Erinevus rikastab

Reet Varblane

26. juunini on Tallinna Kunstihoones väljas seksuaal- ja soovähemusi käsitlev kunstiprojekt „Sõnastamata lood”. Ei saa väita, et lesbi- või geitemaatikat ei oleks meie kultuuris, eelkõige visuaalses kunstis varem puudutatud, kuid seda on tehtud kas isikuväljapanekuna või siis 1990ndate geiglamuuri võtmes. Seekord on kuraatorid keskendunud eelkõige Ida-Euroopale ning püüdnud vaadata LGBQTI problemaatikat laiemas teistsuguste ning teistsugususe raamistikus.  „Sõnastamata lugusid” võib nimetada ka dokumentaalfilmide festivaliks, sest enamik teostest on ligi tunnised dokumentaalfilmid. See aga osutab, et Kunstihoone näituse tarvis on vaja aega varuda. Aega tuleks võtta ka ekspositsiooniga kaasnevate ürituste ehk screening’ute, kohtumiste, arutelude tarvis. Uskuge, see aeg läheb asja ette! Teavet saab www.kunstihoone.ee.          Millises kontekstis „Sõnastamata lugude” projekti tuleb vaadata: kas Eesti, Ida-Euroopa, Euroopa või kogu maailma kontekstis?          Anders Härm: Eks me ikka mõtlesime eelkõige Eestist lähtudes Ida-Euroopa peale, aga lõpptulemuses kajastub pigem laiem, Euroopa kontekst.      

Mida Ida-Euroopa kontekst ikkagi tähendab? Pelgalt territoriaalne lähenemine ei ava ju teema sisu. Mida LGBTQI (lesbi, gei, biseksuaalne, transsooline, queer, interseksuaalne) projekti peale mõeldes tuli veel silmas  pidada?     

Airi Triisberg: Alguses oli meie lähtepunktiks mõiste queer, kuigi samal ajal andsime endale aru selle mõiste kontekstispetsiifilisusest. Ajalooliselt  viitab queer väga konkreetsele aktivismimudelile, mis tekkis 1990. alguses USAs. Selle taustaks oli ühelt poolt AIDSi-kriis, aga teiselt poolt ka rahuolematus LGBT-liikumise identiteedipoliitilise orientatsiooni ja assimilatsionalistliku suunitlusega. Ka keelelises mõttes on sõna queer väga spetsiifiline, angloameerika keeleruumis on see pikka aega olnud pejoratiivne termin, mis ühel hetkel semantiliselt ümber pöörati. Vahepealse aja  jooksul on queer’i mõiste plahvatuslikult levinud, seda iseäranis akadeemilises kontekstis ja selle tähendus on mõneti muutunud ning laienenud. Kõige avarama definitsiooni kohaselt tähistab queer kõiki seksuaalseid ja soolisi identiteete ja ilmnemisviise, mis erinevad heteroseksuaalsest normist või ei allu binaarsele ettekujutusele soolisusest. Oluline on ka mainida, et queer’i-liikumisele ja queer’i-teooriale on iseloomulik mõelda seksuaalsusest ja  soolisusest teiste ühiskondlike seoste kaudu nagu näiteks klassisuhted, rass või rahvus. Meie püüdsime selle mõistega suhestuda lokaalses raamistikus: mida see tähendab siin ja praegu, mida saame sellega peale hakata, kas ja kuidas seda on võimalik meil käsitleda? Ida-Euroopa kontekstis on see mitmes mõttes raske, sest enese määratlemine queer’i mõiste kaudu pole LGBT-kogukondades ülearu levinud. Ida-Euroopast on lihtsam rääkida täheühendit LGBTQI kasutades, kusjuures kesksel kohal on ikkagi olnud lesbid ja geid, samal ajal kui B, T, Q ja I kipuvad selles tähekombinatsioonis siiani jääma marginaalsesse positsiooni. Lisaks on Ida-Euroopa regioonil veel mõned üsna spetsiifilised jooned, mis tulenevad esmajoones sotsialismiperioodil valitsenud seksuaalsetest tabudest. Selle üle võib pikalt arutada, kas või mil määral on eristus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel tänapäeval enam  adekvaatne, aga seksuaalpoliitika tasandil on selline vahetegemine siiski põhjendatud. IdaEuroopas tekkis LGBTQI-liikumine enamjaolt alles 1990ndate algul, üksikutel juhtudel 1980ndate lõpus ning see on olnud peaasjalikult reformistlik liikumine, mis on suunatud ühiskondlikule tunnustatusele ja nähtavuse saavutamisele avalikus ruumis. Läänega võrreldavat sotsiaalsete võitluste ajalugu Ida-Euroopas ei ole, vähe on olnud ka separatistlikku  tegevust. Ometi seisavad LGBTQI- inimesed nii endises Läänes kui endises Idas sageli silmitsi sarnaste probleemidega, nii et lühidalt võiks selle temaatika kokku võtta ehk nii: erinev minevik, ühine olevik ning tundmatu tulevik.     

A. H.: Minu arvates on Ida-Euroopa juhtum väga huvitav: mõelgem tagasi 1990ndate alguse ülimale liberaalsusele, kui kõik see, mis oli nõukogude ajal keelatud, oli automaatselt nõukogudevastase  võitluse osa. Geikultuuri avalikkuse ette tulemist tolereeriti märksa enam, kui seda tehakse praegu. Neutraalselt positsioonilt tehti raadiosaateid: Lilian Kotter tegi lesbiliikumisest ülevaateid normatiivsetes raadiokanalites, Kristel R. Sitzil oli oma talk-show, Ene-Liis Semper tegi „Elustiilide” sarja saadete jaoks geisensibiilseid videoid jne. Kindlasti oli see osaliselt tingitud kahe normatiivse ja väga konservatiivse korra vahelise aja vaakumist. Nõukogude  Liitu enam ei olnud ja ka natsionalistlikul neokonservatiivsusel ei olnud vabanemise eufoorias eriti mingit pinnast. Kõik olid oksendamiseni tüdinud ka sellest pidevast laulukaare all üürgamisest. Ma ei tea, kuidas see oli mujal Ida-Euroopas, ilmselt enam-vähem samuti. Uuskonservatiivsuse laine algust Euroopas võib üsna täpselt mõõta: see algab Jörg Haideri ja teiste Euroopa natsiparteide esiletõusuga sajandivahetusel ning on kestnud siiani. Kõige kurioossem neist on muidugi Ungari juhtum. Über-natsionalistlikud ja konservatiivsed tendentsid on tasahilju võtnud võimust ka Eestis. Tinglikult võib sellegi algust Eestis lugeda Mart Laari teisest peaministriajast, aga näiteks Leeduga võrreldes on meie praegune olukord ikka veel suhteliselt rahuldav.         

Kui mõelda tagasi Nõukogude Liidu seaduste peale, siis kriminaalkoodeksi järgi keelatud homoseksuaalsus puudutas vaid mehi, naiste kohta ei olnud ju midagi öeldud. Küsimus polnud ju selles, et lesbilisus oleks olnud vastuvõetav, aga naiste puhul ei saanud see isegi mitte mõttesse tulla.         

Rebeka Põldsam: Paragrahv 118 keelustas otseselt meestevahelise penetratsiooni, kuid selle ümber oli veel terve hulk teisi intiimelu reguleerivaid paragrahve. Naistevahelised seksuaalaktid olid samuti keelatud. Seda kõike oli võimalik lavastada: dissidente saadeti ju selle paragrahvi alusel välja, mingit tõestust, et nad oleksid olnud geid või lesbid, ei olnud vaja.  Siiani ei teata laiemalt homoseksuaalsust puudutavate mõistete tähendust: ikka aetakse segi homoseksuaalsus mingite teiste kalduvustega. Ikka kiputakse seda problemaatikat siduma vägivallaga. Teadmatus on nii valdav, et näitust tehes pidime jälgima, et vaataja võimalikult paljudest seksuaalsustest ja sugudest ikka aru saaks.       

A. H.: Päris üksipulgi me neid mõisteid siiski  seletama ei hakanud, eks näitust vaadates saavad mõned asjad käigu pealt selgeks. Mis puudutab sotsialismiperioodi, siis ametliku keelukäsu tasandi kõrval tuleb Ungari režissööri Mariá Takácsi filmis „Varjatud aastad” välja ka isiklik tasand: eneseleidmise tee konarlikkus, viis, kuidas üldse jõuti endani ühiskonnas, kus homoseksuaalsus oli kriminaliseeritud ja kus sellest avalikult ei räägitud, kuidas endale selgitati homoseksuaalsust, kuidas suudeti sellega  leppida. 1990ndate algul olukord ikkagi muutus, sest asjadest hakati rääkima.     

Kas olete kindlad, et indiviidi, eneseleidmise seisukohalt on praegu olukord lihtsam?       

R. P.: Kindlasti on, sest kui identiteedist räägitakse avalikult ja ausalt, erinevusi aktsepteeritakse, on lihtsam ennast mõista, oma identiteeti kujundada. Kui olla ainuke teistsugune väikelinnas, nagu tuleb see välja meie näitusel  eksponeeritud Jaanus Samma audiokollektsiooni tarbeks tehtud intervjuudest, ja saada teada, et üks teine kuulu järgi „ohtlik veidrik” on veel, siis on see ikka kergendus, kuigi üldsus on mõistnud homoseksuaalse käitumise hukka.     

A. T.: Mariá Takácsi filmis on esitatud üks väga hea näide, mis seostub kriminaliseerimise ja eneseleidmisega. Üks selle filmi tegelastest  kirjeldab, kuidas tal oli kombeks lugeda ajalehtede krimirubriiki, sest see oli ainus allikas, mille kaudu oli võimalik jälitada geide ja lesbide kohtumispaiku. Üks kord ta luges lehest, et politsei on saanud teatud naabruskonna inimestelt kaebusi, kuna nende kodu ümbruses kogunevad öösiti geid. Ta otsis selle koha üles, aga pidi paraku pettuma, sest piirkond oli juba maha jäetud.     

Milliseid töid te ikkagi otsisite? Millest lähtusite?   

A. H.: Minu jaoks oli see uus temaatika, õppisin  näituse tegemise käigus palju. Kui katsuda mingit üheselt mõistetavat vastandust leida, siis otsisime aktivistlikku hoiakut, mitte 1990ndate geiklubide glamuuri. Seksuaalvähemuste aktsepteerimine avalikkuse poolt on ühiskonna sisemise demokraatia indikaatoriks. Ühiskond ei ole demokraatlik, kui ei garanteeri võrdseid õigusi kõigile kodanikele, sõltumata nende soost ja seksuaalsest orientatsioonist. Ei saa rääkida demokraatlikust ühiskonnast –  kasutan siinkohal Michel Foucault’ sõnu –, tsivilisatsioonist, kui kahe mehe vahelist abielu ei aktsepteerita. Eesti ei ole selles kontekstis demokraatlik ühiskond. Me otsisimegi just selliseid juhtumeid, mille puhul on ühendatud nii sotsiaal- ja geiaktivism kui ka kunstiline väljund, et käsitleda seda problemaatikat sotsiaalse aktivismi väljal laiemalt. 

A. T.: Ida-Euroopa aktsent on näitusel eelkõige kirjutamata ajalugude ja kohaliku sootsiumi põhjal tehtud tööde näol, mida täiendab näitust saatev ürituste programm. 

Kas kõik Eesti kunstnike tööd on tehtud spetsiaalselt selle projekti tarvis? 

A. H.: Jah, välja arvatud Madis Luige „TOP 5 paraad”, mis on Hannes Meiergei nime all mõned aastad tagasi tehtud teose edasiarendus. Ülejäänud on kõik tehtud „Sõnastamata lugudele” või eksponeeritakse neid Eestis esmakordselt, sest Mare Tralla fotoseeriat „Ruumi kirjutatud” on näiteks Soomes juba näidatud. Eks see oli üsna klassikaline kureerimisviis. Eesti kunstnikelt tellisime uued tööd, teistelt eksponeerisime enamasti juba olemasolevaid, üksikute eranditega. Näiteks Sezgin Boyniki, Kalle Hammi, Minna Henrikssoni ja Džamil Kamangeri „Kriitiline nimekiri poliitikast ja seksuaalsusest” on valminud spetsiaalselt näituse jaoks, samuti tegi ka Flemming Rolighed mõned asjad spetsiaalselt meile.         

Mida selle näituse puhul tuleb ikkagi silmas pidada? Väljapaneku pealkirjas on viide, et tegemist on millegagi, mis on olemas olnud, aga millest pole tahetud ega osatud kõnelda ja millest nüüd mitte ainult ei räägita, vaid  mida püütakse sõnastada, mõtestada. Paljude tööde juures tuleb välja ka püüe kutsuda vaatajat kaasa mõtlema.       

A. T.: Oleme isekeskis, ka kunstnikega arutanud, kas see on haridusliku funktsiooniga näitus või ei? Kas üldse saab seda problemaatikat käsitlevat näitust siinses kontekstis haridusliku funktsioonita teha? Ja siit edasi tekib küsimus, kuidas ühendada hariduslikku aspekti kriitilise vaatenurgaga. Meie näitus püüab täita mõlemat eesmärki. Üks on kindel, et me ei tahtnud teha vaid gei- ja lesbi-, vaid laiemalt LGBTQI näitust, et rääkida neist probleemidest, nähtustest,  millest tavaliselt ei räägita.     

A. H.: Rebeka tõi ka oma avamiskõnes välja olulise mõtte, et see on seksuaal- ja soovähemuste näitus. See on väga oluline. Just soovähemuste teemadel leidsime üsna mitmeid huvitavaid  töid.     

  R. P.: Tooksingi näitena Rootsi kunstniku Marcus Lindeeni filmi, mis kõneleb kahest mehest, kes sündisid meestena, läbisid erinevatel põhjustel soovahetusoperatsiooni ning otsustasid hiljem uuesti sugu vahetada. Üks filmi peategelane läbis esimese operatsiooni juba 1967. aastal, sest sellel ajal, kui geisid kiusati taga  ning partnereid oli võimalik leida peamiselt prostitueerides, s.t ainus võimalus väärikalt teise mehega elada oli heteroseksuaalse naisena. Ühiskondlike olude muutudes otsustas ta uuesti sugu muuta ning defineerib end nüüd hoopis kolmanda soo esindajana, kes on bioloogiliselt küll mees, kuid lubab endale julgelt ambivalentset soolist eneseväljendust.     

A. T.: Mõlemad selle filmi peategelased on naisena elatud aastatel nii palju muutunud, et kumbki ei saa ennast enam täielikult identifitseerida ei mehe ega naisena. Selles filmis on väga hästi toodud välja nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline tasand. Mida sugu ikkagi  tähendab: kuidas seda konstrueeritakse, dekonstrueeritakse, luuakse ja lammutatakse. Just seda tahtsime tuua esile oma näituse kontekstis. 

 R. P.: Soopiiride laiendamist, kastist, normist väljamurdmist …   

Kas LGBTQI-problemaatikat puudutava projekti puhul lähtusite teistsugusest loogikast  kui teiste sotsiaalsete, ühiskonnas olulisi probleeme puudutavate, kriitilisi küsimusi esitavate kuraatoriprojektide puhul? 

A. H.: Eks me lähtusime lõpuks ikka teostest: vaatasime iga töö kvaliteeti, seda viisi, kuidas töö räägib sellest, millest räägib. Mulle tundub, et meil õnnestus katta see problemaatika suhteliselt hästi. 

R. P.: Aga mitte vähem olulise strateegiana pidasime silmas ka soolist representatsiooni, seda muuhulgas ka kunstnike valikul. 

A. T.: Üks olulisi küsimusi oli ka kohaliku LGBTQI kogukonna kaasahaaramine, et see näitus ka neile midagi annaks, neid kõnetaks. 

Kas Eesti LGBTQI seltskond on ühtne, homogeenne või killustunud? 

A. T.: LGBTQI kogukonnast ainsuses kindlasti rääkida ei saa, nii et selles mõttes on väljakutse mitmekordne: ühelt poolt kõnetada sotsiaalseid gruppe, kes võib-olla tingimata ei kuulu kunstinäituste tavapubliku hulka, ning teiselt poolt luua ruum, kus tekiks suhtlus erinevate ringkondade vahel. Ma ei oska öelda, kui hästi see meil õnnestub, kunstiprojektide raames juhtub seda üldse üsna harva. 

A. H.: Suhte loomine nõuab eraldi tööd, omaette kureerimist. Galerii on avalik koht, osa avalikust ruumist, galeriis saame rääkida mingitest asjadest viisil, millest mainstream-meedias millegipärast ei saa. Minu jaoks on galerii platvorm, mille kaudu üritada kõnetada laiemat avalikkust, mitte endassesuletud sakraalne ruum. Kuraator saab avalikkusele teada anda, et on selline näitus, me ei saa aga kedagi vägisi näitusele tuua. Ma pole kindel, et galerii on hermeetilisem kui mõni teine avalik ruum.         

A. T.: Praegu on küsimus selles, kuidas kaks hermeetilist asja kokku viia, sest see pole üksnes kunstiruum, millele saab hermeetilisust ette  heita, ka need n-ö kogukonnad, keda meie näitus kõnetada püüab, võivad kohati tunduda üsna hermeetilised.       

R. P.: Selle näituse eesmärk on kõnetada erinevaid sotsiaalseid gruppe.       

A. H.: Siin on sada barjääri, alates video- ja ajabarjäärist. Me ei pea filme sellepärast näitamata jätma, et need on filmid. Meie asi on teha vaataja olukord nii mugavaks kui vähegi võimalik – mugavad toolid, eestikeelsed subtiitrid  –, aga kui me ei saa oma ideed teisiti edastada kui just nende tööde kaudu, siis me seda ka ei tee. Kui on 12 tunnipikkust videot, siis on vaataja otsustada, kas ta võtab selle aja, et neid vaadata, või ei. Praegu saab ühe piletiga külastada Kunstihoonet kaks korda, et soovi korral oleks võimalik kõik tööd ära vaadata.       

Seekordne näitusekujundus ei ole pelgalt arhitektuurne lahendus, et kõik tööd saaks ilusasti välja panna, vaid see on otseselt  projekti sisuline osa.     

A. H.: Boksid, metallkonstruktsioonid, ripuvad laest. Need on kerged, pisut robustsed oma väljanägemiselt, ent samas kollased, pehmed ja veidi viltu. See kõik toetab meie projekti ideed identiteedist kui konstruktsioonist.     

A. T.: Boksi sisenemisel peab vaataja kummardama, mis tähendab, et ta peab saama oma kehast teadlikuks, oma keha peale mõtlema.     

Boksis istudes ja filmi vaadates tekib kummaline olukord, sest mööduvatest vaatajatest on näha vaid jalad: vaataja on privaatses, isegi intiimses ruumis, sest enamik videosid on intiimsed, samas tungib sellesse välisruumi fragment. Nii et oled korraga oma- ja ühisruumis.     

A. T.: See ongi kino- ja näitusesaali vahe: kinos ollakse omaette, aga näitusesaali ei tahtnud me ehitada n-ö kinokompleksi.     

A. H.: Kui kujundaja Karli Luik tuli esimest korda nende kuubikutega lagedale, siis olin pisut skeptiline. Aga asi läks minu arvates paika, ka ideoloogilises mõttes, kui üks serv üles tõsteti.     

Tallinna Kunstihoone on ju väga raske ruum, tüüpiline kunstitempel, ikka trepist üles ja siis avaneb vaade klaaslaega saali – väljapeetud pühamu. Kas teil ei tulnud mõtet seda projekti mõnes teises ruumis teha?     

A. T.: Tuli, aga siis oli juba hilja. Eks mingil hetkel oli küll hirm, kas saame selle ruumiga hakkama.     

A. H.: Tulemus on parim, mida võib ette kujutada, ka kõige erilisem, mida mina oma kuraatorikarjääri jooksul Kunstihoones üldse teinud olen. Mulle meeldib eriti suur saal, kus  klaaslagi on avatud ja paljastab katuse ning lae vahelise ruumi.   

A. T.: Suures saalis on väljas eelkõige representatsiooniteema,  väljakupoolses saalis on ajalooteema, viimases saalis on transsoolisus, eks sinna vahele mahub ka veel teemasid.   

A. H.: Kolmandas ehk siis projektiruumis on eelkõige isiklikud lood: Anna-Stina Treumundi emadust puudutav projekt, Mare Tralla eneseleidmise lugu, osa sellest on ka suures saalis.     

R. P.: Trepimade Roysdoni „POW”, Madis Luige lipu ja Zoe Leonardi tekstiga „I want a president  …” on näituse sissejuhatus. Siin on keskseks teemaks vähemuste võim ja võimetus.   

A. H.: Need on võtmeasjad, juhatavad kogu projekti sisse. Neid teemasid, mida sootsium  tahab represseerida, tuleb ikka ja jälle tõstatada, neist tuleb kõva häälega rääkida. Mind on alati huvitanud repressiivse tolerantsi küsimus, kus kesksel kohal on avaliku ja privaatse suhe. See ütleb siis seda, et privaatses ruumis võib olla inimene selline, milline ta tahab, aga avalikus ruumis peab ta vastama teatud ettekirjutustele. Küsimus on, millised tingimused on ühiskonnas kooseksisteerimiseks vajalikud ja millised represseerivad? LGBTQI kogukondadesse  kuuluvad inimesed ei ähvarda ju tegelikult mitte kellegi teise seksuaalsust. Enne pole mõtet vabadusest ja demokraatiast rääkida, kui homoseksuaalsust ja soolist teistsugusust avalikult ei respekteerita, kui kõik õigused, inimõigustest kodanikuõigusteni ei laiene ka neile, kui meil on ikka veel inimesi, keda sellepärast taga kiusatakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming