Elluäratamise kunstist Hiiumaal

Andri Ksenofontov

Viimasel ajal jääb Eesti meedialugude pealkirjadest mulje, et elluäratamine on ajakirjanike üks lemmikteemasid: „Müstiliste võimetega A. puhub majadele hinge sisse”, „Hobikeraamik puhub maaelule hinge sisse”, „Kuldsete kätega T. T. puhub puule hinge sisse”. Kes siis veel sisse puhumisega paremini hakkama saavad kui mitte kunstnikud-klaasipuhujad, kes avasid Reigi pastoraadis Hiiumaal näituse „Liivast oled sa võetud ...”. Sisearhitekt Tüüne-Kristin Vaikla on osanud Paluküla kirikule sellise tuule sisse puhuda, mees Urmo abiks, et torniakendest öösiti pikad kardinad välja lehvivad. Palukülla võib tulla lennates nagu meteoriit tegi, sest seal asub lennujaam. Muuseas need kaks sündmust vanades mahajäetud kaitsealustes hoonetes samal ajal samal saarel on sama harukordne juhus nagu meteoriidi tabamus, kui võrrelda sellega, kui palju vanu häid maju viimase 22 aasta jooksul on Eestis ära rikutud või laguneda lastud.

Tüüne-Kristin Vaikla suguvõsa on pärit Palukülast. 2009. aastal käis ta workshop’il „Hüljatud pühakojad: po-eetiline konversioon” („Abandoned sacred places: po-ethical reconversions”) Belgias. Aja möödudes klaarus mõte vanas tuttavas Paluküla kirikus taastav konversioon läbi viia, hoonele mõte tagasi anda. See kirikuhoone on mitmeti kasutuses olnud. Ehitatud Ungru krahvi perekonna matmispaigaks meteoriidikraatri serva kõrgel kohal, oli üllatus suur, kui osutus, et pinnasevesi tõusis keldreid leotama. Hoone seisis mõnda aega tühjana, kuni sellest sai kohalik abikirik. 1939. aastal anti kirikuhoone Nõukogude lennuväebaasile, kes kasutas seda laopaiga ja lasketiiruna. Kolhoosipäevil passis ehitis laudaks. Rahvusvahelise meremärgi staatus tagab kirikule turvalise pensionipõlve ja sunnib Eesti riiki katust-torni remontima. Kui uksi ees ei olnud, kujunes kirikust omamoodi paariminemise koht: kurameerijad käisid nimesid kirikusaali seinakrohvi sisse kraapimas. Lõpuks tuli möödunud aastal Siim-Tanel Annusel idee seal oma maalinäitus korraldada. Koos näitusega tuli ka kontsert ja värav, sest näitus tuleb ööseks lukku panna.

Kirikuhoone on kosmose mudel. (Ehituskunsti tekkides peeti iga elumaja ja templit omaette maailmaks, mis peegeldas ümbritsevat laia maailma.) Ehitusdetailide sümboolikast saab aimu näiteks Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisi”. Kuid misjonitööd ei saa rajada vähetuntud sümbolitele. Nii nagu piiblis on must valgel kirjas kristlik arusaamine maailma ajaloost ja ehitusest, täidab sama ülesannet ka kiriku kunst kujundikeeles. Maalid ja skulptuurid on näidanud kõike põrgukoledustest paradiisilootusteni. Sama tulemuse saavutas Tüüne-Kristin Vaikla Paluküla kiriku heliinstallatsiooniga, kus üksteisele järgnevad hääled kiriku eluloost – jumalateenistusest püssipaugutamiseni. Öösel, pimeduse saabudes, kostab pühalik koorimuusika, hoone lööb tuledes särama, torniakendest lippudena lehvivaid kardinaid sai juba eespool mainitud. Hoone tõlgendamine elava olevusena on tuntud võte monumentaalkunstis. Näiteks võib tuua Samarkandi Registani väljaku „valgusmuusikapanoraamid” kolme massiivse mošeefassaadi vahel, kus prožektorid, orkester ja draamatekst kujundavad mošeedest kolm omavahel dialoogi pidavat tegelast. Tüüne-Kristin Vaikla oli seadnud eeskotta slaidivideo mahajäetud pühakodadest, millele on uus otstarve leitud.

Peale kardinate-lippude sekkuti mahajäetud kiriku arhitektuuri selle pikitelje märkimisega põrandale laia laudadest punaseks värvitud käigurajana, sissepääsust kuni koorini ja sealt üles mööda seina kuni aknaavade alumiste servadeni. Sirget joont mööda kulgeb ka kristlik ajalugu. Käigutee ülestõstetud otsale võis kinnitada märkmekleepse ettepanekutega, mida kirikuga tulevikus peale hakata. Selline „soovide altar” asendab nimede seinakratsimist. Paluküla kirikus viidi läbi ka taaselustamise workshop’id, kus kolmeliikmelised grupid, mis koosnesid arhitektuuriüliõpilasest, restaureerimisosakonna üliõpilasest ja kohapealsetest esindajast, korraldasid ajurünnaku, kuidas kirikut taas ellu äratada. Tulemused vormistati makettide ja seletuskirjadena, mis olid eksponeeritud keldris. Igasugune ajurünnak on tulemusrikas, kuid seekord jäi vajaka insenerist. Kirikuid püstitasid omal ajal ehitusmeistrid, kes olid ka tippinsenerid. Tänapäeval on aga inseneriteadus arhitektile võõraks jäänud, kuna matemaatika selgeksõpetamist „kunstirahvale” ei peeta õigeks. Ent ajurünnak puudutabki vaid kiriku hüpoteetilist tulevikku, ajab ajurakud liikvele. Tähtis on, et liikumine algaks õigest punktist, ja siin oli Tüüne-Kristin Vaikla teinud õige panuse. Ta on küsitlenud Paunküla inimesi, mida kirikuga peale hakata, võtnud küsitlused videosse ja nüüd mängiti see näitusel ette. Niimoodi on sattunud küsitletute üksikud hääled omavahelisse vestlusesse ja see toob arutelu laiema avalikkuse ette.

Nagu eespool mainitud, sarnanevad Paluküla kiriku ja Reigi pastoraadi näitus omavahel. Tüüne-Kristin Vaikla suguvõsa on pärit Palukülast, Reigi näituse kujundaja Maret Kukkur Reigist. Paluküla kiriku taaselustamiseks käivitatakse workshop’ide seeria, elu korraldamiseks Reigi hoonetes kutsutakse kokku mittetulundusühing. Kui Paluküla kirikusse on tekkinud „soovide altar”, siis Valev Seina mälestusmärk Hüti klaasikojale kujutab soovide puud, kus pudelihoidja igale „oksale” on pistetud pudel, mille sisse võib panna oma soovi – pudelitelegraaf taevasele väele. Tüüne-Kristin Vaikla näitab oma slaidivideos, kirikute taaselustamiste pretsedente maailmas, Valev Seina pudelipuu käib Marcel Duchamp’i „Pudelihoidja ehk siil” jälgedes, mis on ready-made’i žanri esimene esindaja kunstiajaloos. Paluküla kiriku pani elama heliinstallatsioon, mis peegeldab kiriku ajalugu. Reigi pastoraadile puhus elu sisse Riho Sibula ja Robert Jürjendali kitarriimprovisatsioonide kontsert, mille nad andsid keset Tiina Sarapu peegelpulte – improviseerija võib sealt ennast vaadata, sest ta mängibki enda järgi. „Soolaleivapeo” teema on mahajäetud hoonete taastamine. Sofi Aršase klaasinstallatsioon kujutab tänavavalgustitega sarnaseid objekte, mille alumistel külgedel on pildid Eesti mahajäetud klaasitööstusettevõtetest.

Paluküla kiriku ruumid on justkui loodud niisuguseks näituseks: keldris workshop’i materjalid, saalis kunstinäitus. Kiriku arhitektuur kõrge katuse ja kellatorniga teeb sellest magneti, mis inimesed suurtele sündmustele kokku toob. Taevase väe mõõtmest vaadatuna on kirik kui mikroskoop, mille alla tillukesed olevused vahel kokku tulevad, ennast näitavad ja juttu ajavad. See on turvaline keskkond mõtteeksperimentidele selles mõttes, et seal ei unustata viisakust ja teisi kõrgemaid väärtusi.

Reigi pastoraat, suhteliselt väike ühekorruseline hoone keldri ja väljaehitatud katusealusega, pakub kümneid tube ja majandusruume, kus iga autor võib oma teose parima eksponeerimise huvides üles seada. Klaasikunst on paljuski valguskunst ning lavakujundaja taustaga Maret Kukkur parima ettevalmistusega inimene valgust kõige mõjuvamal viisil ruumis esitama. Oivaliselt olid lahendatud tööde pealkirjad seintel ja põrandal, kirjutatud aluspinda kahjustamata, kergesti eemaldatava kriitmaterjaliga. Need tähistasid objekte suuretähelises kirjas nagu ilma dekoratsioonideta Shakespeare’i-aegses teatris. Antud juhul esinesid tegelased ja dekoratsioonid samas isikus. Pastoraadist oli saanud justkui „matronaadi” köök, kus valitseb hea maitse, loominguline vabadus ning hea tulemuse saavutamiseks vajalik kord, mis tugineb tervel mõistusel.

Kas seda tervet mõistust jätkub ka arhitektuuripärandi kaitsel? On meie endi valida, mida me vanade ehitistega teeme, kas lööme lahti vaklade pillerkaari majade mädanevates korjustes kõik väärtusliku sentideks seedides ja endasuguseid juurde sigitades, või käitume nagu mõistuslik hing elavas kehas, mida tunneme nagu laevainsener masinaruumi.

Tüüne-Kristin Vaikla näitus-installatsioon “Soolaleivapidu” Paluküla kirikus 12. VII – 4. VIII, teostanud Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla. Tüüne-Kristin Vaikla videos (operaator ja monteerija Urmo Vaikla) on küsitletud hiidlasi Hüllo Kristjan-Simsonit (EELK Hiiumaa kirikuõpetaja), Dan Lukast (muinsuskaitseameti Hiiumaa vaneminspektor), Tiit Harjakut (EELK Kärdla koguduse juhatuse esimees), Ants Oravat (Pühalepa vallavanem), Madis Markust (Paluküla puidutöökoja meister), Tiiu Heldemat (Kärdla keskkooli emakeeleõpetaja), Liia Viina (vanaema Kärdlast), Vilma Tikerpuud (Kärdla elanik), Katariin Koklat (Kärdla kooli õpilane), Karin Koklat (Kärdla elanik) ja Paul Koklat (endine Kärdla elanik).

Hüti klaasikoja mälestusmärgi avamine selle 385. aastapäeva tähistamiseks 20. VII, autor Valev Sein. Klaasikunsti näitus „Liivast oled sa võetud …” Reigi pastoraadis kuni 17. VIII. Korraldanud Kalli Sein ja Katrin Sarapuu, kujundanud Maret Kukkur, kunstnikud Ivo Lill, Eve Koha, Rait Prääts, Maie Mikof-Liivik, Viivi-Ann Keerdo, Kai Koppel, Pilvi Ojamaa, Kersti Vaks, Tiina Sarapu, Kalli Sein, Eeva Käsper, Kai Kiudsoo-Värv, Agnes Torm, Sofi Aršas, Piret Ellamaa, Malle Karik-Hallimäe, Anne-Liis Leht, Helena Orgla, Kaire-Leen Varik, Birgit Pählapuu, Kateriin Rikken, Kristi Rinkjob, Maret Sarapu ja Anna-Maria Vaino. Avamisel esinesid Riho Sibul ja Robert Jürjendal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming