses ühendav joon oli nende ennekuulmatu enesekindlus”. Kunstnikud pidasid peaaegu enesestmõistetavaks seda, et pikaajalised kunstnike abirahad on mõeldud ka nende jaoks. Timo K. Mukka avaldatud kirjas kirjastajale ja tema abirahataotlustes on piisavalt iseteadlikkust. Ka Palsa päevikud pakatavad usust, et pelgalt ühest tema teosest piisab, et olla kuulus. Särestöniemi omalt poolt pole öelnud, et kardab Helsingi kolleege. Kas teatud eneseväärtustamine ja uhkus pole mitte ka praegu Lapimaa kunstnikuidentiteedi olulisemaid ehitusklotse?

Rovaniemi, Lapimaa tuksuv süda

Rovaniemi on jõuluvanamaa ehk Lapi maakonna pealinn ja administratiivne keskus. Rovaniemi ei ole tavalises mõttes kultuurilinn, või kui, siis laadakultuurilinn. Olid ju Rovaniemi laadad 1950. ja 1960. aastatel kuulsad üle maa, kui mitte muu, siis Reino Helismaa laulusõnade ja Jorma Nortima filmi „Rovaniemi laadal” (1951) tõttu. Kas jõuluvanaturism on vallutanud Rovaniemi turu kultuurilise ruumi? Jõuluvanaturism on loomulik laadakultuuri jätk ja pole mitte võimatu näha selles üleilmastumise ajastu postmodernset Rovaniemi laata.

Rovaniemi kultuuripoliitikast leiab ohtralt asju, mida kritiseerida, nagu näiteks säästmine lähiraamatukogude teenuste pealt ning olematu toetus aktiivsetele rohujuuretasandi kultuuritegijatele. Rääkimata vanade ehitiste kaitsmata jätmisest, uute ehitusprojektide sattumisest firmade kätte ja arhitektuurivõistluste valikukriteeriumidest, mille järgi võidab kõige odavam pakkumine.

Viimastel aastatel on avaliku kunsti projektid siiski hakanud pead tõstma, kuigi protsendiseadus ehk põhimõte, mille järgi teatud osa avaliku ehitushanke eelarve rahast reserveeritakse kunstile, tegelikkuses veel ei toimi. Rovaniemi kunstimuuseumi rekonstrueerimine on tõstnud Rovaniemi kultuuristaatust. Aastast 1986 endise postiautode depoo ruumides töötanud kunstimuuseum avati põhjaliku remondi järel uuesti 2010. aastal Korundina. Uues kultuurimajas on uhked ja asjakohased ruumid Jenny ja Antti Wihuri fondi nüüdiskunsti kollektsiooni ja Lapimaa maineka kammerorkestri jaoks. Kui linn panustaks piisavalt ka ajutiste näituste eelarvesse, oleks mingi tase juba saavutatud.

Nii et elan Rovaniemis, miks mitte?
 
Tõlkinud J. L.
 
Kalle Lampela (sünd 1973. aastal Rovaniemis) on kunstnik ja teoreetik. Kaitses Lapimaa ülikoolis kunstimagistrikraadi 2000. aastal, jätkab samas doktoriõpinguid. Alustanud maalikunstnikuna, nüüd on huvitatud tegelikkuse sotsiaalsetest ja ideoloogilitest struktuuridest, uurinud kriitiliselt Lapimaa turismifenomeni (Tänapäeva Jõuluvana Kunstniku Ühingu asutaja).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming