Estna kui maal

REET VARBLANE

Merike Estna pärgamine Konrad Mäe preemia ja medaliga oli üsna ootuspärane ja väga loomulik. Ta on selle autasu igati ära teeninud. Asi ei ole sugugi aga ainult Kumu suures näituses ehk topelt institutsionaalses heakskiidus. Kaugeltki mitte. Merike Estna on juba mõnda aega suutnud oma töödega tekitada hämmingut, enamgi veel – ka tema väikestel väljapanekutel (Temnikova ja Kasela galeriis 2012. aastal ja Hobusepeas 2011. aastal) mitte ainult ei kerkinud küsimus seal eksponeeritud maali laadi kohta, vaid millises võtmes nüüdismaalikunstist üldse rääkida saab ja tuleb.

Estna pärgamise põhjusena on žürii toonud välja maalikunsti võimaluste avardamise, uuendusliku ja kõneka lavastuse loomise ning maalikunsti defineerimise ruumiliste, installatiivsete ja kohaspetsiifiliste väljakutsete kaudu. Maalikunsti võimalusi on avardanud ja seda ruumiliste, installatiivsete ja kohaspetsiifiliste väljakutsete kaudu defineerinud ka Mäe tänavuse preemia kaasnominendid Tõnis Saadoja, Raoul Kurvitz ja Laura Põld. Merike Estna kunstis on aga veel midagi, mis väärib tähelepanu ja võib ka ettevaatlikuks teha. Kumu näituse kataloogi tekstis on kunstnik toonud välja ühe olulise asja. Teda ei ole huvitanud mitte ainult (maali)kunsti aines, vaid eelkõige selle retseptsioon: kuidas tõlgendatakse maali siis, kui selle piire on nihutatud ja see ei seisa enam muust maailmast eraldi, milline kultuuriline tähendus maalile siis omistatakse? Enamgi veel: Estna mitte ainult ei oota tõlgendamist, vaid on oma kunsti tõlgendamise ise sinna programmeerinud. Ta ei suru ennast peale, vaid tundes nüüdiskunsti vastuvõtmise (ja ka turu) toimemehhanisme, on ta need enda kasuks pööranud. Ta on ennast kehtestanud meelitamise, ahvatlemise, võrgutamise abil. Estna maalimaailm on kõikjal ja ei kuskil, sest see ei seisa muust maailmast enam eraldi.

Kui skulptuuri puhul on ammu lepitud selle sulandumisega installatsiooniks ehk lihtsalt kolmemõõtmeliseks kunstiks ja graafikastki räägitakse südamerahuga paljundatud kunsti võtmes, siis maalikunstis kiputakse ikka iseendas, oma aineses kinni olema. Küllap on sellel oma sügavam põhjus. Merike Estna on aga astunud üsna pika sammu sellest lahtilaskmise suunas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming