Elmar Kits 50 aastat hiljem

Kitse abstraktsionism on Eesti kunsti intelligentne visiitkaart. On aeg see kasutusele võtta.

KAIRE NURK

Näitus „Elmar Kits. 1966“ Tartu Kunstimajas kuni 11. XII. Kuraatorid Voldemar Erm ja Peeter Talvistu, kujundanud Elmar Kits ja Peeter Krosmann.

Mõte taaslavastada Elmar Kitse (1913–1972) võimas abstraktse maalikeele manifestatsioon on nii põhjendatud ja loomulik, et selle teokssaamise üle ei oskagi imestada. Eesti kunstiloos saab rekonstrueeritud näitusekomplektid vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, kusjuures isikunäituse formaat pole sinna kuulunud. Kitse näitus on esimene. Mitte ühegi teise eesti kunstniku ühe näitusega ei seostata nii suurt radikaalsust, õiget (sh poliitiliselt piiripealset) ajastatust, kunstilist väärtust, intellektuaalset ja professionaalset ülivabadust. Absoluutselt ei loe, et see leidis aset mitu aastakümmet pärast abstraktsionismi teket, ajal, kui abstraktsionism oli juba surnuks kuulutatud ja kunstisaalid oli vallutanud popkunstnike põlvkond. See saab iseäranis selgeks nüüdse taaslavastusega postpostmodernses kontekstis.

Kui 1966. aastal ei tihanud autor ise ilmuda oma näituse avamisele ja publik võttis sündmust mh ideoloogilise revanšina, siis 50 aastat hiljem on meil vabadus – meil on ka üksjagu vaatajakogemust ja teadmisi – süüvida tööde kunstilisse kvaliteeti. Lõpmata põnev on projitseerida Kitse näitusekomplekti suurejooneline kunstiline monoliitsus ja intellektuaalne power ühtlasi abstraktsionismi tänapäevani jätkuva arengu foonile.

Elmar Kitse retseptsioon on kulgenud hämmastavalt visalt, samm-sammult. Voldemar Erm on esimeses monograafias (1959) keskendunud „realistlikule kunstimeisterlikkusele“, ühendanud sellega ka „otsingulisuse, eksperimendid ja vastuolulised kallakud“. Lühimonograafias (1977) on Mai Levin vastandanud stalinismi „piiratud realismikäsitluse“ kui Kitse loomingut kammitseva ja tema „tingliku laadi“ kui „püüde vahetuma eneseväljenduse poole“. Kitse retrospektiivnäituse kataloogis (1995) antakse tasakaalustatud pilt kunstniku loomingu mitmekesisusest. Sealjuures on jahitud erilise innuga kunstniku loomingu varasemaid abstraktsuse ilminguid ning üritatud kokku lõimida arengutervikut.

Abstraktse osa tegelik kaal, maht ja koht Kitse loomingus on jäänud aga ootama eraldi etteastet, mis võimaldaks kontsentreeritud uurivat pilku ja seeläbi ka intensiivsemat teadvustamist. Kunstniku 1966. aasta näituse võimalikult originaalitruu taaslavastus (62 teost* omaaegse 105 hulgast) on ääretult oluline samm selles suunas. Pealegi on see samm kunstnikutruu: saame teada, millise valiku tegi kunstnik ise, millele keskendus näituseks valmistudes, kuidas liigendas ekspositsiooni, mida tähtsaks pidas. Algset näitusekujundust rekonstrueerides on Krosmann püüdnud maalide paigutuses järgida ka Kitsele omast koloriidi- ja kontrastidekeskset loogikat. Vaheldusrikkus on heas kooskõlas Kitse maalikoe olemusliku elevusega.

Maalikude. Maalikude on Kitse olemuslikem ja seega psühhoanalüütilisim marker. Kui Rosemarie Trockel lülitas 1990ndate keskel kudumimustreid joonistusse, fotosse ja videote visuaalsesse keelde, valitses Eestis uue meedia ja sotsiaalse kunsti juurutamise tippaeg. Eraldi tähelepanu ja sügavam teoreetiline lähenemine visuaalse keele, eriti maalikeele väljendusvõimalustele ja selles peituvale tähenduslikkusele ei olnud popp. Nüüdseks on Eesti kunstiväljal naastud kunstilisuse uuele spiraalikeerule.

Uue põlvkonna selliaastad läänes on ümber saanud: neist on õpitud, et ka praegu on ülioluline eripärase visuaalse keele leiutamine/avastamine. Maali ja joonistuse kude kui teose enese eksistents oma materiaalsuses väljendab kunstniku ja tema teose vabastavat suhet. See ei ole enam pollocklik psühhofüüsilise motoorika transformatsioon lõuendile ega Kitse-aegne manuaalne pintsliakrobaatika. Kunstnik peab nüüd treenima pintslitehnikat, lõuendi faktuuri, värvimassi konsistentsi ja teisi vahendeid. Kuidas selle juures psühhoanalüüsiga jääb, ma tõtt-öelda ei tea, aga püstitan küsimuse. Olen veendunud, et see soodustab Kitse uut, järjekordset ja jätkuvalt aina huvitavamat avastamist.

Millest koosneb Kitse maalikude? Võib-olla tuleks alustada figuurist? Figuurid moodustavad Kitse abstraktsete maalide koe. Tema figuurid on tuvastatavad, aga ka abstraktsed. Nende kohta ei saa öelda abstraheeritud, sest nad ei näi olevat loodud reduktsiooni, vaid montaaži teel. Kitse figuurid on kokku monteeritud katkestustest, üleminekutest, valguse ja varju juhuslikest vahekordadest, vormi, joone ja pinna sünesteesiast. Erinevalt Kandinskyst on Kitse puhul tegu maaliliste väljendusvahendite sünteesiga. Kandinskylt ei leia ei valguse ja varju koostoime märke ega ka vormiloomet. Ta on nii kujundites kui maaliruumis pinnaline. Kits seevastu, küll uputades akadeemilisi vorme spontaansesse varahommikusse pintslirajusse (Kitse armastatuim maalimisaeg oli hommikul kella viiest kümneni), säilitab valguse ja varjud olulistena, peaaegu et sõnumikandjatena. Sageli kumab ta maalide foonis rembrandtlik helendus, intensiivne tagantvalgus, mis lükkab murtud toonide rägastikku peidetud figuurid pildil esiplaanile ja suunab oma prožektorivihu vaatajale vastu. Figuurid mängivad justkui varjupeitust.

Elmar Kits ise nimetab abstraktses kunstis esilduvate momentidena eelkõige kompositsiooni, harmooniat ja rütmi. Võib-olla peaks Kitse maalikoe rütmide paremaks tabamiseks laskma need helindada? Selles, millised noodikõrgused millistele pintslilöökidele vastavaks lugeda, jätab Kitse maalikude palju interpretatsiooniruumi, ent mitmete suundade ja rütmide küllus ja vaheldumise kiirus dikteeriksid tugevalt oma. Akadeemilise maalistiili seisukohalt on Kitse abstraktsed figuurid maalitud vastutustundetu anarhiaga. Seda enam on ahvatlev püüda tuvastada üldjooni, reeglipära, varieerumisi, erandeid.

Kits väärib praegusaegset monograafiat. Valgemetsa loodusmaastike, lehtpuistu ja jõepeegelduste variatsioonirikkus on Kitse pintslikirja olulised ajendid ja mõjutajad, kuid kunstnikud annavad ühte ja sama motiivi ja struktuuri edasi erinevalt. Saskia Kasemaa on uurinud viimastel aegadel oma isa suguvõsa ja jõudnud välja Elmar Kitse ja Paul Kerese ühise esivanemani 300 aasta taguses ajasügavikus. Siit võib mõnegi kujundi tuletada, nt Elmar Kitse malelahinguväljad lõuendil.

Teoste suuremahuline ülesrivistamine on ülimalt tänuväärne, et neid vaadelda, kõrvutada, analüüsida. Sellisena võiks see olla väärtuslik ettevalmistus Kitse-väärilise uue monograafia väljaandmiseks.

Kitse kolmanda, faktoloogiale ja arhiveerimisele keskendunud kataloogiga seoses ootan tulevikult lisaks tõsisele monograafiale ka mõnd luksusväljaannet, suureformaadilist reproduktsioonide albumit koos esseistlikuma tekstiga. Ehk on see aeg nüüd saabunud ja jõuressursid ja intellektuaalne potentsiaal valmis just selleks, et koonduda Kitse ümber. Kolmas kataloog annab vaid väikse reprovaliku (kokku 32, neist 12 abstraktse suuna töödest) vahendusel üldpildi, kuid Kitse abstraktse loomingu tegelik suurus ja maht tema loomingus, selle kunstiline intelligentsus, vaimukus ja inimlik kvaliteet saaksid tajutavaks ja jõuaksid paljudeni vaid võimalikult mahuka reprokogumikuna. Näitus avatakse ja suletakse, taasavatakse ja taassuletakse. Reprod jäävad. Ka netis on Kitse töid häbiväärselt vähe ja juhuslikult, segamini kõiksugu muu infoga – nagu ikka eesti kunstniku puhul. Kitse abstraktsionism on Eesti kunsti intelligentne visiitkaart – ehk on saabunud aeg võtta see kasutusele?

* Näituse lahtioleku ajal on päevavalgele tulnud veel mitu teost erakogudest.