Feministlik poliitika ja institutsioonikriitika (1)

Angela Dimitrakaki

Kuratoorse ühisvara idee nõuab kahekordset distantseerumisakti – eemaldumist nii kapitali huvides töötavatest (kunsti)institutsioonidest kui ka kunsti ja kunstiajaloo teenistusest.        Minu eelmine ametlik külaskäik Eestisse oli seotud 1998. aastal toimunud feministliku näitusega „Private Views” („Isiklik lähenemine”), mille eesmärgiks oli edendada eesti ja briti kunstnike dialoogi. Tookord sai mulle selgeks, kui olulist rolli mängib kureerimine kultuuridevahelise uurimistöö ühe vormina. Sellise kureerimisprojekti teostamine on keeruline, kuna nõuab süstemaatilist ja võrdlevat lähenemist, mida saab läbi viia ainult kollektiivselt. Siinses artiklis vaatlen neid tingimusi, mille raames seda sorti kollektiivne kureerimine aset leiab, ning küsin, mida kollektiivne praktika tegelikkuses tähendab. Alustuseks aga kahest kesksest mõistest, millele siinne sümpoosion keskendub: „kureerimispraktika” ja „postsotsialistlik Euroopa”. Mida nende mõistete all tavaliselt  silmas peetakse ning mida need võiksid tähendada väljaspool tavatähendust?  

     

Postsotsialistlik Euroopa         

Mida tähistab „postsotsialistlik Euroopa” kaks aastakümmet pärast Nõukogude impeeriumi kokkulangemist? Toetudes historiograafilisele traditsioonile, peaksime kõik teadma, millist riikide kogumit silmas peetakse – regiooni,  millest räägitakse endiselt kui Ida-Euroopast. Kuid Euroopa geopoliitilisest kaardist uutmoodi mõeldes pole mingit põhjust samastada postsotsialistlikku Euroopat ainult Ida-Euroopaga. Vastupidi, eksisteerib terve hulk põhjusi, mis lubavad tervet Euroopat postsotsialistlikuks nimetada. Eestit, Suurbritanniat ja Kreekat jt Euroopa riike ühendavad valitsuste tasandilt lähtuvad nõuded, mis püüavad veenda riikide elanikkonda selles, et kapitalismi ei tohi  alt vedada. Tööreisidel saadud informatsioon – tulgu see siis Rootsist, Eestist või Kreekast – viitab ühele suunale ja räägib sarnastest püüdlustest: tervishoiu, hariduse, lastehoiu, transpordi, loodusressursside ja isegi sõjanduse privatiseermisest.     

Millegi privatiseerimine tähendab selle muutmist n-ö suletud alaks kasumi teenimise eesmärgil. Geograaf David Harvey ja mitmed teised uurijad on näidanud, et kapital saab ainult kasvada ja laieneda, vastasel juhul variseb see kokku. Just sellel vajadusel põhineb jätkuv globaliseerumine ning üha uute erastamislainete esiletõus. Kui kapitali kasvatamine n-ö väljapoole enam ei toimi, siis torgatakse käsi meie rahataskutesse. Kasumi tootmise vajadus  andis meile krediitkaardid, kinnisvarahüpoteegid ja laenud, mida ei suudeta kunagi tagasi maksta. Sellise ekstensiivse laenukultuuri eesmärk on kapitali kasvatamine nende arvelt, kel midagi ei ole. Samuti on see üks põhjus, miks eetiline kapitalism on võimatu. Et hoida kasumit plusspoolel – vähemalt 3 protsenti aastas – peab kapital omastama ja erastama kõikjal, kus vähegi võimalik.2 Me ei saa unustada, et kapitalistliku Euroopa areng ja mugav elatustase  toetuvad taandarengule ja vaesusele mujal maailmas. 

Seega on terve Euroopa nimetamisel „postsotsialistlikuks” lihtsa sotsiaalse tõe esiletoomise eesmärk: feministliku poliitika seisukohalt on kapitalismi omaksvõtt võimatu ettepanek. Kui defineerime feminismi poliitikana, mille eesmärgiks on naiste elutingimuste parandamine, siis kapitalismi tingimustes jääb see eesmärk enamikule maailma naistest kättesaamatuks. Toon ühe näite: The Economisti hiljutises artiklis väideti, et ameerika naiste õigus siseneda (heatasemelisi töökohti vahendavale) tööturule on sõltuvuses alamakstud migrantidest, kes töötavad Ameerikas lapsehoidjate ja koristajatena, olles sunnitud oma lapsed tihti kodumaale maha jätma. Kapitalistlikus süsteemis on väiksem hulk privilegeeritud naisi alati  kaasatud suurema hulga naiste vaesuse ja kehvade elutingimuste kinnistamisse. Selles valguses osutub postsotsialistlik Euroopa, sellele minu poolt antud tähenduses, nii globaalse kui Euroopa feminismi jaoks silmatorkavaks probleemiks, kuivõrd selles Euroopas võistlevad naised nii üksteise kui meestega selleks, et neil oleks parem juurdepääs resurssidele. Kui rääkida näiteks riigipoolse finantseerimise ja avalike teenuste laialdasest kärpimisest  (postsotsialistlikus) Suurbritannias, siis need mõjutavad kõige enam just naisi.     

Samal ajal annab postsotsialistlikust Euroopast kui kontinentaalsest – ja mitte vaid regionaalsest – konditsioonist rääkimine meile erakordse võimaluse ületada vähemalt ideoloogia tasandil vanade ideoloogiate pärand ning mõelda ühistest tulevikuplaanidest. Pärast 2008. aasta majanduskriisi saab nn üleminekuajastu ideologeemi, mida varem kasutati Ida-Euroopa riikide puhul, kasutada laiemalt. Praegu on terve Euroopa kapitalism uuele faasile  üleminemise seisundis: „kõik, mis on kindel, haihtub õhku”. Hoolimata laialdasest, kuid ilmselt mitte küllaldasest vastuseisust, kaovad kindlad töökohad, õigus pensionile, juurdepääs tasuta või taskukohasele haridusele. Just seda konteksti arvesse võttes peaks rääkima feministliku kureerimispraktika tulevikust.   

Kureerimispraktika 

Viimase kahekümne aasta jooksul on läänes avaldatud tohutu hulk kureerimisteemalisi teoreetilisi käsitlusi, mis täiendavad kõrgharidussüsteemis vohavaid kuraatorite väljalaskele pühendatud programme. Vähemalt paberite järgi on kuraatorist saanud globaalse – ja mitte vaid läänemaailma – kunstistruktuuri võimufiguur, kes on väidetavalt kõrvale surunud kriitiku, kunstiteadlase ja isegi kunstniku. Huvitav on see, et ainult väga väike osa sellest kirjandusest, kui seegi, puudutab feminismi. Iseenesest küsimusi tekitav fakt, arvestades feminismi mõju kunsti vallas. Selle tulemuseks on feministliku kureerimistegevuse, mille näiteid on küllaga Ameerika näitusest „Wack!” kuni „Gender Check’ini”, võimetus selgelt sõnastada dialoogilist suhet feministlike positsioonide  ja radikaalse kureerimisteooria vahel. Kuigi minu arvates praktikas selline dialoog eksisteerib, ei ole isegi juhtivad naiskuraatorid loonud teoreetilist raamistikku ja positsiooni, mis analüüsiks feministliku kureerimise sekkumisi kunstimaailma. Teisisõnu, feministliku kureerimise teooriat ei ole seni olemas. Mul oli erakordselt hea meel lugeda, kui Simon Sheik väitis 2011. aastal, et feministlik kureerimine on hüljanud avaliku sfääri universalistlik kodanliku  mõiste ning asunud selle asemel looma teistsugust publikut ja „ruumi queer’ima”. Ometi piirdus see tõdemus vaid ühe lausega terves raamatus.3 Kõrvalmärkusena mõjuvad hinnangud on kujunenud normiks ning arutelud feministliku kureerimise üle kipuvad kinni jääma feministliku kunsti produtseerimise ja eksponeerimise küsimuste juurde, jättes tähelepanuta teoreetilisema, kuratoorsele aktile keskenduva analüüsi vajaduse. Feministliku  lähenemise nappus kureerimisteoorias näib viitavat sellele, et feminism pole suutnud hoomata kaasaegse kunstiilma olulist nihet ning on jätnud selle omapoolse vastuseta.   

Kuid mõelgem korraks selle olulise pöördemomendi üle. Nn kureerimispööre sai globaalses kunstielus teoks koos teiste muutustega, mis andsid loomulikult tunda ka terves Euroopas. Kureerimispöörde kõrval kerkis olulise faktorina esile projektikultuur, mis vastandus jäigema struktuuriga näitusekultuurile. Projektikultuuri on ümbritsenud progressiivsuse aura, mida seostatakse tihti eksperimentaalsuse ja uuendusliku kureerimispraktikaga. Kuid minu  meelest väljendab see hoopiski mänedžerieetikat, mis on siiani teeninud kapitalistlike institutsioonide huve, tugevdades nende kontrolli kunstitoodangu ja selle kriitilise diskursuse üle. Oluline on meeles pidada, et üleminek projektikultuurile ei piirdu ainult kunstiväljaga, vaid valitseb kõiki kapitali ettevõtmisi. See on kapitalistliku mentaalsuse osa, nagu kirjutavad Luc Boltanski ja Eve Chiapello teoses „The New Spirit of Capitalism” („Kapitalismi uus hing”).4 

Projektikultuur, olles häälestunud ületootmisele ning autonoomse mõtlemise omastamisele, endaga kaasatõmbamisele ja neutraliseerimisele kapitalistliku tootmise uutes kohtades, õitseb võrgustike arendamise, ettevõtluse, teadmisloome ja paindliku tööjõu najal. Vabakutseliste kuraatorite silmis on projektikultuur lahutamatult seotud prekaarsete töötingimustega, mis nõuavad üha uute projektide pidevat genereerimist selleks, et kuraatori sissetulek  säiliks (ning alati see ei õnnestu, nagu teame). Loov, võrgustunud, väsinud ja vaene? Nii ei pruugi kirjeldada enam ainult keskmist kunstnikku, vaid see käib ka vabakutselise kuraatori kohta. Gregory Sholette tõi hiljuti esile, kuidas kunstisüsteem vajab kunstnike „tumedat massi” konkurentsi säilitamiseks5; kahjuks puudub analoogne uurimus, mis keskenduks kuraatori samasugusele saatusele. Postsotsialistlikus Euroopa feminismis ei  tohiks jätta küsimata, mida tähendab postsotsialism „feminiseerunud” kuraatoriameti jaoks. Feministlik kureerimispraktika peab reflekteerima iseenda olemasolu tingimuste üle sarnaselt feministliku kunstiga teise laine feminismi ajal. Ning pole ühtki põhjust, miks see refleksioon ei võiks esile kerkida nendel maadel, kuhu teise lainega seotud feministliku kunsti fenomen jõudis „hilinemisega”. Ei ole juhuslik, et ühe võimsama kriitikanoole kuraatori võimupositsiooni  ja selle soolise dimensiooni aadressil lasi lendu serbia kunstnik Tanja Ostojic juba kümme aastat tagasi. Teoses „Kuraatoriseeria / Edu strateegiad” astus Ostojic kuraatori võimupositsioonile vastu soolisustatud kunstnikuna ning kandis tähelepanu institutsioonikriitikalt üle kuraatori teo- ja mõjuvõime kriitikale.   

See toob mind järgmise kureerimispraktikat puudutava probleemi juurde. Näib, et feminismi ei seostata 2000. aastate kunstimaailmas institutsioonikriitika mõistega, kuigi selle üks esimesi edendajaid ameerika kunstnik Andrea Fraser on feministlike positsioonidega vägagi tuttav. Sellest hoolimata esinevad need mõisted praegu harva koos. Mis on siis juhtunud? Feministlik institutsioonikriitika diskursus  hangus pärast postmodernismi maskuliinseks positsiooniks – positsiooniks, mis samastub võimu ja selle institutsioonidega. Üldjoontes ei seostatagi seda kapitalistlike kunstiinstitutsioonide kriitikaga, vaid hoopis küsimusega, millistel tingimustel saavad naised nendesse kunstiinstitutsioonidesse siseneda ja kuuluda. Võib-olla ma lihtsustan, kuid feministlikku institutsioonikriitikat näib ähvardavat oht, et seda hakatakse seostama kaasaegse kunstielu ja üldse kunsti minevikuga, et see samastub palvetega taastada möödaniku naiskunstnike koht – või aidata praegustel kunstnikel luua endale koht – kollektsioonides, muuseumides ja kunstiturul. See eesmärk ühendab feministlikku sekkumist idas ja läänes, kuid institutsioonikriitikana on see osutunud pigem reformivaks kui radikaalselt ümberkujundavaks teguriks. Vaadates tagasi XXI sajandi künniselt ning tunnustades kõiki rehabiliteerimis- ja  võrdväärse nähtavuse projekte, tuleb tunnistada, et feministlik institutsioonikriitika ei toonud endaga kaasa radikaalset katkestust. Nüüd on aeg sellele tõele silma vaadata ning esitada jälle vanad ja veidi tüütuna kõlavad küsimused: mida teha? Ja kes teeb?       

Kuratoorne ühisvara –  tulevikunägemus       

Kas olukorras, kus feministliku kureerimise huviväljas ei ole enam institutsionaalse juurdepääsu tagamine, ei teki oht, et see toetab „naiste kunsti kui alternatiivse traditsiooni getostumist”? Lause teine pool on pärit kunstnikult Mary Kellylt aastast 1980. Feminismi ajaloos mängis hirm „alternatiivse traditsiooni” alla paigutamise ees üsna olulist rolli. Läänes tõi see kaasa kapitalistliku kunstiinstitutsiooni  uuendamise ja moderniseerimise, mida feminism viis tihti läbi koos postmodernistliku kriitikaga. Ida-Euroopas tekitas see vaenulikku suhtumist väidetavalt kanoniseerivasse lääne feminismi: viimane ähvardas klassifitseerida kõiki teisi feminisme, mis ei sobinud nn esimese maailma temporaalsuse ja periodiseeringuga, alternatiivsete ja vähem oluliste suundadena. Ekstreemsemal kujul avaldus selline hirm arusaamas, mille kohaselt lääne  feminism ei olnud mitte lihtsalt kanoniseeriv, vaid ka koloniseeriv nähtus. Teedrajav näitus „Gender Check: naiselikkus ja mehelikkus IdaEuroopa kunstis” (Viin ja Varssavi, 2009-2010) ja sellega kaasnenud kaks publikatsiooni kinnitasid kirjeldatud arusaama, paigutades autoriteedi kohale „kohaliku” kunstiajaloolase või kuraatori, kelle väiteid pidi kinnitama tema autentne ja isiklik suhe selle ajalooga, mida näitus esitas. Selles mõttes opereeris „Gender  Check” enesemääratlusena. Kindlasti oli selline eneseanalüüs vajalik – eelkõige selles võtmes, et võttes tõsiselt nõuet ajaloost kirjutada võrdlevalt, lõi näitus võimaluse regionaalse „meie” konstrueerimiseks. Aga kuidas saab regionaalne „meie” osaleda laiemas dialoogis üle terve Euroopa?   

Suurim risk „meie” puhul seisneb selles, et seda ümbritsev kureerimisdiskursus võib suunduda millegi – näiteks Ida-Euroopa naiskunstnike loomingu – ajaloolise tähenduse „avastamise”  suunas, s.t et oma tegevusvälja loomisel piirdutakse lunastatud ja vigadest puhastatud minevikuga. Kui kohalikud kunstiajaloolased võtavad omaks, et pilt Ida-Euroopa naisest, kes lakub banaani (poola kunstniku Natalia LL teos „Tarbimise kunst” aastast 1972 – tõlkija), tähistab pigem banaanide defitsiiti sotsmaadel ja mitte seksualiseeritud ja esemestatud naiselikkust, siis kas panemegi siin tõlgendusele punkti? Või suudame ette kujutada ka sellist  kuraatoritööd, mis unustab kitsalt ajaloolise tähenduse selleks, et eelistada interpretatsiooni, kus ajalooline tähendus seotakse nende naiste saatusega, kes korjavad ja pakendavad banaane postsotsialistlikust Euroopast väga kaugele jäävates piirkondades? 

Esitatud küsimused viitavad järgmisele probleemile: mismoodi peaksime kureerima poliitiliselt kui feministid, kes elavad postsotsialistlikus maailmas? Poliitiline kureerimine nõuab kollektiivset strateegilist nägemust, mis peaks arvesse võtma globaliseerimisprotsessi tingimusi. Kuid sellist kollektiivselt sõnastatud strateegiat, mis toetuks feministliku institutsioonikriitika  pluralismile, ei eksisteeri. 2006. aastal küsiti tuntud kuraatori Rosa Martinezi käest tema kui feministliku kuraatori strateegiate ja sekkumiste kohta, millele ta vastas, et „naiskunstnike loomingu esitlemine ja toetamine on iseenesest selge positsioon” ja „sekkumine”, millele pole lisapositsioone vaja.6 Kahjuks toetab selline hoiak eelkõige süsteemi, mille sees üle terve maailma toimuvad kunstibiennaalid on hea näide sellest, kuidas  globaalne kapital kasutab kohalikke teadmisi või lokaliseerib globaalseid suundumusi kasumi tootmise eesmärgil. Ma juhin tähelepanu sellele, et kunstiinstitutsioonide moderniseerimine on kapitalistliku globaliseerumise oluline osa ning see ei ole ühiskondlike hierarhiatega tingimata vaenujalal. Biennaalide analüüs toob esile, et nende rolliks on juhtida protsessi, mille käigus kunstnikele vähem arenenud piirkondadest tagatakse juurdepääs kunsti globaalsesse  peavoolu.7 Chin-Tao Wu sõnul on biennaalid filter või, nagu mina seda sõnastaksin, pehme ja efektiivne regulatsioonimehhanism. Taiwanist pärit Wu kasutab biennaalikunstnike statistikat, mis näitab, et biennaalidel (mis on paljude kuulsate ja teedrajavate kuraatorite läbilöögi tagajad) eksponeeritakse peamiselt lääne kunstnike või läände migreerunud (mittelääne päritolu) kunstnike töid. Seega kehastab biennaal kaasaegse kunstimaailma traditsioonilisi  võimustruktuure.8 

Kui me toome sisse sooaspekti, siis kaasneb globaliseerumisega „pahade poiste” uue generatsiooni esiletulek, nood rändavad biennaalilt biennaalile. Postmodernism andis meile terve pika rea kuulsaid lääne naiskunstnikke,  kuid nüüd on situatsioon muutunud: nimetades ära vaid tuntumad nimed, võib öelda, et praegu on Santiago Sierra, Renzo Martensi ja Artur Żmijewski tähetund. Hito Steyerl märkis hiljuti, et globaliseerumise ajastu on sügavalt maskuliinne ajastu, mis asetab positiivsesse valgusesse autorititatiivse, individualistliku ja väidetavalt karismaatilise maffia- või gängsteritüübi – niimoodi tähistades globaalset üleminekut postdemokraatiale.9 

Ülalesitatud üldpilt on laias laastus see, mille raames feministliku kureerimise strateegiline nägemus peaks toimima. Küsimustele „mida teha?” ja „kes teeb?” ei ole selles kontekstis  sugugi kerge vastata, kuid püüan anda mõned võimalikud vastused. Antonio Negri, Michael Hardt ja paljud teised antikapitalistliku vasakliikumisega seotud teoreetikud rõhutavad, et tööprotsessi muutumine ja mittemateriaalse töö hegemoonia toodavad sotsiaalsuse ülejääki. Viimast saab mobiliseerida kapitali vastu ning et ühisomandil, mis on seotud vaba kasutuse ja jagamisega, on võime häirida avaliku ja erasfääri vahet. Hardt  kirjutab, et „erastada ja omandina kontrollida10 võib ideid, kujutisi, teadmisi, koode, keeli ja isegi tundeid, kuid nende omandiõiguse järele on raske valvata, kuivõrd need on kergesti jagatavad ja reprodutseeritavad. Pidevalt on olemas surve, et need kaubad ei peaks kuuluma eraomandi kategooria alla ning jõudma ühiskasutusse. Kui sul on mingi idee, siis selle jagamine minuga ei vähenda idee väärtust sinu jaoks, tihti see hoopis suurendab seda.  Tegelikult peavad maksimaalse produktiivsuse tagamiseks ideed, kujutised ja tunded olema ühised ja jagatud.”10  

Sellelt pinnalt näen võimalust, et feministlik kureerimispraktika võtab enda peale n-ö kuratoorse ühisvara (curatorial commons) tagamise. 

See võiks toetuda feministliku teadmisloome traditsioonile, kuid minnes sealt edasi ja kaugemale. Oluline oleks luua olukord, kus mittemateriaalse kuraatoritöö kaudu saavad feministlikke teadmisi vabalt kasutada erinevad ühiskonnagrupid ehk siis feministlik teadmine saab tavapäraseks ja ühiseks teadmiseks. Erinevalt paljudest feministlikest gruppidest nõuab kuratoorse ühisvara arendamine radikaalset anti-separatismi ja loobumist feministliku  separatismi ideoloogiast. Kuratoorse ühisvara kontsept eeldab autonoomsete vastandlike institutsioonide esilekerkimist, altpoolt lähtuvat ühistegevuse lainet, mille eesmärgiks oleks uurida, kuidas saaks kureerimine hõlmata kogu elu, sest kunsti ja elu ühendamisest enam ei piisa. Kuraator, kellel ei ole radikaalset teadlikkust, piirdub alati kunsti kui elu protsesside ja produktide viimisega kapitalistlike (kunsti) institutsioonide rüppe. Kuratoorse ühisvara  loomine ei väldi institutsioonidega suhestumist, kuid eesmärgiks ei saa olla olemasolevate institutsioonide asendamine uutega. Pigem peaks tegemist olema refleksiooniga selle üle, kuidas „muuta seda, mil viisil me institutsioone loome”, nagu Simon Sheikh ette paneb.11     

Et mitte mõjuda lootusetult naiivselt, rõhutaksin, et kuraatorse ühisvara võimalus on pigem ideaal kui reaalsus, mis justkui ootaks meid siinsamas lähedal, kui ainult suudaksime  kasutada kapitali poolt vabastatud energiat oma kasuks. Feministina ei saa ma siinkohal Negri ja Hardtiga nõustuda sel põhjusel, et mittemateriaalse tootmise puhul võib kapital tekitada vaba juurdepääsu produktidele, kuid samal ajal ei vähene kontroll tootmisvahendite üle. Me oleme endiselt sõltuvuses palgatööst ning peame pidevalt võitlema õiguse eest seda tööd saada. Vabakutseliste kuraatorite jaoks on see igapäevane tegelikkus ning altpoolt lähtuv  aktivism nõuab aega ja energiat, mida enamikul meist ei ole. 

Kuid ometi näen olulise sammuna kureerimisalase kujutlusvõime mobiliseerimist. See annaks meile võimaluse end lahti rebida regionaalsete ajalugude ja identiteetide promoveerimise  seisundist. Kuratoorse ühisvara ja kollektiivse tegevuse suunas liikumine paneb meid küsima, kuidas muuta regionaalse kunstiga tegelevate projektide käigus („Gender Check”) genereeritud teadmised ühiseks ja teistsuguseid vastuseid pakkuvaks informatsiooniks väljaspool seda regiooni. Kuidas sisestada need teadmised järjepidevasse feministliku teadmisloome kogumisse, mis aitab formeerida vastuseisu ükskõik millisele ekspluateerimisele? 

Nende küsimuste esitamisel inspireeris mind feministlik ja antikapitalistlik kollektiiv Taanist Kuratorisk Aktion, mille liikmed rõhutasid intervjuus, et nad kureerivad (ühiskonna) kriitikat, aga mitte kunsti.12 See tulevikku suunatud sõnum toetub ühelt poolt intersektsionaalsele lähenemisele, võttes arvesse erinevaid ühiskondliku antagonismi ja võitluse tasandeid, aga ka arusaamisele, et kui kureerimine tahab opereerida poliitilise tegevusena, siis peab see  kõigepealt välja arendama autonoomse identiteedi ja vabanema kunsti teenimisest. Loomulikult mitte seetõttu, et omakorda kunsti alla suruda ja selle üle oma võimu kehtestada, vaid selleks, et täiendada (kriitiliste) kunstivormide aktsionistlikku toimet. Kuratoorse ühisvara idee nõuab kahekordset distantseerumisakti – eemaldumist nii kapitali huvides töötavatest (kunsti)institutsioonidest kui ka kunsti ja kunstiajaloo teenistusest. See omakorda tähendab,  et sellised institutsioonid ja kunstiajalugu võivad radikaalse kuraatori jaoks olla ajutised töövahendid, kuid mitte tema tegevuse lõpppunkt ja eesmärgistaja. Võib-olla aitab selline lähenemine feminismi osal, mille tegutsemisvaldkonnaks on kunst, luua uue kontakti rohujuuretasandiga ja tagada endale laiema toetuspinna väljaspool professionaalset kunstimaailma.

Lühendatult tõlkinud Katrin Kivimaa     

1 Ettekanne sümpoosiumil Common Differences:  Issues for Feminist Curating in Post-Socialist Europe, Eesti Kunstiakadeemia, 27. mai 2011; eestikeelne tekst on avaldatud lühendatud kujul.   

2 David Harvey, The Enigma of Capital, Oxford University Press 2010.     

3 Simon Sheikh, Constitutive Effects: The Techniques of the Curator. Rmt-s Zoya Kocur (ed.), Global Visual Cultures: An Anthology, Wiley-Blackwell 2011, lk. 54.     

4 Luc Boltanski, Eve Chiapello, The New Sprit of Capitalism, Verso 2005.     

5 Gregory Sholette, Dark Matter: Art in the Age of  Enterprise Culture, Pluto Press 2011.     

6 Curatorial Strategies and Feminist Politics: Katy Deepwell interviews Rosa Martinez and Maria Lind, n.paradoxa, vol. July, 18, 2006.       

7 Chin-Tao Wu, Biennials without Borders, New Left Review, May/June 2009.       

8 Samas, p.115.       

9 Hito Steyerl, Politics of Art: Contemporary Art and the Transition to Post-Democracy, e-flux journal 21 (December 2010).        10 Michael Hardt, The Common in Communism. Rmt-s Douzinas, Žižek, eds, The Idea of Communism, Verso 2010, lk. 135-36. 

11 Sheikh, op. cit., lk. 54. 

12 Angela Dimitrakaki, Curatorial Collectives and Feminist Politics in 21st-century Europe: An Interview with Kuratorisk Aktion (http://arts.brighton.ac.uk/ research/irn/resources).  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming