Elluäratatud mälestused

David Vseviov

Kommunismil puudub oma Anne Frank. Imbi Paju, Tõrjutud mälestused. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. 288 lk.

Imbi Paju alustab oma lugu pildiga – 1955. aastal tehtud ema fotoga. Fotoga, mis peegeldab kurbust. Ning see foto pole kaugeltki erandlik. Ta on oma ajastule tüüpiline. Nii meenuvad mulle näiteks samaaegsed eesti kunstnike kutseorganisatsiooni grupipildid. Milline kontrast sõjaeelsete aastatega. Kuhu on kadunud lõbusad, lustakad pilgud, lollitavad näoilmed, kunstnike vaba olemine? Sellest pole midagi alles. Fotolt vaatab vastu pinge olemine, ebaloomulik tõsidus ja ikka sama kurbus. Varasemaga võrreldes on see hoopis teine maailm. Võõras maailm, mille juured ei saa toitu kohalikust mullast. See maailm pole välja kasvanud siit, see on siia toodud. Ja toodud vägivaldselt. See on stalinlik, nõukogude maailm. Ning samade inimeste oleku ja näoilmete kontrast nendel fotodel on tegelikult rabav.

Kuidas selline muutus sai toimuda? Millist hinda inimeludes ja sandistatud eludega selle eest maksti? Miks oli vaja kõik eelnev mälust kustutada? Miks inimesed kartsid mäletada? Need ongi küsimused, millele otsib vastust „Tõrjutud mälestuste„ raamatu autor. Ning ta teeb seda emotsionaalselt, sageli süsteemitult, nii nagu inimene, kellel on rohkem küsimusi kui vastuseid. Ja mõnikord isegi vastust ära ootamata, esitades uue vastuse ootusest järjekordse küsimuse. Siin on kõrvuti ja läbipõimununa üldtuntud ajaloosündmused ning traagilised seigad lähedaste inimeste eluloost. Segunenud on „suur„ ja „väike„ ajalugu. Täpselt nii, nagu see iga inimese elus sageli ongi. Sest „suur„ ajalugu on meie „väikese„ elu paratamatu taust, lava, kus me sünnime, toimetame, sureme. Vahe on vaid selles, kui suure vabaduse on näitlejatele andnud suured lavastajad ehk ajaloolised isikud, kui palju neil on iseseisva olemise ruumi.

1930. aastate lõpuni olid Eesti inimesed vabad. Neil oli vaba voli avaldada oma arvamust, vahetada elu- ja töökohta. Nad polnud sunnismaised. Nende homne päev sõltus sedavõrd, kuivõrd see sõltub üldse inimese tahtest, neist enestest. Neid polnud veel nakatatud epideemia masti haigusesse, mida kutsutakse hirmuks. Nende lõbusus ja kurbus oli loomulik, mitte selline nagu „Arbati laste„ romaani ja filmi noortel kangelastel, kelle 30ndate aastate keskpaiga pidude hoog oli ennastunustav ning vastas esmapilgul igati Stalini lausele parema ja lõbusama elu kohta. Tegelikult aga oli see piire kaotav pidu vaid enesepettus, uimasti, mis pidi aitama unustada reaalsust. Erinevalt tolle aja Eestist, kus keegi polnud sunnitud lõbutsema nii, et pildilt kaoks klassivend, kursusekaaslane, naabripois või -tüdruk. Ja seda mitte paariks tunniks, nagu seda alkoholi mõjul ikka vahel juhtub, vaid igavesti.

Imbi Paju kirjutab asjadest, mis peaksid olema enesestmõistetavad. Ta kirjutab mälust, milleta kultuur ja seega ka inimühiskond ei suuda normaalselt toimida. Kuid inimeste mälu on väga spetsiifiline. On ju meist peaaegu kõik viibinud mõnes seltskonnas, kus heietatakse mälestusi Nõukogude sõjaväes veedetud ajast. Ning need mälestused on valdavalt totakalt naljakad: kuidas sügisel nopiti okstelt lehti – puuderivi ühtse väljanägemise saavutamiseks; kuidas väikeste harjakestega nühiti asfalti kõrgete ülemuste ootuses, sealjuures ümbritsevale lagale mingitki tähelepanu pööramata jne. Kuid tegelikult oli ka nende mõttetult raisatud aastate jooksul tunduvalt rohkem seda, mida ei tahakski meenutada. Julmust. Nõmedust. Alandust. Sellest aga enamasti ei räägita. Ja need on vaid sõjaväemälestused. Aga GULAGi mälestused? Miks on neid nii vähe? Miks inimesed ei taha sellest rääkida? Mis on selle taga? Kas instinktiivne hirm? Soovimatus uuesti kõike läbi elada?

Jah, Eesti inimesed on kirjutanud mitmeid mälestusteraamatuid nõukogude võimu sooritatud kuritegudest. Kuid toimepandu maastaapi arvestades on seda häbematult vähe. Ja nii on oht minevik unustada ning seega luua pinnas kunagi aset leidnud kohutavate sündmuste kordumiseks.

Eestisse tuleku ajaks oli nõukogude võimul inimeste mäluga manipuleerimisel juba pikaajaline kogemus. Raamatute lehekülgedelt ja mälust olid kustutatud paljud, alles paar aastat tagasi juhtivatel kohtadel olnud bolševikud ja eilsed kodusõja kangelased eesotsas Trotskiga. Taasavaldatud fotodele olid tekkinud ebaloogilised tühimikud ning nendel jäädvustatud persoonide arv näitas pidevat kokkukuivamise tendentsi. Ja siis said üleöö sõpradeks Saksamaa fašistid eesotsas Hitleriga. Need samad fašistid, kes olid eelmise nädala parteikoosolekul saanud tõsise hukkamõistu osaliseks. Kõik see tuli hetkega unustada, kustutada mälust, mis pidi kuuluma samuti riigile. Diktaatorlikule riigile, mille ladvikus mõisteti suurepäraselt, et isikliku mäluta pole iseseisev mõtlemine võimalik.  

Imbi Pajul on geniaalne lause-tõdemus: „Kommunismil puudub oma Anne Frank.„ Ning seda kaugeltki mitte sellepärast, et nõukogude süsteem poleks sünnitanud sama traagilise saatusega inimesi. Ta tegi seda kümnetes ja sadades erivariantides ning oma Anne Frank on kommunismil kindlasti olemas. Nagu ka tänase päevani säilinud tahe, et maailm ei saaks sellest Anne Frankist midagi teada.

„Tõrjutud mälestustes„ on küllaltki palju tsitaate ajaloolastelt ning nendega kaasnevaid raamatu autori mõtisklusi ajaloolaste missioonist. See on ka igati arusaadav. Kes siis ikka, kui mitte ajaloolased, on seatud professionaalselt minevikku uurima. Ühegi ajaloolase töö ei asenda siiski mälestusi. Sest neid mälestusi tal lihtsalt pole. Ta saab mälestustele tugineda, neid üldistada, üldisesse konteksti paigutada, kriitiliselt analüüsida. Ja see ongi peaaegu kõik. Kommunismi Anne Franki päevikut ajaloolane kirjutada ei saa. Seda saab teha vaid kommunismi oma Anne Frank.

Imbi Paju raamatut lugedes võib tekkida kohati küsimus, kellele see teos on adresseeritud. Seda enam, et raamat ilmus kõigepealt soome keeles ja Soomes. Ning tõesti, oma riigi ajalooga natukegi kursis eesti lugejatele on kohati tegemist aabitsatõdedega. Kuid sellest pole midagi. Sest Imbi Paju raamatu peamine voorus seisnebki selles, et ta on kirjutanud iseenesele. Selle poolest ongi see eriline raamat: kirjutatud iseenesele, aga loetav ka kõigile teistele.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming