?emjakin kui märk

Reet Varblane

Mihhail ?emjakin. Peterburi karneval. Litograafia. 1973. MIHHAIL ?EMJAKINI graafika, akvarellid ja joonistused Tallinna Linnagaleriis kuni 4. XI.

Mihhail ?emjakin on vaieldamatult üks tuntumaid vene-ameerika kunstnikke. Ka Ilja Kabakovi tuntust ei saa kahtluse alla panna, kuid neid hinnatakse eri sfääris, eri tasandil.

Kabakov on hinnatud eelkõige kui  biennaalikunstnik, ta on kriitilise diskursuse esindaja ? tõlgendaja, kunsti kaudu kogetud olukordade ja nähtuste meenutaja, uute situatsioonide looja.  Ka ?emjakin on kriitiline mõtestaja, kuid aktsepteeritud kunstidiskursuse sees. Leningradis 1960ndate teisel poolel noore ?emjakini ümber koondunud rühmitus uuris vene XX sajandi alguse ja ka XVIII sajandi kunsti, ?emjakini huviorbiidis oli juba teismelisena müstik Filonov, kuid kõrvale ei jäetud ka lääne klassikat ? Rembrandti, Vermeeri, Velazquez?t. ?emjakini tollane kunstikreedo oli: ?Kunst, mis eitab ilu, on nagu vari, mis eitab seda isikut, kelle vari ta on?. ?emjakin on selle kreedo juurde jäänud ka praegu, 40 aastat hiljem  tunnustatud kunstniku ja ühiskonnategelasena; keda on pärjatud nii Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa kui ka Venemaa kõrgemate aumärkidega; kelle töid mitte ainult edukalt ei osteta, vaid kellele on tehtud mitmeid ettepanekuid oma muuseumi loomiseks; kes on mitmete kunsti- ja teadusakadeemiate auliige ja mitmete fondide looja. Noore ?emjakini kunstikreedo põhines tema oma filosoofial, metafüüsilisel süntetismil, mis oli tugevasti omakorda seotud kristliku, eelkõige vene õigeuskliku elutunnetusega, ka ikoonimaaliga. Sügav religioosne tunnetus oli aga tollases Nõukogude Liidus ohtlik nähtus, kohe nii ohtlik, et KGB tegi ?emjakinile ettepaneku vabatahtlikult eksiili minna. Nüüd on ?emjakin meenutanud, et tollased noored KGB ohvitserid, kes pidid tema tööd näitustelt maha võtma ja hävitama, tunnistasid talle avalikult, et neile tema kunst meeldib, aga sõjaväelisele käsule tuleb alluda.

 

Klassikal põhinev metafüüsiline süntetism

Nii läkski ?emjakin 1971. aastal Pariisi, taskus vaid 50 dollarit, et võita maailm. Maailma ta ka võitis. Just nii nagu XX sajandi alguse magusates Ameerika unelmates, kus igast ettevõtlikust (ja õnnesärgis sündinud) ajalehepoisist sai miljonär. ?emjakinile on üleüldise heakskiidu toonud monumendid ja teatrikujundused-tõlgendused, sest ka need, kes tema graafikat-akvarelle praeguse kriitilisusega kas liiga minevikuliseks sürrealismiks või mitte-nii-värvitundlikuks hindavad, leiavad, et monumendid on lahedad, vinged, sõnumiga, väljapaistvad. Tema Peeter I monument Peterburi Peeter-Pauli kindluses on kahtlemata kriitiline nii tsaari kui ka isikule püstitatud ausammaste diskursuse suhtes, kriitiline ja vabastav, sest Peeter-Pauli kindluses valitsev hosianna suurele tsaarile mõjub ahistavalt, samuti ka isikumonumendi aktsepteeritud  diskursuse truualamlik järgimine. ?emjakin ei järgi ka etteantud esitusviise, kuigi viitab selgelt lähtepunktidele: midagi on ta saanud El Grecolt, midagi Berninilt, midagi Giacomettilt, midagi Soutine?ilt, midagi Hoffmanni ilustamata sürreaalsest elutunnetusest. Tulemus on ?emjakini sügavalt oma ?metafüüsiline süntetism?.

Kuid erinevalt Kabakovist ei ole ?emjakin kriitiline kunstniku positsiooni suhtes, ta ei vaeva ennast selle mõtestamise või tõlgendamisega XXI sajandi medialiseerunud maailmas. Tema positsioon on selge: põrandaaluse avangardistina oli tema ülesanne oma tõde otsida ja sellele lõpuni truuks jääda, tunnustatud kunstnikuna seisneb tema ülesanne heategevuses. Seetõttu toimib  kunstnik ?emjakin praeguses kunstisituatsioonis märgina, kelle loomingut saab kas armastada või vihata (või täiesti teises kunstisfääris tegutsejana ka ajutiselt kõrvale jätta, kuid mitte ignoreerida). Võimsa märgina, keda president Putin vajas kohtumisel president Bushiga kui suur-Venemaa sügava kultuuri kandjat: presidentide kohtumise ajal etendati Washingtonis Peterburi Maria teatri ?Pähklipureja? balletti, mille libreto oli kirjutanud ja kujundanud Mihhail ?emjakin, lavastanud legendaarne Gergiev.

 

Linnagalerii näitus kui retrospektiiv

Seetõttu toimib ka praegune Tallinna Linnagalerii näitus mitte ainult kresto­maatilisena, vaid ka retrospektiivsena, toob vaatajani vahetu ja vahendatud kogemuse kaudu kultuuriliselt korrektseid mälupilte. ?Pariisi kõhu? seeria loomisel veetis kunstnik enam kui aasta öösiti Montmartre?il Pariisi keskturul, sest armastas Zola romaani ?Pariisi kõht?, oli õnnelik, et sattus sinna lähedale elama ning teadis, et Pariisi ?kõht? kaotatakse õige pea. Tema öise tegevuse tagajärjel sündis rohkem kui 500 fotot ja joonistust, nende põhjal litosari, hommage Pariisi lihakerekandjatele, Hoffmanni vaimus kummastavale ning õudustäratavale graatsiale. Tallinna näitus esitab tulemuse fragmente: natuke ?Peterburi karnevali?, natuke ?Surmaingleid?, natuke Võssotski sarja. Vahest põnevamgi veel oleks näha protsessi: Pariisi ?kõhu? fotod kõrvuti joonistuste ja litodega, juurde veel filigraanset skulptuuri. Ehk teinekord, siis, kui paljastaks märgi varjust pisut ka isikut.

Publik vajab märki ja märgi pildilist väljundit: Tallinna Linnagaleriid külastas paari esimese näitusepäeva jooksul üle 3000 inimese, enamik neist kõneles omavahel vene keelt. Nii et pole mingit põhjust kurta, et meil puudub vene kultuuri(kunsti)publik: nad tuleb kodustada, sest nad lausa janunevad kunsti järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht