Elitaarne näitus

Kuraatorinäituste seisukohast on „Keelesugulased“ vilets väljapanek, ent poliitilise relevantsuse seisukohast ideaalilähedane.

GREGOR TAUL

Ungari ja eesti kunstnike näitus „Keelesugulased“ Budapestis Ludwigi muuseumis kuni 6. I 2019. Kuraator Krisztina Szipőcs, assistent Jan Elantkowski, kunstnikud Ákos Birkás, Dénes Farkas, Johnson ja Johnson, Flo Kasearu, Marko Mäetamm, Marge Monko, Tanja Muravskaja, Hajnal Németh, Ilona Németh, Kristina Norman, Kaido Ole, Péter Puklus, Société Réaliste ja Tehnica Schweiz.

Ludwigi muuseumi kunstilise juhi Krisztina Szipőcsi kureeritud näitusel on esindatud üheksa tippvormis Tallinna ja kaheksa Bratislavas (Ilona Németh), Berliinis (Hajnal Németh, Tehnica Schweiz), Pariisis (Société Réaliste) ja Budapestis (Péter Puklus) elavat ungari autorit. Tahtmata kunstnike elukohta üle tähtsustada, tundub selline geograafiline areaal siiski kõnekas olevat: Kesk-Euroopa on sedavõrd integreeritud keskkond, kus (ümber)paiknemine on meiega võrreldes nii logistiliselt kui ka psühholoogiliselt hulga hõlpsam ja annab märku ka sellest, kui keeruline on Budapesti-sugusel linnal iseäranis praeguses poliitilises olukorras andeid kinni hoida. Tulemuseks on semiootiliselt haarav, kuid paljudele ka isiklikult haavav situatsioon, kus atsakam osa Ida-Euroopa kunstist sünnib väljaspool piirkonda.

Keeleküsimus kui õlekõrs. Olles kriitikuna seni püüdnud rangelt hoiduda metakriitilistest heietustest stiilis „sellest näitusest on raske kirjutada, sest …“, ei näe ma siinkohal sellisele pihtimisele alternatiivi. Niisiis on sellest väljapanekust vale kirjutada, sest see võib paljudele haiget teha. Ometi tuleb rääkida, ehkki, kui ma tavaliselt püüan arvustatavast näitusest võimalikult palju teada saada, siis antud juhul otsustasin osalejatega mitte vestelda. Millest selline õrnahingelisus? Lühidalt öeldes on olukord Ungaris sõnavabadusega nii nadi, et ma – paranoiliselt või mitte, polegi enam vahet – kardan, et mu sõnad võivad kolleegidele komplikatsioone tekitada. Ungari sõbrad väidavad mulle muheledes – kas nad naeravad minu lihtsameelsuse üle või tähendab selline kibe eneseiroonia kuulivesti poliitilise nõmeduse kaitseks? –, et sealsed keeleteadlased ei tohi enam avalikult kuulutada meie keelte sugulust. Ametliku doktriini silmis olevat Eesti ja Soome liiga liberaalsed riigid.

Eelnev kõlab absurdselt, aga mis selline pisike „teadusnihe“ ära ei ole Trumpi kliimasoojenemist eitava suhtumise ja muu poliitilise retoorika kõrval. Meenub, kuidas Milan Kundera seletas Kafka tekstide toimimisloogikat lihtsa võrdpildi abil: see on, nagu viibiksid geniaalse anekdoodi sees. Kõik ümberringi naeravad, aga kellelegi ei tule mõttesse, et naerualune Juku on nalja vang ega saa sellest maailmast välja. Ehk siis, kui muuseumil tekkis soov ja võimalus Eesti kunsti näitamiseks, haaras kuraator keeleküsimusest kui viimasest (või esimesest?) õlekõrrest, et üldse vähegi kriitilist sõnumit edastada. Ja kui kuraator väidab, et ungarlased ja eestlased on sugulasrahvad, võib see antud juhul osutuda radikaalseks positsiooniks.

Ákos Birkás. Identiteet. Õli lõuendil, 2011. Varalahkunud ungari kunstnik Ákos Birkás kujutas oma viimaste aastate loomingus ekraanide vahendatud traagilisi stseene, mida meedia lõpututes kogustes meie ette paiskab.

Ludwig Múzeum

Väidetavalt ei ole Ungaris enam ühtegi täiesti autonoomselt tegutsevat riigirahastusega kultuuri- või haridusasutust. Lugedes teiste selliste kuulduste ja poliitiliste õeluste kohta (aga milliseid neist uskuda, milliseid tõrjuda?), saab selgemaks, kui haprad on meie demokraatia ja sõnavabadus. Kas pole irooniline, et nii kaua, kuni demokraatia (olgugi et vulgaarses globaalse kapitalismi kastmes) eksisteerib, kutsub see esile ja toetab kunstides kõige pinnapealsemaid virvendusi, ent kui seda aga enam pole ning loojad peavad riskima vaat et oma eluga, nähakse neid pahatihti tahumatute eksootiliste juhmarditena. Püüan seda paradoksi sõnastada sellepärast, et näidata, kuidas eri vaatepunktidest nähtuna on tegemist kas ebaõnnestunud või, vastupidi, meisterliku näitusega.

Parimate nüüdiskunsti kuraatorinäituste seisukohast on „Keelesugulaste“ puhul, hoolimata väga headest kunstiteostest, tegemist üsna viletsa väljapanekuga, kus pole adekvaatset teemapüstitust (äärmiselt üldine „kuidas mõtestavad kogukondlikku elu kahe maa kunstnikud?“), kunstiteoste lisapanust sellesse arutelusse või taieste dialoogi. Ent kui hinnata näituse poliitilist relevantsust praeguses Ungaris, siis on see minu arust ideaalilähedane. Tanja Muravskaja kümmet kodutütart ja NATO sõdurit portreteeriv seeria „Meie“ (2017–2018), Kristina Normani laulupeo fenomeni otsustavalt lahkav videoteos „Jumalad, andke tuli tagasi“ (2018) ja Ilona Némethi varjamatult Orbáni-vastased intervjuud välismaal tegutsevate ungari kunstnikega („Seisukoht“, 2015) on häälekalt rahvuskriitilised kunstiteosed, mille eksponeerimist valitsuse toetataval näitusel võib pidada julgustükiks. Mulle mõjusid selles kontekstis eriti veenvalt tänavu juunis meie seast lahkunud Ákos Birkási sugestiivsed maalid. Birkás kujutas oma viimaste aastate loomingus ekraanide vahendatud traagilisi stseene, mida meedia lõpututes kogustes meie ette paiskab. Tema maalil „Identiteet“ on kujutatud autoteeäärset kõrget planku. On see lihtsalt kiirteeäärne müratakisti või mõni poliitiliselt tähenduslik piir? Isegi kui tegemist ei ole Mehhikot ja Ameerika Ühendriike eraldava müüriga või mõne Iisraelis püstitatud taraga, lähevad mõtted otsejoones tarastatud Ungari-Serbia piirile. Usun, et kõikidel vaatajatel.

Ametlikud jaburdused. Mul oli tänavu oktoobris võimalus viibida kolm nädalat ühes Ungari väikelinnas kunstiresidentuuris. Õudselt kahju hakkas kolleegidest, kes ei jaksa enam poliitilise võllahuumoriga sammu pidada. Toon kaks näidet sellest, kuidas minu arvates valitsus järk-järgult inimeste tegelikkusetaju moonutab. Esiteks, ehkki Ungari on mõõdukalt katoliiklik maa, kus väidetavalt 40% elanikkonnast käib regulaarselt kirikus, on see pikka aega olnud ametlikult sekulaarne riik. Nüüd aga tuleb suurematel kauplustel pühapäeval uksed sulgeda, sest sel päeval peab valitsuse nõudel kirikus käima ja rohkem aega perega veetma. Iseenesest tore mõte, pealegi ei nõustu ma müüjate ekspluateerimisega – ainult et, nagu kohalikud räägivad, põhjustas reglemendi see, et Lidl, Tesco ja teised lääne kontsernid olevat varem toetanud opositsioonilisi erakondi! Usu või ära usu, nuta või naera.

Veel kentsakam on see, et kui kahel järjestikusel nädalal sattus riigipüha teisipäevale, tõsteti pika nädalavahetuse nimel laupäev esmaspäevaks. Ma saan aru küll, et keegi muidu esmaspäeval tööd ei teeks, aga saata lapsed laupäeval kooli ja täiskasvanud tööle, tundub totter. Sattusin neil päevil olema Budapestis. Kui parkisin laupäeval autot, tuletas mulle üks heatahtlik kodanik meelde, et täna on reede. Pühapäeval teadsin juba ise, et täna on laupäev. Ei pea olema ülemäära poeetiliselt meelestatud, et aduda, kuidas uus süsteem vaikselt naha alla poeb. Sellise koomika taustal viitaksin taas Kafkale, kelle kohta on kirjutatud, et kui ta kutsus kokku kitsa sõprade ringi, et lugeda neile esimest korda ette „Metamorfoosi“, pidi ta juba pärast esimest lehekülge katkestama, sest keegi ei suutnud naeru pidada, kõige vähem autor ise.

Kuulsin midagi üdini nördima panevat: kui näitusetegijad olid pöördunud ühe Eesti asutuse poole palvega selle korraldamisele kaasa aidata, jäetud nad pika ninaga. Arvatakse, et eestlased ei tahtnud orbanistidega koostööd teha. Minu mõte läheb selles valguses Eesti NSV peale, näiteks sellele, kuidas Hellar Grabbi sõnul polevat enamik väliseestlastest olnud nõus Nõukogude Eestiga üldse mingit tegemist tegema. Grabbi vastas neile, et tema enne seisukohta ei võta, kui on kõike oma silmaga näinud. Tuli ja nägi ja tuli veel mitu korda tagasi ka. Lihtne moraal: külastagem Ungarit nii palju kui võimalik, tehkem koostööd, tarbigem nende kirjandust jne. Äge, et Tallinnas ja Budapestis saatkonnad taasavati.

Populism ja parrhesia. Ent Eesti NSVd külastas ka ju hulk lääne intellektuaale, kes siin nähtust olevat ahvivaimustusse sattunud. Mõned nädalad tagasi lugesin Facebookist hämmastusega, kuidas üks oma põlvkonna olulisemaid eesti maalikunstnikke, kelle poliitilisi seisukohti ma üldiselt ei jaga, kuid kelle kunsti ja erudeeritud kriitikat ma täielikult respekteerin, oli veetnud nädala Budapestis ja oigas rahulolust, kui palju head kunsti ta seal koges ja kuidas sealsete autorite kvaliteet teeb silmad ette kommertslikule läänele (selles on oma iva) ning on samal ajal meile palju relevantsem referents kui tavapärased nimed. Samas postituses mainis ta, et käis Ludwigi muuseumis eesti-ungari näitust vaatamas, mis oli tema maitsele liiga poliitiline. Mul oli neid ridu kurb ja õõvastav lugeda. Valdas sama tunne, kui Mihkel Muti täpselt kalibreeritud esseistika muutus järsku (tegelikult muidugi aegamööda) kitsarinnaliseks jauramiseks. Mida teha, kui tõsiseltvõetavatest eeskujudest saavad populistid? Pealegi veel südametud. Teisalt jälle, miks peaksin kahtlema nende arukuses? Mille alusel kahelda ungari rahva enamuses, kes on endale sobivad valitsejad selekteerinud? Olgugi et Orbáni partei on muutnud riigi valimissüsteemi konkurentide kahjuks, ei saa me ju öelda, et kõik valijad on manipulatsioonide abil lolliks tehtud.

Teisalt, kui lugeda kas või Švejki, kus Austria-Ungari keisririigi võimusuhetest maalitakse võrratult idiootlik pilt, võib ju uskuda, et niisugusel valitsemisstiilil on sügavad juured, mida kergelt välja ei juuri. Jaroslav Hašekil on võitluses umbrohuga suured teened. „Keelesugulaste“ näitus mõjubki nagu mõni tormiliselt arenev peatükk Švejki seiklustest, kusjuures eriti hästi viivad subversiivset strateegiat ellu Marko Mäetamme ja Flo Kasearu teosed. Kõige selle taustal meenub Foucault’ lansseeritud parrhesia termin, mille abil ta kirjeldas madalamalt positsioonilt pärinevat ja tõe eest kõnelevat kõneakti, mis omas kontekstis on siiski lubamatu või lausa võimatu. Tüüpiline parrhesiastes Theodor Adorno on väitnud, et kultuurikriitiku (aga miks mitte ka igasuguse progressiivselt meelestatud looja) suhtumine on põhimõtteliselt üleolev, sest olles vaieldamatult ühiskonna osa, mida ta oma tekstides lahkab, võtab ta lähtekohaks kas mingisuguse igavikulise loomupärase algsituatsiooni või sootuks kõrgemalt arenenud kultuuri vaatepunkti, millelt ta omaenda alaarenenud kultuuri ründab või arendada püüab. Üsna ülbe ja nagu näha, siis mõne arvates ka kahjulik amet, see tõekuulutamine. Ungaris olles ja sealsetes kunstiringkondades liikudes tajusin, kuidas riigivalitsust kujutatakse türannina, kes näeb kõigis liberaalsetes mõtlejates groteskset ja ebavajalikku elitaristi. Aga nii ongi, jõudu selle ülesande täitmisel!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht