Erik-Arne Uustalu 18. VI 1936 – 20. III 2018

Eesti kunstiväli on ühe olulise tegija võrra vaesem: 20. märtsil lahkus metallikunstnik ja disainer Erik-Arne Uustalu, mitmekülgne ja võimekas looja, kellel oli võimalus tegutseda pika aja jooksul tööstuskunstniku ja ka unikaalteoste autorina.

Erik-Arne Uustalu asus 1955. aastal õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti ning lõpetas selle 1961. aastal metallehistöö erialal. Tema diplomitöö oli tollast lõputööde üldpilti arvestades võrdlemisi erandlik – stereofooniline raadio.

Uustalu suunati tööle raadioelektroonika tehasesse Punane RET ja Tallinna elektroonika konstrueerimise büroosse, kus ta osales mitmete seadmete väljatöötamisel. Ettevõtte toodang oli 1960. aastate alguseni mõningate eranditega tollaste standardsete tüüpkujunduste keskne. Uustalu esimene töö oli raadiomudeli sageduspaneeli ümberkujundamine. Ta on ka mitme tollal uudse raadiomudeli, kaasaskantavate transistorraadiote Tallinn ja Pirita kujunduse autor. Ühe töömahukama ja märkimisväärsema tootena valmis tema kujundamisel senistest mudelitest palju moodsam radioola Estonia 4. Ta andis välisilme ka mitmetele elektrilistele mõõteseadmetele. Veel 1966. aastal oli ta ametis stereofoonilise raadiovastuvõtja Estonia-Stereo väljatöötamisega. See kinnitati järgmisel aastal ka tööstusnäidisena, kuid sellisel kujul tootmisse ei jõudnud.

1960. aastate lõpust keskendus Uustalu peamiselt unikaalloomingule. Ta on mitmete suuremõõtmeliste, sageli kindlasse ruumi kavandatud metallpannoode autor. Ehkki tema teoste seas on ka emailitud vaskehteid, tarbe- ja dekoratiivvorme, sepistatud rauda ja kohrutatud vaske, eelistas ta materjalina just mastaapsete dekoratiivpannoode puhul enamasti alumiiniumi. Juba 1966. aastal valmis Viljandi teraviljakombinaadi välisseina pannoo. Üheks ilmekamaks näiteks on 1968. aastal valminud modernistliku ilme ja tugevalt stiliseeritud motiivistikuga sümmeetrilise kompositsiooniga söövitustehnikas pannoo „Noored“ Tallinna raadiomajja. 1970. aastaks valmis pannoo NSVL paviljoni Osaka maailmanäitusele, 1980. aastal Pirita restoranile, 1985. aastal Moskva kunstifondi puhkebaasile, 1992. aastal majandusministeeriumile, kui mainida vaid mõningaid Uustalu teoseid.

1993. aastast naasis Erik-Arne Uustalu disaineritöö juurde, liitudes tehase Norma meeskonnaga. Sellest ajast pärineb ka tema viimane kasuliku mudeli tunnistusega kaitstud kujunduslahendus – ehituslik mängukonstruktor.

1977. kuni 1981. aastani oli Erik-Arne Uustalu Eesti kunstnike liidu sekretär.

Erik-Arne Uustalul oli õnne kogeda väga mitmekülgseid loomingulisi väljakutseid ja need oskuslikult suurepärase tulemusega realiseerida. Tema loomingut leiab peale avalike hoonete ka tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogust, kus on tallel üle kolmekümne tema teose.

Erik-Arne Uustalu jääb mitme põlvkonna mälestustesse sooja ja rõõmsa inimese ning suurepärase kunstnikuna, kelleta oleks siinset metallikunsti-, aga ka disainipilti raske ette kujutada. Tänu oma loomingule on ta alati meiega.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Metallikunstnike Liit

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht