Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks …?

Mari Laanemets, Indrek Sirkel

Käesoleva aasta jaanuaris kuulutas SA Kultuurileht välja konkursi eesti kunsti ja visuaalkunsti ajakirja kunst.ee uue peatoimetaja leidmiseks. Viieks järgnevaks aastaks valiti uueks peatoimetajaks Andreas Trossek. Pärast jaanipäeva ilmus uue toimetuse ja kujundusega KUNST.EE poelettidele. 

Toimetuselt

Milline on hea, ideaalne kaasaegse kunsti ajakiri? Mida on võimalik kirjutada (Eesti) kunstist? Kindlasti ei ole ühest vastust, kuid peatoimetaja vahetumine annab põhjust oodata ja loota muutusi ajakirjas, selle sisus ja kujunduses, hoiakus ja rõhuasetustes. Kuid värsket KUNST.EE d lehitsedes jääb aga mulje, et ajakirjal  ei olegi peatoimetajat, kes valiks välja teemad, suunad ja märksõnad, tõstataks küsimusi, kõnetaks nähtusi kunstis ning miks mitte ka ühiskonnas laiemalt. Ühesõnaga, annaks ajakirjale orientatsiooni. Tegelikult ongi ajakirjal nüüdsest kolm toimetajat: Trosseki kõrval Heie Treier ja Ave Randviir, mille läbi toimetuse sõnul muutub ajakiri „ajakirjanduslikumaks”, kus „kajastamist leidvate teemade valikute aluseks on eelnevalt toimetusesiseselt saavutatud konsensus.”1

Ajakirjanduslikumaks on ajakiri tõesti muutunud, kuid seda pigem negatiivses tähenduses. Formaalselt jaguneb uus KUNST.EE nüüd kolmeks osaks: fookus, teooria ja praktika ning arvustused, tuues korra endise kunst.ee sümpaatsesse segadusse, kus rubriigid tekkisid (ja kadusid) kooskõlas kaastöödega. Samas on sisuliselt raske teha vahet fookuse ja arvustuste vahel, sest mõlemad kajastavad kunstielu  sündmusi – näitusi, preemiaid ja laureaate, erinevus on vaid pikkuses. Põhirõhk ongi näituste ja muude kunstisündmuste kajastamisel, mitte kunsti aktuaalsetesse probleemidesse süvenevatel analüüsidel, teoorial. Nii näiteks osutub lugu Eesti Kunstiakadeemia tulevikuarhitektuurist, mis on sattunud rubriiki „teooria ja praktika” hoopis laiendatud pressiteateks. Ehitussaagat puudutavad ametlikud ja logistilised faktid on saadaval ka kunstiakadeemia  kodulehel, kuid mis on selle hoone idee, programm ning kuidas on seotud uue hoone arhitektuur ja seal antav kunstiharidus, sellest ei ole KUNST.EE s juttu.

Konkreetseid teemapüstitusi, n-ö peateemasid ajakirjast ei leia. Võib muidugi küsida, kas peaks? Ka KUNST.EE eelkäija almanahhi Kunst pearõhk oli kunstielus toimuva jäädvustamisel, pikkade, poolpikkade ja lühikeste (kroonika) näituseülevaadete vahele oli põimitud  mõni teoreetiline või ajalooline essee ja intervjuu. Sama suunda jätkas kunst.ee, kuid lisades sellele külalistoimetajate koostatud erid. Ajakirja ainukeseks osaks, millesse toimetajad on sekkunud, on ajakirja keskel roosal paberil trükitud ingliskeelsed resümeed. Kahjuks on resümeerimise käigus koos tekstiga kärbitud ka tema mõte: nii on juhtunud näiteks Eha Komissarovi intervjuuga „Dead  hares and the triumph of justice in the world” („Surnud jänesed ja õigluse võidulepääs maailmas”). Ainus paralleelselt eesti ja inglise keeles ilmuv kaastöö on Rael Arteli mahukas kokkuvõte oma viimase viie aasta elust ja tegevusest2 (ajakirja-eri „Rael Artel Gallery: Non Profit Project Space’i „nekroloog””).

Seevastu on ainsaks informatsiooniks, mis välismaalt Eestisse tuuakse (kui mitte arvestada eesti kunstnike näitusi välismaal), Gene Ray taktikalise meedia  ülevaade, mis sekundeerib pigem Margus Tamme artiklile. Kui ajakirja eesmärk on „arendada kahesuunalist liiklust välismaaga, tuues Eestisse informatsiooni seal toimuvast ning eksportida informatsiooni Eesti kunsti ja kultuuri kohta”,3 siis kehtib osaliselt vaid viimane punkt. Ajakirja programmitust selgitab toimetus rõhutatud apelleerimisega „laiapõhjalisusele”, kuulutades koostööd kõigi kunstiprofessionaalidega,  kuid ettevaatavalt kehtestades ka mängureeglid: „Toimetus ei pruugi seega alati jagada kõiki vaateid, mida väljendavad toimetuse tellitud või toimetusele avaldamiseks pakutud kaastööde autorid. Niisamuti ei pruugi ajakirja toimetus omalt poolt alla kirjutada seisukohtadele, mida väljendavad külalistoimetajad oma koostatud ajakirjalisades.”4

Toimetus mõistab seda kui demokraatlikkuse printsiipi: kõik saavad sõna, vastandades end  kujutatavale autoritaarsele peatoimetajale, kes ainuisikuliselt otsustab ajakirja peateemad ja huvid. Sellega aga vabastab toimetus (ja peatoimetaja) end mitte ainult subjektiivsetest eelistustest, vaid ka vastutusest. Kuid kas ei peaks peatoimetaja olema ikkagi keegi, kes talle delegeeritud võimu ja võimalust realiseerib oma parema äratundmise järgi. Pealegi ei ole peatoimetaja koht eluaegne, vaid valitav – see on demokraatia.    

Kõigest ja kõike korraga

Nii võiks uue KUNST.EE varal uskuda, et peamiselt on eesti kunstist võimalik kirjutada näituste lühikokkuvõtteid ja autasude lühiülevaateid. Sinna hulka mõni lühiintervjuu kunstimaailma  tegijatega, lühireportaaž kunsti toimumispaigast. Nn galeriirubriik (ametliku nimega arvustused), kus kajastatakse eesti kunstnike näitusi kodu- ja välismaal (eranditeks on Eva ja Adele „Stereoefekt” ning Mika Hannula ja Minna Henrikssoni kureeritud „Happy Together” („Õnnelikult üheskoos”) Tallinna Kunstihoones), on muudetud uues vanas ajakirjas vaat et pidulikuks, mida toetab ka kujundus: suured pildid, palju vaba ruumi  ja õhku.

Kujundusele ei tahakski otseselt vastu vaielda, sest meil on liiga palju väljaandeid, kus materjal on nii üksteise otsa kiilutud, et ruumi ei jagu ei tekstile ega pildile. KUNST.EE s aga mõjub õhk pigem iroonilise märkusena. Kui ajakirja eelarvet on nõnda palju kärbitud, et see peab ilmuma nüüdsest kaks korda aastas (küll natuke mahukamana), siis milleks ruumi esteetiliste eesmärkide nimel raisata. Arvestades näituseülevaadete osakaalu, meenub tahtmatult  kunstikriitikute hulgas leviv kuulujutt (või eelarvamus), et kunstnikud ostvat ajakirja vaid siis, kui selles neist endist juttu on. Näituseülevaated kuuluvad kunstiajakirja juurde. Ka kõige kriitilisemates ja poliitilisemates väljaannetes, mille peateema haakub sageli vaid üsna kaudselt kunstiga, käsitledes kultuuri, ühiskonna ja poliitika seoseid laiemalt (näiteks Austria kaasaegse kunsti ajakiri Springerin), ei puudu selline rubriik.

Ometi näib just poole aasta tagant ilmuv väljaanne soosivat ning eelkõige ka võimaldavat pikemaid käsitlusi, erinevalt ajalehest, kus tähemärke loetakse ühekaupa, ja vaadelda probleeme põhjalikult, laiemalt, tuues sisse mitmeid vaatepunkte. Sest probleeme, millest kirjutada, ju on. Mitmest libiseb ajakiri isegi üle: rahvuslus, kunstipoliitika, kunstiharidus. Sellega ei pea me silmas surmtõsist teooriaajakirja, Kunstiteaduslike Uurimuste näol on selline Eestis  juba olemas. Laiapõhjalisus – sealhulgas ajakiri laiale publikule, nii professionaalile kui kunstihuvilisele – ei pea ju ilmtingimata tähendama, et seal kirjutatakse kõigest ja kõike.

Siinkohal tahaks meenutada Kunsti ja Kodu, mis 1970ndate keskpaiku Andres Toltsi käe all kujunes väga kontseptuaalseks ajakirjaks, mis ei kuhjanud kokku informatsiooni, vaid sõnastas teemasid, vastavalt ajakirja programmile. Eeskujuks võiks tuua ka kohaliku arhitektuuriajakirja  Maja, mille iga number käsitleb mõnda arhitektuuri aktuaalset teemat, sidudes selle uute majade ja projektide tutvustamisega. Ja siiski, kui KUNST.EE valib krooniku rolli, siis miks mitte teha seda põhjalikult. Haruldaselt suurtel värvilistel reprodel võiksid olla korralikud pildiallkirjad. Praegu tundub, et ajakirjal puudub ühtne pildiallkirjade süsteem. Samuti ei ole peale üksikute erandite mainitud fotode juures nende autoreid.    

Mis on pildil?

Kahjuks on väljaannete reprode ja muu visuaalse materjali kvaliteet üha kehvem. Tihtipeale peab illustreerivat materjali toimetaja või kujundaja internetist Google image search’iga taga ajama, ise näitusel digiseebika või mobiiliga kunstiteost pildistama ning tihti ka välismaa suurkirjastuste ideaalsete reprodega kataloogidest kontori skänneriga pilte arvutisse manama. Sellises olukorras on arusaadav, et vahel jääb nii mõnigi kord „kahtlasel teel” omandatud repro autor mainimata, et vältida pikki vaidlusi autoriõiguse teemadel. Kuid siiski võiks ju fotode ja eriti reprode juurde lisada pildiallkirja, kus kirjas, millega  tegu.

Eriti halb on olukord arvustuste rubriigis, kus pildiallkirjad ilmuvad lausa meelevaldselt. Sageli jääb arusaamatuks, kas tegemist on kunstiteose, lihtsalt foto või näiteks hoopis videostilliga. Selliseid segadusi aitaksid vältida piltidele lisatud pildiallkirjad ning, juhul kui on tegemist kunstiteostega, mõõdud ja tehnika. Näitusevaadete puhul ka, kelle ja millised tööd on pildil.  Näiteks puudub leheküljel 58 Villu Plinki ja Silja Saarepuu näituse „Kivi südamelt” arvustuse juures nii pildi allkiri kui autor (kes teavad, need tunnevad pildil olevad kunstnikud ära). Andreas Trosseki teksti lugedes selgub, et näituse juhatab sisse videodokumentatsioon. Mõni lõik edasi saame teada, et tegevuskunsti dokumentatsioon on kokku surutud veerandtunniseks videoks. Jaanus Samma näituse arvustuse (lk 63) tekstis selgub küll, et näitusel olid väljas fotod, kuid artiklit illustreeriva pildi juures puuduvad kunstiteose andmed. Tõnu Soo näitust illustreerival fotol (lk 66) puudub nii allkiri kui ka foto autor. Tekstis selgitab Heie Treier, et „Näituse esimeses ruumis eksponeeriti arvutis töödeldud kollaaže Tõnu Soo varasemast loomingust …” Seda lugedes võibki lugejale jääda mulje, et kõrvalleheküljel asuval fotol ongi kujutatud ühte nendest kollaažidest. Kuskilt ei selgu, et tegelikult on  fotol kujutatud galerii aknalauda, kus oli eksponeeritud valik Tõnu Soo originaalkavandeid.

Järgmisel leheküljel on Marge Monko tööl küll pildiallkiri, kuid taas puuduvad töö tehnika ja mõõdud. Kas tegemist on hiiglasliku plakatimõõtu fotoga või on foto esitatud originaalsuuruses, jääb selgusetuks. Täpselt sama on juhtunud ka Liina Siibi tööga (lk 70): näeme fotot, kuid pildiallkiri on puudu. Kuigi väga positiivne on iga artikli lõpus  kursiivkirjas autori ühe-kahelauseline lühitutvustus. Sealt on kohe selge, kes kus parasjagu töötab ning mis positsioonilt sõna võtab.

Mainida tahaks ka kirjaviisi, mis on muutunud lõbusamaks, rahvamehelikumaks. Kas see on suunatud „laiemal tasandil” kunstihuvilisele? Artikleid juhatavad sisse selgitused, mis pole ehk nii mõeldud, kuid muutuvad tahtmatult hinnangulisteks. Nii näiteks tekib küsimus, miks Johannes Saar Marge Monko näitusest  muljetab, seevastu kui teistest näitustest tehakse kokkuvõtteid.  

Kujundusest

Kunst.ee kujundus vajas juba aastaid värskendamist. Selle eelkäija almanahhi Kunst kujundus oli tippvormis 1970. ja 80. aastatel,  kui seda kujundasid Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Andres Tolts ja Ando Keskküla. Ilmsetest tehnilistest puudujääkidest (kehv paber ja trükikvaliteet, nigelad kirjatüübid) hoolimata mõjub tolleaegne kujundus vägagi kaasaegsena. Klamberköites almanahhi Kunst oli trükitud läbi kahe värvi (põhivärv must ja üks lisavärv), teatud osades ka läbi nelja värvi. Kasutati ühte-kahte kirjatüüpi, tõmbamata liigset tähelepanu erineva tähesuuruse ning tüpograafiliste  lahendustega. Kunstiteoseid esitati tihti leheküljel üksikult, rõhutades kaasaegse kunsti „valges kuubis” näitamise praktikat. Tööde reprodel olid juures nii pealkiri, tehnika kui ka valmimise aasta. Nii mõneski almanahh Kunst numbris oli osa, kus näidati teoseid ilma tekstita, nagu näitust ajakirja lehekülgedel.5 Just samalaadse sektsiooni Curated (Kureeritud) lisasid Hollandi kaasaegse kunsti ajakiri Metropolis M toimetajad ja kujundajad ajakirjale  2009. aasta veebruaris, mil ajakiri sai uue kujunduse.6

Metropolis Mi peatoimetaja Domeniek Ruyters kirjeldab seda nii: „See ei ole tavapärane kunstnike esitlemine. Curated on näitus paberil, mis on koostatud ühe kunstniku või kuraatori poolt./—/ Curated on Metropolis Mi uus tähtis tunnus, mille abil toome kunsti esikohale, kunsti kriitilise peegelduse teisele kohale.”7

2000. aastal koos nime muutmisega kunst.ee’ks kaasnes ka kujunduse muutumine. Ajakirja nime lõppu lisatud Interneti maailmast pärit .ee iseloomustab Tõnu Kaalepi kujundust küllaltki hästi. Ajakirjast sai läbinisti värviline, pilte ja teksti (kujunduses) liitev, ühel leheküljel kuni kuut kirjatüübi suurust ja viisi (bold, italic) ning koodilikke elemente (rubriikide nimede asetamine erinevatesse sulgudesse ([] ja {}) kasutav arvutilik Interneti-laadne kujundus, mis vaikselt purjetas 1990. aastate  graafilise disaini vaimus. Samuti võib Eesti interneti domeeni .ee lisamisest välja lugeda teatud rõhuasetamist just eesti kunstile (nii nagu Eesti Vabariigi ametliku domeenilõpuga .ee veebilehti saavad registreerida endale vaid Eestis registreeritud firmad). Irooniline on seejuures, et ajakirjal puudub ikka veel veebiväljund www.kunst.ee.

1970. ja 80. aastatel püsis almanahhi Kunst kujundus mitmete disainerite käe all üsnagi  ühelaadne. Meeldivad erinevused ilmnesid küll kaanekujunduses (Vindi idamaised mandalad, Lapini ühtlased värvipinnad, jne) ja pealkirjade kirjatüübi valikus, kuid üldjoontes püsis ajakirja makett suhteliselt muutumatuna. Sama võib näha ka praegu. Margus Tamm tegi küll ajakirjale uue kujunduse, kuid Tõnu Kaalepi omast see palju ei erine. Ajakirja formaat ja köide on sama, jätkuvalt trükitakse seda täies mahus värviliselt. Minimaalsed muutused  ajakirja kujunduses jäävad formaalseks. Mitmed potentsiaalselt huvitavad kujundusmõtted on jäänud läbi töötamata ning tekitavad positiivse uudishimu asemel hoopis meelehärmi või lausa segadust (nt sisukorra ülesehitus, lk 2).

Iseenesest on ju igati tervitatav, et Tamm on otsustanud loobuda tsentraalsest kaanepildist, kuid praegune piltide üksteise otsa kihiti ladumine mõjub vaid kui formaalne võte, mille pealmisel kihil, all vasakus servas võidutseb ajakirja hind ning triipkood. Miks ei võiks mitmete piltide kasutamisega kaanel näidata visuaalselt ajakirjas leiduvaid vastuolusid, teemade mitmekesisust ning tekitada uusi seoseid?

Samuti on raske mõista KUNST.EE päise kirjatüübi vahetust. Tõnu Kaalepi kasutatud 1902. aastast pärit grotesk kirjatüübi Franklin Gothicu on Margus Tamm vahetanud 1957. aastal loodud Helvetica vastu. Kaalepi kunst.ee on laotud kursiivis väiketähtedes, Tamme KUNST.EE on laotud kursiivis suurtähtedes. Nii kasutatuna on mõlemad groteskkirjatüübid suhteliselt sarnased. Kasutuses on seega küll uued kirjatüübid, kuid miks just need ning millest selline delikaatne muutus, jääb selgusetuks.

Esmapilgul huvitavalt mõjuv kujundusvõte on illustreeriva pildimaterjali kadumine ajakirja sisemisse serva, köite vahele. Alguses jäi  mulje, et pildid kaovad köite vahele ning väljuvad teiselt poolt, teatud arv lehekülgi hiljem. Aga ei, seda nad ei tee. Samuti ei kasutata seda võtet läbivalt. Näituste arvustuses seda ei esine üldse ning varia rubriigis kaob köite vahele vaid Eesti Kunstnike Liidu logo (lk 2). Kas tõesti on põhjendus toimetuseveerus leiduvates lausetes: „Siinse ajakirjaga seotud märksõna on aga paradoksaalselt „suurenemine”. Öeldakse ju, et kunst olla „suurem kui elu” ega mahtuvat  kunagi etteantud raamidesse.”

Graafilise disaini pisidetailidest on üldiselt raske kirjutada, eesti keeles puudub selleks piisavalt täpne sõnavara. Üksikud read tulpade alguses ja lõpus (lk 30, 75), kinnijoondatud ja lahtise servaga teksti meelevaldne segamine (lk 24, 25), artikli alguses lühiselgitustes allajoonitud nimede joone ebakorrapärane pikkuse kasutamine (lk 56, 58, 68, 74), olematu sõnade vahe kinnijoondatud tekstis (lk 1, alt  15. rida) – see kõik tundub liigse tähenärimisena, sest apsakaid juhtub mõnikord nii kujundajatel, keeletoimetajatel kui ka tõlkijatel, aga kuna neid pisivigu on nõnda palju, siis ei ole enam tegemist näpuvigadega, vaid haltuuraga.  

Ajakiri majanduskriisi kiuste

Vaatamata kriisile – Eesti on jõudnud maailmas kolme majanduskriisis enim kannatada saanud riigi hulka – on KUNST.EE märksõnaks „suurenemine”. Toimetuse veeru lõpulause „elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks …” mõjub üldise ühiskondliku situatsiooni taustal, kus üha mustemad teated tulevikust üksteist üle trumpavad, lausa küüniliselt. On teada, et see kriis on juba puudutanud  ning ilmselt puudutab veelgi ka kunsti. Rääkimine elu paremaks ja lõbusamaks muutumisest kõlab kui mitte silmakirjalikult, siis vähemalt naiivselt ning seda on raske mõista. Mis mõttes paremaks ja lõbusamaks?Kas koos KUNST.EE -ga, kus kunst saab „suuremaks kui elu”? Ja mida see üldse tähendab? Kas seda, et kunst (ja kunstiajakiri) peab saama taas elu lõbustajaks?8

Inimlikult võib seda ju mõista, kuid kas tõesti peab kunst (ja kunstiajakiri)  võtma endale universaalse lõbustaja rolli, mis juhib eemale aktuaalsetest, tegeliku elu probleemidest, selle asemel, et sekkuda, kritiseerida või pakkuda välja visioone. See kehtib ka ajakirja kujunduse kohta. On lastud mööda suurepärane võimalus muuta majanduskitsikuses ajakirja. Kokku saaks hoida peaaegu et kõige pealt. Ajakirja võiks vaid osaliselt trükkida täisvärvilisena. Rubriigid, mis ei vaja korralikku ning kulukat neljavärvitrükki, võiks trükkida soodsalt ühe värviga. Samuti saaks hoida kokku paberivalikuga: kasutada odavamat paberit või näiteks trükkida vaid need ajakirja osad kvaliteetsele paberile, mis seda tõesti vajavad. Muuta saaks ka väljaande köidet. Praegu on see köidetud nagu varem läbiõmmeldud liimköites, mis on kõvakaaneliste raamatute järel üks kulukamaid. Miks mitte köita ajakiri näiteks liim- või klamberköites?

Klamberköites ilmus almanahh Kunst,  liimköites ilmuvad praegugi Metropolis M ning Tate’i ajakiri Tate Etc. Ka formaadi veidike väiksemaks muutmisega saanuks ajakirja trükkida pea poole odavamalt. Muidugi on juba aastaid ühe formaadiga ilmunud ajakirja väiksemaks lõikamine päris radikaalne otsus – kenade, ühtlaste seljakõrgustega ehitud raamaturiiulite austajad pettuksid –, kuid ehk oleks võinud seda kaaluda.      

Kokkuvõtteks

Uus KUNST.EE ei ole kuidagi suhestunud hetkesituatsiooniga, ei ole kasutanud seda väljakutset, mille talle – õnneks või õnnetuseks – mängis kätte majanduskriis, Eesti tiigri ennenägematu hüpe ja kokkuvarisemine. Toimetajate  töö on nõrk, lausa olematu. Ajakirjal puudub peateema, konkreetne teemapüstitus. Toimetuse rõhutatud „laiapõhjalisus” kõlab kui naeruväärne vabandus arvamuse ja ideede puudumisele. KUNST.EE uus kujundus tundub olevat tõsiselt võetava kunstniku odav disainihaltuura, millega kunstitegemise kõrvalt raha teenida. See suhestub sisuga vaid sel määral, et illustreerib väljaande mõttelagedust.

Kellele sellist sisutühja ajakirja vaja on?  Ilmselgelt ei ole see mõeldud laiadele hulkadele, kes a priori „seda va kunstivärki” umbusaldavad ning eeldavad lihtsamat, õpetlikumat käsitlust. See pole mõeldud ka kunstiprofessionaalidele, kes ootavad põhjalikumat ja jõulisemat lähenemist. Kuninga alastus võib varsti vaesuse tõttu tähelepanelikuks muutunud rahastajatelegi nähtavaks saada. Ning siis läheb sisutu luksus likvideerimisele. Eesti kunstielu perioodilise talletamise, analüüsimise  ning kritiseerimise üllas ja vajalik töö võib katkeda. Kahjuks mitte põhimõttelise ebavajalikkuse, vaid konkreetse meeskonna kehva töö tõttu.  

1 Toimetuselt. KUNST.EE nr. 1-2, 2009, lk 1.

2 Vt Viimane viisaastak: faktid ja mälestused, lk ix. (Näitusepaiga isikunimega tähistamine kuulub laiemasse traditsiooni, mis vääristab hooneid ja kohti välja valitud isikute nimedega, Jaan Tombi nimeline kultuurimaja.)

3 http://www.kl.ee/Default.aspx?LangID=1&PageID=12 

4 Sealsamas.

5 Vt. näiteks Kunst 1978, 51/1, Vabariiklik kunstinäitus 1975, sisekaas – lk 4; Kunst 1978, 52/2, Balti plakat 1975, lk 46; Tallinna kunstnike kevadnäitus 1976. a., lk 48.

6 Metropolis M, No 1-2009, februari/maart, CURATED, Paul Chan, lk 12–17

7 Metropolis M, No 1-2009, februari/maart, Editorial, lk 73

8 1927. aastal kirjutatud manifestis „Uuest kunstist” kuulutab Märt Laarman, et „kunst on saamas elu lõbustajast ja mitmekesistajast elu organiseerijaks.” (Ilmunud: Uue  kunsti raamat. Eesti Kunstnikkude Ryhma Kirjastus, Tallinn, 1929.) Laarmani mõttekäiku kordab 1975. aastal Leonhard Lapin „objektiivse kunsti” manifestis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming