Elis ja Alice, novelletid ja seisundid

Reet Varblane

Kaks näitust Tallinna Kunstihoone galeriis: Elis Saarevälja „Unelm ja häving” 17. VI – 17. VII ja Alice Kase „Murdosa”  kuni 28. VIII .  Lõppeval suvel oli Tallinna Kunstihoone galeriis järjestikku kahe noore kunstiakadeemia taustaga maalikunstniku Elis Saarevälja ning Alice Kase näitus. Alice Kasel oli see juba teine väljapanek selles galeriis: esimese eest pälvis ta 2003. aastal Konrad Mäe preemia. Elis Saareväljal esimene, kuigi loodan, et see ei jää seal  talle viimaseks. 

Tõsiasi, et just need kaks näitust lähestikku toimusid, oli suhteliselt juhuslik, aga sellegipoolest tähenduslik kokkusattumus, ning sugugi mitte ainult eesnimede sarnasuse tõttu. Nende maalides on ühiseid tegureid: need on enamikus figuraalsed, sekka mõned natüürmordid, suuremõõtmelised, tugeva vormitunnetusega, suhteliselt tagasihoidliku koloriidiga, mis ei tähenda, et värv kui selline –  värv, mille puhul valgus ning vari on olulised tegurid – oleks nende maalides tähtsusetu. Ka klassikalised töövahendid nagu lõuend, õlivärv ja pintsel on mõlema noore kunstniku arsenalis olulisel kohal. Isegi modelli järgi maalimine või vähemalt lõpptulemuse kõrvutamine sellisel vanamoodsal viisil. Kumbki neist ei lahenda oma maalides n-ö praeguse maailma võtmeküsimusi, ei osuta sotsiaalpoliitilistele valukohtadele, kuid mõlemad on kaasaegsed kunstnikud: sugugi mitte ainult sellepärast, et on sattunud elama ning tegutsema kunstnikena just praegu ja just siin, vaid kumbki ei ole kapseldunud ei oma väljamõeldud  aega või ruumi (ehk siis maailma), nad on teadlikud oma ajast ja keskkonnast. Nad mõlemad on n-ö aktiivsed, mõtlevad maalijad: nad maalivad ning mõtestavad maailma, kuhu nad kuuluvad, passiivne maalija maalib, kuid ei mõtesta. Nende maalide sarnasus on küll vaid pealispindne.       

Elis Saareväljale on visuaalse kõrval hästi oluline ka verbaalne aspekt: tema viimaste maalide pealkirjad on võetud tuntud ingliskeelsete poplaulude sõnadest, kunstniku enda poeetiliste tõlgetega  eesti keelde. Elis Saareväli loob omamoodi fragmenteeritud lühilugusid, novellette.       

Tema suvist „Unelmat ja hävingut” („Dreams and Disasters”) võib vaadata kui ühe väikelinna vana puumaja värvikate elule jalgu jäänud asukate ehk siis praegusaegse vaeste patuste alevi lugu. Kunstniku must-valged, kergelt nüansseeritud maalid, kas siis kogu pinda katvate figuuride või fragmentidega, asotsiaalide maailma kuuluvate esemetega (konid, poolikud viinapudelid, lauaks muudetud vana pesumasin) vaikelud on inimlik, kaastunde ning mõistmistahte, isegi imetlusega loodud  kommentaar. Ta on läinud veelgi kaugemale ning hakanud portreelist, dokumentaalset materjali lavastama, looma alajutustusi, misanstseene ja -stseenikesi. Tema tegevust võiks võrrelda 1930ndate poeetiliste realistide nagu Liimandi, Johani, Kummitsa omaga, sest tedagi on pigem paelunud n-ö väljaheidetuse, inetuse esteetika, ilu ning inetuse suhtelisus, ühe ülekasvamine teiseks (stereotüüpides, konkreetsel juhtumil, vastuvõtjas). Kuid 1930ndate põlvkond lõi mahedaid tervikpilte, kujundas tegelase ümber ka tema keskkonna. Elis Saareväli keskendub aga vaid inimesele, tema kehale, selle närtsimisele  ning kaduvusele. Ta ei hooli keskkonnast, ta kasutab lõuendit kui hiiglaslikku paberit visandite tarvis, lisades sinna üha uusi poose, žeste, vaatenurki. Tema kangelane (isegi kui vaatajale antakse temast näha vaid fragment) on elav, muutuv, arenev organism, oma ihade ja soovidega, kuid ka elule alla andnud inimene. Kunstnik armastab teda, kardab teda kaotada ning seetõttu on vaja jätta temast nii palju jälgi kui vähegi võimalik. Tal on temast ka kahju. Maalide tegelased ei ole siiski kunstniku hirmud ja pained, meie aja kunstniku kui sellise metafoor, sest ainuke maal, kuhu Elis Saareväli on värvi sisse toonud, on tema  väike autoportee.     

Alice Kask on ennast lausa kontseptuaalselt vabastanud igasugusest sõnalisest lisandusest, osutamisest: kõik ta tööd on nimetud, kuigi iseenda tarvis, selguse mõttes seostab ta mõningaid neist varasemate projektide ning nende pealkirjadega. Ainuke sõnaline osutis on näituse pealkiri „Murdosa”, sest seekord on kunstnikku huvitanud objekti, figuuri ning ruumi suhte kõrval ka ajaline tegur – hetke, enamgi veel, millestki (hetkest, sekundist) murdosa tabamine ning edastamine staatilisel kahemõõtmelisel pinnal.       

Alice Kask on kasutanud modellidena peamiselt iseennast või lähedasi inimesi, kuid ta ei ole seda teinud ei spetsiifilise karakteri, selle välise või sisemise tabamise pärast, ta ei ole tahtnud luua kellegi portreed, ka mitte fragmenteeritud koondportreed, nagu on teinud Elis Saareväli, või avada, paljastada ennast  kui naist, ema, (nais)kunstnikku. Nii tema ise kui ka teised lähedased inimesed on lihtsalt kõige käepärasemad modellid. Kuid ta ei keskendu näole või mõnele näo osale, mida on peetud inimese juures eriliseks – nägu on kas värviga kaetud, kustutatud, maskitaoliselt liikumatu või figuur on seljaga vaataja poole –, vaid käele, käsivarrele, jalale või mõnele teisele kehadetailile, et jäädvustada hetke ning luua reaalsuse illusioon. Alice Kaske ei huvita dünaamika kui jõud, tulevikumärk, nagu oli see XX sajandi alguse futuristide püüdlus. Alice Kask on püüdnud tabada n-ö tabamatut hetke, vaevumärgatavat muutumist, nagu on teinud  Bill Viola oma maalitaolistes, n-ö staatilistes videotes. Alice Kase huvi keskmes on (vaevumärgatava) muutumise kinnipüüdmine, jäädvustamine (kilekottidega maalid).   

Siit ka tema järgmine samm: reaalsus ja illusioon, figuur ja vari, originaal ja koopia. Tema maalidele on ilmunud Teine kas varju või peegeldusena või kahe figuurina laua taga, mis moodustavad n-ö pooleks murtud maketi, kui tuua vaid mõned näited. Teine on vastasjõud (toetav või ka antagonistlik), mis tegelikkuses ei toimi (või vähemalt mitte sellisel määral), mistõttu üks võimalus, kuidas Alice Kase viimaseid maale võiks tõlgendada, on millegi kohalolematuse, puudumise, kadumise kaudu.   

Varjust saab kõnelda vaid valguse kaudu. Ning nähtavaks tegev, aga ka kustutav, eikusagilt ilmunud, müstiline valgus on hakanud Alice Kaske järjest enam huvitama. Vale oleks väita, et sellel pole midagi tegemist n-ö klassikalise keldriluugi valgusega, mis ilmus Euroopa maalikunsti XVII sajandil teispoolsuse  kohaloleku märgina, aga ilmselt on sellel märksa rohkem tegemist isikliku kogemuse või selle intellektuaalsel tasandil läbimängimisega. Just samaviisi, nagu keha vabastamisel rõivast keha haihtub, sulab ruumiga ühte, nagu on seda näha sama väljapaneku mitmel teisel nimetul maalil. See on pigem olemise ning olematu, nähtava ning nähtamatu piiri küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming