Eneseotsingutee

Reet Varblane

Prantsuse videokunstnik Jean-Charles Hue leidis end oma juurte kaudu. 12. juunini on Tallinna Kunstihoone galeriis vaadata prantsuse videokunstniku  Jean-Charles Hue’ näitus „Tattoo Fight” („Tätorebimine”), kuraator Harry Liivrand. Jean-Charles Hue (1968) on videokunsti teinud veidi üle kümne aasta: tema esimene video valmis 1999. aastal, enne oli ta tegutsenud moekunsti vallas. Dokumentaalse videožanri poole pöördumise ajend oli huvi oma perekondliku tausta, juurte vastu: tema emapoolsed sugulased on Prantsusmaa mustlased ehk yéniche’id. Isiklikud lood, oma  juured, kuuluvus on ikka inimesi huvitanud ning seetõttu on paljud loojad – kunstnikud, kirjanikud kasutanud neid ka oma loomingus. Viimasel ajal on kaasaegses kunstis kasvanud huvi mustlaste, roma rahva vastu. 2007. aasta Veneetsia biennaali üks huvitavamaid ning tõesti suurt vastukaja pälvinud satelliitnäitusi oli ungari kuraatori Timea Junghausi kokku pandud mustlasi käsitlev projekt ehk siis esimene roma paviljon „Kaotatud paradiis”  („Paradise Lost”). 2009. aastal eelkõige Itaalias, aga ka teistes Euroopa suuremates riikides ilmnenud ebaõiglase käitumise tõttu mustlaste suhtes organiseerisid Helsingis elavad kuraatorid Ivor Stodolsky ja Marita Muukkonen Veneetsia biennaalil mustlaste toetusaktsiooni. Need on vaid mõned näited. Jean-Charles Hue Tallinna näituse kaheksast videost kolm kuuluvad n-ö mustlaste seeriasse. Hiljaaegu linastus tema  täispikk mängufilm „La BM du Seigneur”, ikka yéniche’itest, näitlejadki on kunstniku varasematest töödest tuntud Frédéric, Joseph ja teised Dorkeli pere liikmed.   

Milline on yéniche’ite olukord Prantsusmaal?   

Enamik yéniche’eid on heledate juuste ja siniste silmadega. Nad on küll mustlased, aga nende esivanemad ei tulnud Indiast. Keskajast peale on nad rännanud Euroopas: Saksamaal, Šveitsis, Prantsusmaal. Elulaad on neil nagu teistel mustlastel. 

Kas küsimus on vaid väljanägemises? Kui teistsugusel ehk mustlasel on põhjaeurooplase väljanägemine, siis kuulub ta ka n-ö õigete eurooplaste hulka?         

Küsimus on kodakondsuses: kas on Prantsuse kodakondsus või ei ole. Kodakondsuse korral on kõik õigused tagatud. Mõni kuu tagasi ütles Prantsuse president avalikult, et mustlased  tekitavad probleeme, kuid ta pidas silmas IdaEuroopa mustlasi, mitte Prantsuse omi. Praegu on olukord suhteliselt normaalne, aga küsimus on ka selles, et mustlaste probleemidest lihtsalt ei räägita.       

Te hakkasite mustlaste teemat käsitlema isikliku seotuse tõttu. Tallinna Kunstihoone galerii kõige varajasem töö on 2005. aastast, viimane on tehtud tänavu. Need kolm videot pole ju kõik, mis olete sellel teemal teinud?       

Prantsuse mustlaste teemal olen teinud kuus lühikest ja ühe pika filmi. Pikka filmi saab vaadata kinos. See on kunstiline film, kus olen  kasutanud samu inimesi, keda olen filminud ka oma lühikestes videotes. Peategelane on endine autovaras Frédéric, kes kohtab inglit. See vahejuhtum muudab ta elu. Film ongi millestki, mis võib totaalselt muuta kogu elu ja arusaamu.     

Teie videosid on tutvustatud kui omamoodi antropoloogilisi uurimusi. Aga kui neisse süveneda, siis pole seal tegu niivõrd mustlaste elu, kuivõrd just nende eripärase eluhoiakukujutamisega. Peategelased on mehed, noored yéniche’id, kes ei sobi läänemaailma ametlikku sootsiumi. Nende  eluviisi võib vaadata kui seadustest üleastumist, kui kuritegevust, kuigi teie videod, poeetilised fragmendid, ei ole tavapärased dokumentaalkaadrid, vaid jäävad reaalsuse ja unistuse vahepeale. See on meestemaailm, kuid mitte ainult. Teie videote naised on kõrvaltegelased, kelle sõna tundub maksvat vaid kodus, oma suletud keskkonnas. Naisel ei tundu olevat eriti asja väljapoole, s.o meestemaailma.  Kuidas see sobib kokku tänapäeva lääne ühiskonnaga? 

Minu videos „Konte ei ole” karjub naine oma mehe peale teiste meeste ees. Ta on rikkunud n-ö üldkehtivat reeglit, et kõik arusaamatused peavad jääma koduseinte vahele. 

See naine on vägivaldne, käitub oma mehega halvasti. Mees on küll joodik, aga ta pole halb inimene.         

Kuid videos on rõhutatud pigem seda, et naine ei tohi mehele öelda, mida ta peaks tegema, ei tohi piire seada. Seda eelkõige seetõttu, et ta on naine.         

Naisel pole kodus juhtiv roll mitte ainult mustlaste sootsiumis, see on ikka nii olnud. Yéniche’ite ühiskonnas valitsevad väga kindlad reeglid: mul võttis väga kaua aega, enne  kui tohtisin naist temaga kahekesi olles kõnetada. Seda tohib teha vaid perekonna lähedane sõber. Aga need naised on väga tugevad isiksused. Selline käitumisviis on isegi teatud respektiavaldus.     

Aga kui tegemist on vallalise naisega? Või see ei tule mustlassootsiumi juures kõne  alla?   

Väga keeruline on leida vallalist naist, see ei  ole selles ühiskonnas normaalne. Abiellutakse väga noorelt, enne abiellumist peab tütarlaps olema neitsi. Nende ühiskond toimib väga konservatiivselt. Kuid naised töötavad palju ka väljaspool kodu: neid võib kohata turul jne. 

Mustlastega seoses meenuvad romantilised filmid, kus mustlasneiud tantsivad pidudel. Nad on tõeliselt vabad hinged, kuid neid võetakse pigem kui kergemeelseid naisi, kes ongi mõeldud meeste lõbustamiseks.         

Yéniche’ite ühiskonnas seda ei esine. Kuid praeguses maailmas võib kohata järjest sagedamini emantsipeerunud naisi, kes ei taha enam alluda oma sootsiumi reeglitele. Nad ei taha  elada enam karavanis, tahavad ka üksi või sõbrannadega välja minna jne. See tähendab aga nende sootsiumi nõrgenemist, oma perekonnale seljapööramist.       

Inimeste, meeste ja naiste kõrval on teie videotes kesksel kohal loomad, valged koerad. Nad ei ole lemmikloomad, nad elavad inimeste kõrval, enamgi veel – see viis, kuidas valged koerad on kaadris esile tõstetud, välja valgustatud, osutab nende erilisusele, väljavalitusele, tähenduslikkusele. Teie videote valged koerad on tavalised  krantsid, neid võib kõikjal leida. Mulle väga meeldib see viis, kuidas olete muutnud tavalised krantsid millekski eriliseks.     

Valged koerad on minu arvates kui Melville’i Moby Dick: veidi müstilised, kättesaamatud olendid, justkui teisest maailmast. Moby Dick ei ole tavaline vaal, ka minu video Frédéric on  puhtuse, loomulikkuse, erilisuse sümbol, iseäranis pärast ingliga kohtumist. Tavalises elus midagi sellist ei juhtu, seal jääb ikka midagi puudu. Mis on tavaline elu? Töö, perekond, teatud elustandard – oleme nagu lõksu püütud. Frédéric osutab millelegi, mis vähemalt minu elus puudub. Me kõik tahame olla õnnelikud. Elu on kui rännak, oleneb ainult, kuhu välja jõuame. Ma pean leidma oma Moby Dicki.   

Kas Tallinna näitusele nime andnud „Tattoo  fight”, üks teie viimaseid töid, on ka mustlastega seotud? 

Otseselt mitte, selle tegevus käib ühes vanas Pariisi kõrtsis Kolm Leitnanti, kus võis alati lasta endale tätoveeringu teha. Ma ei hooli tätoveeringutest, kuid see on ühendav märk, osutab kuuluvusele. Iga tätoveering sisaldab oma lugu, mütoloogiat. Just nagu Moby Dickki. Meie, lääne ühiskonnas ei leia enam selliseid lugusid, meie sootsiumis puudub mütoloogiline tasand. Minu asi ei ole öelda, kas midagi on valesti või õigesti. Ma vajan epifaaniat.         

Kas teie töid võib mõista kui igatsust ilmutuse, uue vaimsuse järele?         

Mõnikord küsin endalt: mida ma vajan? Mis on see, mis annab mu elule mõtte? Olen selle leidnud mustlaste, aga ka mehhiklaste juures. See on looduslähedus, elu vahetu tunnetamine. Hävitada, tappa tohib vaid siis, kui seda on tõesti vaja – kas siis söögiks, enesekaitseks.         

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming