Elagu vanadus!

Vanainimese kuvand on olnud pikka aega kõrgest kunstist välja tõrjutud, kuigi selle kaudu saab avada ka märksa laiemaid teemasid.

REET VARBLANE

Sattusin mõni aeg tagasi ühe näituse avamisel kokku vana tuttavaga, kes jutu sees kerge ohkega mainis, et kes teda, vana meest, enam tööle võtab, nõu küsitakse vahetevahel küll, aga (uus) hierarhia on paigas. Tegemist ei ole elust räsitud väsinud vana inimesega, vaid enesekindla eduka 60. eluaastates tegusa mehega.

Subjektiivne vanus. Uues gerontoloogia õpikus pole Tiia Tulviste eakuse mõistet enam üles ehitanud mitte kronoloogilisele (vanus aastates), vaid funktsionaalsele (välimus, mobiilsus, tervis, füüsiline jõud ja vaimsed võimed), aga ka subjektiivsele vanusele (kui vanana inimene ise ennast tunneb).1 Paraku, nagu tõdeb ka Tulviste, on funktsionaalset vanust küllalt raske määrata ja subjektiivne vanus on psühhogerontoloogias üsnagi uus uurimisvaldkond. Nagu subjektiivsed asjad ikka, võib oma vanuse subjektiivne tunnetamine sõltuda mitmetest teistest subjektiivsetest asjaoludest – vahest polnud päev, kui vana tuttavat kohtasin, just tema parim päev ja sellest ka madal enesehinnang. Kui aga mõelda, et nii mõnigi loome­tegus viiekümnendates eluaastates kunstnik, rääkimata vanematest, tõdeb ikka ja jälle, et tema ja ta looming ei kuulu enam aktsepteeritud kunstipilti, siis on tegemist millegi sümptomaatilisega.

Ebaõiglase olukorra ühte põhjust võib ju näha otsustamisvõimu koondumises oma põlvkonna kesksete kolmekümneaastaste kätte, kuigi põlvkonnavahetus on asjade loomulik käik ning enese- ja põlvkonnakesksed on kolmekümnesed olnud igal ajal. Asjadest teistmoodi arusaamine on toonud kaasa ka kunsti ja elu teistmoodi mõtestamise.

Ega siis ka kõik tegusad vanemad kunstnikud pole üle parda heidetud: kas või elutööpreemiast ei ole loobutud ei meil ega ka mujal. Veneetsia biennaali esimese Kuldlõviga autasustatakse just väljapaistvat vanuse poolest eakat kunstnikku, kes on funktsionaalselt endiselt tegus. Tänavune elutöö Kuldlõvi läks feministliku performance’i- ja kehakunsti pioneerile Carolee Schneemannile (1939), kes, nagu lausus auhinnaüleandmise tseremoonial biennaali peanäituse kuraator Christine Macel, ei ole mitte ainult kunstipiiride avardaja, tegevus- ja kehakunsti sünteesija, vaid kelle järjekindlus on innustanud mitmete põlvkondade uusi tegijaid. Schneemann ei ole kirjutanud ennast mitte ainult kunstiajalukku, vaid tema performance’ite dokumentatsioon kuulub vägagi praegusesse aega.

Jesse Jones. Värisege, värisege! Ruumiinstallatsioon, 2017.

Pressifoto

Kõrge kunst ja vanainimene. Vanadus ja vananemine on endiselt lääne ühiskonnas üks võtmeküsimusi. Kui kureerisin Tallinna Kunstihoones vanadust käsitlevat näitust „Homo grandis natu“ (2005), leidis Leonhard Lapin, et selle teema puhul tuleb sõna anda ainult vanadele kunstnikele. Olen temaga põhimõtteliselt päri. Konks oli aga selles, et kui tollane nii-öelda vanade kunstnike põlvkond (või mitu põlvkonda, oleneb, kuidas vanadus määratleda) mõtleski oma positsiooni ning selle tähenduse üle kunstiväljal ja laiemalt sootsiumis, siis oma kunstis olid nad selle teema välistanud. Nende kunst oli esteetiline simulatsioon, intellektuaalne klaaspärlimäng, aga mitte isiklik seisukohavõtt.

Ei saa aga sugugi väita, et praegune noorusekultus on vanaduseteema ja vanainimese kuvandi kunstist välja tõrjunud. Kui võtta ette kas või mõned üldise kunstiajaloo raamatud, siis olenemata sellest, kas kunstiajalugu on kirjutatud stiilianalüüsina, nagu Voldemar Vaga „Üldine kunstiajalugu“2, või seotud ühiskonna ja tähenduste loomisega, nagu Ernst Gombrichi peamiselt noortele mõeldud „Kunsti lugu“,3 või Hugh Honouri ja John Flemingu „Maailma kunsti ajalugu“4, moodustavad pildid, kus on kujutatud vana inimest, tuhandete illustratsioonide seas vaid sajandiku. Tegemist on seejuures enamasti vanade meeste kujutamisega.5 Vana inimese, iseäranis vana naise kuvand ei sobinud (ega sobi päriselt siianigi) kokku arusaamaga kõrgest, ülevast kunstist.

Asi läks paremaks fotograafia tulekuga, iseäranis kui fotograafiast sai kunsti täieõiguslik osa. Fotodele sattus igasuguseid inimesi, ka vanu, isegi siis, kui see polnudki fotograafi soov. Seda illustreerib edukalt ka Kai Kaljo uues videos „Mõnikord on ka nimi sama“. Fotograafias ei valitsenud kõrge kunsti reeglid ja tabud ning nii-öelda kunstilises fotograafias võlus vana inimese kortsus nahk fotograafi sama palju kui näiteks iidse puu koor. Kuid küsimus pole vaid vanainimese kujutises, vaid vanaduse, eelkõige ühiskonna vananemise faktis ja selle kunstis käsitlemises. Vana inimese kujutis – portree, aga miks mitte ka aktina, mida on just naiskunstnikud üksjagu teinud – on siiski pelgalt üks võimalus. Vananemise, aja, selle möödumise ja mõtestamise käsitlemiseks on ka palju teisi viise dokumentaalsest poeetilise metafoorini. Vana inimene ei ole ainult väheste kognitiivsete võimetega halvasti lõhnav abitu kõike unustav ebakompetentne tülinorija. Ta pole ka mitte ainult kannatlik, aiatöid, kududa ja õmmelda oskav või lapselapsega kalal käiv, aga muidu elust kõrvale jäänud (või tõmbunud) hallipäine mees või naine.

Stereotüüpide visale vohamisele vaatamata pole kurtmiseks siiski päriselt põhjust. Ka meie viimase aja kunstipildis on olnud mitmeid tõsiseid ja tõesti huvitavaid vananemist käsitlevaid näitusi, mis tehtud vananeva kunstniku enda positsioonilt, eneseirooniaga vürtsitatud, kuid sügavalt läbi tunnetatud. Meenutagem siinkohal kas või Paul Rodgersi („Vaikne elu ja tuuleveskid“ Hobusepeas), Terje Ojaveri („Striptiisiklubi“ Vabaduse galeriis) või Jüri Ojaveri („Surev koer“ Haapsalu Linnagaleriis ja Vabaduse galeriis, „Meestepood“ Tallinna Linnagaleriis) ausat eneseanalüüsi. Dublinis elav ja töötav Jesse Jones on tänavuse Veneetsia biennaali projektiga „Värisege, värisege!“ („Tremble Tremble“) tugeva vana naise kuvandi abil teravalt kritiseerinud Iiri praegust kohtusüsteemi ja kirjutanud ümber ka naist puudutava ajaloo. See ei ole ainult 1978. aastal sündinud noore naise seisukohavõtt, see on ka ülemlaul vanale ja elutargale naisele. 1970. aastal, kui Itaalia naised nõudsid koduperenaistele palka, hüüdsid nad: „Värisege, värisege, nõid on tagasi!“. Vanaduse ja vanainimese kuvandi kaudu saab puudutada ka märksa avaramat temaatikat.

1 Tiia Tulviste, Vananemise psühholoogiast. Rmt: Gerontoloogia. Toimetanud Kai Saks, Tartu Ülikool, 2016, lk 142.

2 Voldemar Vaga, Üldine kunstiajalugu. Vastutav sisutoim Mart Eller, toim Ene Lamp ja Harry Liivrand. Koolibri, Tallinn 1999. Raamat on kirjutatud ja ka illustratsioonide valik tehtud ning esimest korda avaldatud 1937. ja 1938. aastal.

3 Ernst Gomrich, Kunsti lugu. Tlk Krista Mits ja Juhan Kahk. Avita, Tallinn 1997. Esimest korda anti see välja 1950. aastal, tõlgitud on 1995. aasta väljaande põhjal, tõlkes on toodud ka XII, XIII, XIV, XV ja XVI väljaande eessõna. Kui palju on pildivalikut muudetud, ei ole eraldi mainitud.

4 Hugh Honour, John Fleming, A World History of Art. Laurence King, London 1999. Esimest korda anti raamat välja 1984. aastal.

5 Vaga kunstiajaloos on 10 illustratsioonil kujutatud vana meest ja ainult 2 vana naist, Vermeeri maalil „Kupeldaja juures“ on vana naine taustategelane, kuigi temale osutatakse pealkirjas. Kokku on seal 1319 illustratsiooni. Gombrichi kunsti loos esineb 12 teosel vana mees, 3 vana naise kujutis, kusjuures Düreri ja Whistleri puhul on esitatud ema portree. Kokku on seal 413 illustratsiooni. Honouri ja Flemingu maailma kunsti ajaloos on 8 vana meest kujutavat teost ja 2, kus on peal ka vana naine. Nadari fotol on kujutatud tema abikaasa. Kokku on seal 2234 illustratsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming