Euroopa ühispinna otsimine

Elnara Taidre

Intervjuu näituse „Vabaduse ihalus. Kunst Euroopas alates 1945” peakuraatori Monika Flackega. Näitus „Kriitika ja kriisid” on Kumus kuni 3. XI, varem oli see vaadata Saksa ajaloomuuseumis Berliinis (17. X 2012 – 10. II), Milano Palazzo Reales (15. III – 2. VI) ja novembris avatakse Krakówi nüüdiskunsti muuseumis MOCAK. Näitus „Kriitika ja kriisid” on suurema projekti „Vabaduse ihalus. Kunst Euroopas alates 1945” osa ja Euroopa komisjoni XXX näitus. Milline on komisjoni näitusesarja lugu? Euroopa komisjoni näitusel on pikk traditsioon, see saab alguse 1954. aastast. Selle eesmärk oli Teise maailmasõja järgses kontekstis eemalduda natsionalistlikust ideoloogiast ning (taas)luua rahvuspiire ületav Euroopa kultuuri­identiteet. Monika Flacke FOTO: Johannes Säre

Seetõttu keskenduti paneuroopalikele kunstinähtustele ja väljapaistvatele kultuuriajastutele renessansist peale, lähiajalugu eelistati mitte puudutada (erand oli näitus „XX sajandi tendentsid” 1977. aastal). Pärast Berliini müüri langemist sai eriti oluliseks Lääne- ja Ida-Euroopa dialoogi edendamine ühisväärtuste nagu demokraatia ja humanism rõhutamise kaudu. Meie projekt on ainus, mille keskmes on nüüdiskunst, õigemini kunst 1945. aastast peale. See on esimene, kus on käsitletud niivõrd ulatuslikult kogu Euroopa, Venemaast Albaania ja Türgini, mitte ainult Lääne-Euroopa kunsti. Minu meelest pole komisjoni näitusi kunagi olnud Poolast ida pool, seega on Tallinn idapoolseim punkt Euroopa komisjoni näituste pikas ajaloos.

See näitus on siis pigem erand. Kuidas on komisjoni näitus tavaliselt välja näinud?

Tavaliselt on see olnud kunstile ja poliitikale pühendatud väljapanek, mille eesmärk on naaberriigi ja selle kunsti tundmaõppimine, selle abil naabriga lähedaseks saamine.

Olete ka varem kureerinud ühte suurt üleeuroopalist näitust „Rahvuste müüdid” (1998 ja 2004). Kas see erines praegusest projektist?

„Rahvuste müüdid – 1945. Mälu areen” („Myths of the Nations: 1945. Arena of Memories”) oli täiesti teistsugune: Teise maailmasõja järgse Euroopa mälule pühendatud näituseprojekt ei käsitlenud ainult kunsti, vaid visuaalseid kujundeid laiemalt. Mälu teema jooksis näitusel filmide, maalide, plakatite, isegi postmarkide kaudu. Käsitlesin kujutisi pöördepunktina mälu konstrueerimisel ja otsisin n-ö paradigma muutvaid pilte.

Saksamaa kunstiteaduses on eraldi distsipliin Bildwissenschaft (pilditeadus), mis uurib visuaalseid kujutisi laiema nähtusena.

Jah, see on väga uus ala, kuid levinum on Bild­geschichte (pildiajalugu). Berliini Humboldti ülikoolis nimetati kunstiajaloo instituut kunsti- ja pildiajaloo instituudiks. Pildiajalugu on üsna uus haru, mille uurimisobjekt on kultuuri-, kunsti- ja ideelugu, kuigi jõudis kunstiajaloos huviorbiiti juba enne 1933. aastat Aby Warbugi ja Erwin Panofsky uurimustega. Martin Warnke on arendanud sellest edasi poliitilise ikonograafia, kasutades kujutiste tõlgendamiseks samasugust metodoloogiat nagu kunsti puhul.

Kas te ise peate pildiajaloo meetodit kunstiuurimisel mõttekaks?

Jah, ma kuulun Waburgi koolkonda. Martin Warnke oli minu õppejõud ülikoolis ja doktoritöö juhendaja. Siiski tasub meeles pidada, et nii pildiajalugu kui ka poliitiline ikonograafia tulenevad kunstiajaloost.

Tuleme tagasi kõnealuse näituse juurde: olete rõhutanud, et kuigi teemaks on külma sõja aegsed kunstiprotsessid, olete püüdnud vältida tavapärast Teise maailmasõja järgset Ida-Lääne vastandamist, pakkudes alternatiivse aluskontseptsiooni.

Kui Irene Weidmann Euroopa komisjonist tegi mulle ettepaneku näituse tegemiseks külmast sõjast Euroopa kunstis, kujutasin ette väljapanekut, mis on jaotatud Lääne- ja Ida-Euroopa osaks, mõtlesin: „Miks? See on nii igav!”. Külma sõja teema huvitas mind, kuid minu arvates tuli seekord seda teha teisiti. Rääkisin ajaloolase Horst Bredekampiga, kes on kirjutanud ka teksti meie kataloogi, otsustasime pakkuda ühisalusena valgustusajastut. Seejärel lugesin saksa ajaloolase Reinhardt Kosellecki dissertatsiooni „Kriitika ja kriis: valgustus ja moodsa ühiskonna patogenees” (1954), mis viis mind idee juurde, et ka kunst kritiseerib kriise, kuid maali, filmi jt vahenditega. Kosellecki väide oli huvitav: kriitika ja kriisi idee pärineb valgustusajastust ega lõpe kunagi. Sellepärast tahtsimegi ehitada näituse üles ringi kujule: XVII ja XVIII sajandist peale on käimas lõputu kriitika ja kriiside protsess.

Algselt oli näituse pealkiri „Kriitika ja kriis”, kuid hiljem sai selleks „Vabaduse ihalus”. Kas see oli seotud muutustega kontseptsioonis?

Ei, kontseptsioon jäi samaks. Arvasin, et pealkiri oli liiga lähedane Kosellecki teose omaga, arutasime seda tudengitega ja nad soovitasid „Vabaduse ihalust”.

See rõhutab vabadust kunstielu olemusliku osana: individuaalse kunstniku vabadus ühiskonnas, vabadus kajastada poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, neid kritiseerida.

Muidugi, näitus käsitleb vabaduse teemat ning kriitika ja kriis on võimalikud vaid vabaduses. Kui enam ei kritiseerita, on käes diktatuur.

Siiski, Kumu eelistas jätkata „Kriitika ja kriisi” kontseptsiooniga, kuna vabaduse idee on eesti lähiajaloos liiga seotud Nõukogude okupatsiooniga. Mida arvate n-ö erinevast vabadusest?

Ma ei käsitlenud vabanemist selle projekti raames, kuid analüüsisin seda näituse „Rahvuste müüdid” raames. Vabanemine oli selles üks olulisemaid teemasid, kuna pärast 1989. aastat sai idabloki vabastamisest Nõukogude armee poolt Nõukogude okupatsioon. Näitusel vaadeldi, kuidas 1989. aastast 1990. aastateni hakati endisi partisane käsitlema kollaborantidena ja kollaborantidest said partisanid. See oli katse muuta arusaama, kuidas peaks mäletama Teist maailmasõda. Seetõttu saan Eesti kontekstist hästi aru ja mul pole midagi pealkirja muutmise vastu.

Kas teie eesmärk on luua tasakaal sõjajärgse Euroopa kunsti hierarhias, kus domineerib Lääne-Euroopa, valmistada selleks ette vajalik pind? Kas kunstiajalugu saab (ümber) kirjutada näitusetegevuse kaudu?

Jah, muidugi. Minu mõte on, kui me ei ole võimelised muutma ettekujutust Ida-Euroopa maade kunstist, siis vähemalt saame näidata mõnesid alternatiive. 1995. aastal tegin näituse riigi tellitud kunstist Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Avastasime, et areng läks hoopis teises suunas, kui Lääs seda oli ette kujutanud. Seega oli mul juba kogemus Lääne suhtumise ignoreerimise ja laiemalt ignorantsiga. Käesoleva projekti ettevalmistamisel tahtsin tutvuda Ida-Euroopa kunstiga, millest ma ei teadnud eriti midagi. Olin ehk naiivne, kuid mu idee oli edastada sõnum, et vajame kunsti, mis ei kritiseeri ainult süsteemi, vaid ka kriitilist, teadlikku kunsti üldiselt. Koos teise kuraatori Henry Meyric Hughesiga reisisime mööda Euroopat ja leidsime palju kriitilist kunsti, kusjuures kvaliteedis ei olnud vahet. Seejärel avastasin uskumatut arrogantsust mitme lääne kunstiajaloolase suhtumises. Lääne-Euroopa kunstiajaloolastel ja Ida-Euroopa kunstil on kindlalt kommunikatsiooniprobleeme.

Arvan, et meie näitusest arusaamiseks pole vaja mõelda kunstniku rahvusele ja lähtuda pelgalt kronoloogiast. Meid on huvitanud kontekst, teema, temaatiline relevantsus – nii et lihtsalt mõelgem selle üle näituseruumis. Loodan, et saame kunstiajalugu üle vaadata, rahvuse probleem ei ole selle juures niivõrd tähtis. Mõnikord tuleb küll ette rahvuslikke või regionaalseid probleeme nagu Raul Meele sarjas „(Eesti) taeva all” (1973) või Kaljo Põllu töös „Kuulaja” ( „Vaikus”, 1968), mis on praegu Kumus väljas. Kuid paljud probleemid on siiski ühised, nagu Wolf Vostelli „Huulepulga pommitaja” (1968), mis viitab Vietnami sõjale. Meie ajaloos on olnud tõsiseid poliitilisi konflikte ja kunst on kasutanud võimalust, et neist rääkida.

Arvan, et ei ole vaja niivõrd eristada Lääne- ja Ida-Euroopa kunsti, kuivõrd mõelda uuest ajalookäsitlusest uute väärtuste ja aspektide kaudu, mis ei oleks pelgalt rahvuslikud. Tahaksin korraldada sellele problemaatikale pühendatud konverentsi järgmisel aastal Berliinis. Kas on otsekohe aru saada, millised kunstiteosed näitusel on Lääne- ja millised Ida-Euroopast?

Mõnel juhul on see tõesti nii, kuid see pole seotud kvaliteediga. Teemad on tõepoolest sageli samad. On väga huvitav jälgida teoste dialoogi, näiteks Kaljo Põllu „Kuulaja” kõrva ja samalaadse motiivi puhul Franz Westi installatsioonis „Umbkaudne hinnang” (1985/1987), mis on toodud kataloogis, sest Westi teost Kumus kahjuks ei eksponeerita. See pole ainult kontseptuaalne paralleel, seda saab tabada visuaalselt.

Loodan, et teosed toimivad dialoogis nagu Ian Hamilton Finlay „Ole tervitatud, Marat!” (1989) ja Jannis Kounellise „Pealkirjata” (1962), Raul Meele „Taeva all” ja Lucio Fontana „Ruumi mõiste” (1951) jne.

Tutvustage palun näituse tähtsamaid teemaplokke? Kuidas need on välja kujunenud?

Tegime Henry Meyric Hughesiga palju uurimisreise Euroopas ja leidsime kõik teemad kunstist endast – sellest, mida kunstnikud olid kritiseerinud. Ainus erand oli esimene teema: valgustusajastu käsitlemisel on võimatu jätta välja mõistuse kategooriat. Kõik muu tuli kunstiteostest, sest kunstnikud on käsitlenud väga laia probleemide spektrit: keskkond, loodus, lootus, kuidas me elame, kuidas tahame elada, mida tahame (teha), kuidas tunneme ennast, kuidas tuleme toime kohtadega, kus elame, jne.

Kuna tegemist on rändnäitustega, tuleb seda kohandada kohapealse kontekstiga. Kas Tallinnas on midagi teistmoodi?

Ei, Tallinnas eksponeeritav sõltus ainult kunstiteoste laenajatest. Me ei tahtnud midagi muuta, tahtsime tuua kogu Berliini näituse Milanosse ja Tallinna. 90% on see õnnestunud. Muidugi, näitusekujundus on teistsugune ja see on suurepärane.

Näitus on niisiis kindel kooslus, mis peaks kõnetama vaatajat erinevates kontekstides, kus hakkab kaasa mängima eksponeerimispaikade taust ja kontekst.

See on Euroopa näitus Euroopa kunstnikega. Tahame mõelda Euroopa mastaabis.

Väga demokraatlik – kõik saavad võrdse sõnumi.

Jah, kõige olulisem sõnum on, et Euroopa ideaalid tulevad valgustusajastust ning me oleme nendega seotud. Muidugi on meil õigus rahvushuvidele, kuid peaksime suhestuma kogu Euroopa elanikkonnaga. Istuda ühe laua ümber inimestega Eestist, Suurbritanniast, Poolast jne oli 20 aastat tagasi lihtsalt võimatu. Tallinnas, Berliinis ja Milanos kogunes ühe laua ümber nii palju rahvusi – see pole vaid Euroopa näitus, see on Euroopa inimeste projekt.

Igas riigis olid teil eksperdid, kes soovitasid kunstnikke. Kui palju järgisite nende nõuandeid?

Enamasti oleme nende nõuandeid järginud, kuid mõnikord soovitatud kunstiteos ei sobinud teemadega või meil oli juba ühest riigist liiga palju töid, pidime tegema valiku. Arvan, et meil õnnestus see üsna hästi, vähemalt pole kuulnud, et keegi poleks valikuga rahul.

Kas võite nimetada arve, et anda aimu uurimuse mastaabist?

Kataloogis on praegu 180 kunstnikku, külastasime neid võimalusel oma reisi ajal. Siiski, me ei tahtnud, et kunstnikud ise midagi kirjutavad. Tahtsime kunstiteaduslikke uurimusi, mitte kunstnike seisukohavõtte. Kuid meil kujunes 36 riigi muuseumide, uurijate, kataloogi esseede autorite ja kunstnikega võrgustik, mis hõlmab rohkem kui 1000 liiget.

Kuivõrd asjakohane on teie näitus praeguste poliitiliste protsesside taustal?

Üldlevinud idee vabadusest, mis saavutatakse revolutsiooniga, on praegu aktuaalne näiteks Egiptuses – midagi uut pole veel leiutatud. Näituse idee on üsna oluline, kuid ma ei oska ennustada selle mõjukust. Oleme kaasanud palju inimesi, kes panustasid meie projekti niivõrd palju energiat, seega loodan, et meie idee osutub edukaks.

Sellest näitusest võib saada verstapost pakkumaks teistsugust kunstiajaloo kirjutamise perspektiivi, vähemalt Euroopas. Pealegi, rääkides praegusest kunstist, et pruugi me mõelda sellele, et paljuski on selle juured valgustusajastus.

Jah, sest demokraatia, revolutsioon on valgustuse ideed. Võrdsuse ideaal ja ettekujutus õnnest maa peal, mitte taevas on inspireerinud sotsialismi.

Tulla ideede juurte juurde tagasi ning jälgida nende arenguteed oli kindlasti väga põnev.

See oli võimalus käsitleda külma sõja teemat, leides midagi ühist, mitte rääkides erinevustest.

Küsitlenud Elnara Taidre

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming