Flanöörina gootika alateadvuses

Jalutuskäik Ladina kvartalis, mis on kunstnike tööde abil omandanud uusi tähendusi ja ajalootiineid tundevarjundeid.

HANNO SOANS

Valgusfestival „Lux matrix“ Tallinna Ladina kvartalis 18. – 27. IX, kuraator Mário Caeiro ja produtsent Indrek Leht.

Kunstnike Grete Veskivälja, Rūta Palionytė ja Krista Dintere  koostöös sündinud „Reflexio“ on ekspositsiooni üks mahukamaid, lihtsamaid ja kontekstuaalselt mõjusamaid töid.

Kunstnike Grete Veskivälja, Rūta Palionytė ja Krista Dintere
koostöös sündinud „Reflexio“ on ekspositsiooni üks mahukamaid, lihtsamaid ja kontekstuaalselt mõjusamaid töid.

Agata Wíorko

Valguskunst on nagu helieksperimendidki justkui omamoodi subkultuur kaasaegse kunsti sotsiaalkriitilise põhihoovuse kõrval. Neid mõlemaid iseloomustab vabadus töötada põhiolemuselt abstraktse materjaliga, katsetades seejuures ideaaljuhul meie tajude ja seega meie maailmamõistmise parameetreid. On kaasaegse kunsti keskseid autoreid, nagu näiteks James Turell ja Olafur Eliasson, kelle loomingus on valgus erilisel, süsteemselt olulisel kohal. Samuti on Euroopas hulk suuremahulisi valgusfestivale nagu Lyoni „Fête des Lumières“, Helsinki „Lux“, brittide „Lumiere“ Edinburghi lähedal Durhamis, „Lumina“ Lissaboni lähedal. Valguskunsti ümbritseb terve liikumine. Sellest hoolimata võib kunstiteadlikul vaatajal tekkida küsimus, kas ja kuivõrd on valguskunstil omaette meediumina kunsti üldpildis kaasa rääkida? Kuidas vältida valguskunstile tihtipeale saatuslikuks saavat dekoratiivsust?

Valgusfestivale on Tallinnas peetud regulaarselt, kõnealune on suisa viieteistkümnes, ent erineb eelmistest fookustatuma kunstilise programmi ja rõhutatult välja mängitud kohatunnetuse poolest. Valgusfestivali korraldajad on otsustanud kitsama, ent kontekstitundlikuma niši kasuks. Nad on pakkunud ekspositsiooni, mis nihestab Ladina kvartali argist turistlikku keskkonda kunsti vahenditega. Festivali produtsent Indrek Leht on kuraatoriks kaasanud portugali päritolu Mário Caeiro, tegelase, keda temaga korduvalt koos töötanud Raoul Kurvitz on iseloomustanud kui kuraatorit, kelle Lõuna-Euroopale ainuomane autoripositsioon katoliikliku taustaga ja marksismimõjudega tegelasena on teda eriliselt intrigeerinud. Kõnealuse piirkonna katoliikliku pärandi ja gootikaga seotud ajaloomälu aktiveerimine on sellise taustaga kuraatorile justkui loodud probleemipüstitus.

Festival on üles ehitatud jalutuskäiguna Ladina kvartalis, mida on seni vaadatud alarepresenteeritud piirkonnana. Kunstnike teoste abil on seal aga tulnud esile ootamatuid tähendusi ja ajalootiineid tundevarjundeid. Teekonda võib alustada Kloostri Aidast, siseneda sealt kunagisse kloostri aeda.

Seal on eksponeeritud saksa kunstniku Anita Ackermanni lillekujuline valgusskulptuur, mis osutuks valge kuubi keskkonnas küllap liiga dekoratiivseks, kuid mis tekitab vastavalt taskulampidega varustatud vaatajate liikumisele pimedas aias kummastava kaleidoskoopilise vertiigoefekti. Ida ristikäigus asub Baltimaade ühisprojektina kunstnike Grete Veskivälja, Rūta Palionytė ja Krista Dintere koostöös sündinud „Reflexio“. See on ekspositsiooni üks mahukamaid, lihtsamaid ja kontekstuaalselt mõjusamaid töid. Kunstnikud on juhtinud vaataja kõndima nende peade kohal kummuvaid gooti võlvkaari peegeldavale pinnale, keset peapööritust tekitavat sügavusefekti, mis sunnib oma taju ja liigutusi aeglustama ning mõtlema aegruumide mentaalsele kokkulangevusele.

Mauritiuse raamatukogu kaudu dominiiklaste klausuuri sisenedes puutume kokku poolaka Dominic Lejmani esimese teosega, raamatukoguga dialoogi pidava ja caravaggioliku valgusskeemiga videoinstallatsiooniga „Filosoofi portree (Warren)“ raamatukuhja uppuvast mehest, pealkirjaga. Tumeda maalifooni taustale on projitseeritud küll konkreetsest inimesest lähtuv portreelavastus, kuid oma üldistusvõime tõttu toimib teos barokse vanitas’e-teema allegoorilise variatsioonina, Koguja kuulutusena inimteadmiste asjatusest või siis igavesest pingest inimese teadmishimu ja teadmiste lõputuse vahel. Mis võiks paremini sobida kloostri kunagise ja Mauritiuse raamatukogu praeguse funktsiooniga ühtaegu kristliku valgustajana, kuid ka jumalike teadmiste lõpmatuse analoogiana. Dominik Lejmani teine töö „Pealuudega on keeruline žongleerida“ paikneb teise korruse ristikäigus ja sellel on kujutatud tänavakunstnikku, kes on üles võetud stuudios barokses valguslahenduses, pealuudega žongleerimas – kujund käivitab taas vanitas’e-tunnetuse.

Dominiiklaste klausuuris edasi lõunasuunas refektooriumi liikudes puutub vaataja kokku itaallase Marco Brianza esimese teosega „1000 valguse mälestust (küünlaga)“. Brianza töödes kohtub tehnoloogia iidsete valguskandjatega, käivitades nende vahel aja ja ruumi vahelise tõlkeprotsessi: küünlavalguse hubisev kuma on ühepikselise kaamera ja tuhande väikese LED-lambi vahendusel konverteeritud seitsmeteistkümne meetri ulatuses valguse variatsioone edastavaks ruumiliseks liikumiseks. Tema varasem teos „Valguse sümpaatia“ Ida ristikäigus konverteerib ühe tsivilisatsiooni valgustehnoloogiaist, õlilambi valguse leegikujulise LED-valgusti psühhedeelsetes toonides väreluseks. Sümpaatne oma vaevutajutavuses ja kontseptuaalses tugevuses on ka Brianza eksperimentaalne töö, mille käigus ta projitseerib kloostriaia kõrval asuva hoovi seinale Niguliste kirikus „Surmatantsu“ üles filmides saadud materjali kompuuteranalüüsina sündinud maali valgusskeemi abstraktsiooni. Kadunud on kujundistu. Hoovis kiirustavale möödujale märkamatuks jääv vaevu liikuv pilt ulatub otse hiliskeskaega.

Eestlaste Helen ja Oskar Tikka installatsioonis on kasutatud põnevusfilmides sageli esinevat laservalgustusega põrandat, millest valgussensoreid ärritamata üle liikudes jõutakse saladuste raamatuni, kuhu võib oma mõtted anonüümselt kirja panna. Enke hoovis on eksponeeritud lätlase Paula Vītola projekt „Väikesed olendid“, mille Browni liikumises ekslevad valgustäpikesed reageerivad vaatajate žestidele vastavalt nende leebusele või agressiivsusele. Katariina käigu iidses passaažis paiknev noore eesti kunstniku Kadi-Maarja Võsu suhtlusummikut modelleerivas installatsioonis „Näen, aga ei saa aru“ on kasutatud Braille’ punktkirja ehk reljeefse kompamiseks mõeldud pimedate kirja kujundistut. Installatsioon koosneb pleksiklaasist kastist, kuhu kinnitatud lambipirnid moodustavad kirja „pime mees peab vahti“, olles sõnumina kättesaamatu nägijaile, kes tajuvad Braille’ kirja vaid kui mustrit, ning ka pimedaile, kes seda kompama ei pääse. Sealsamas Katariina käigus eksponeeritud leeduka Donatas Norušise videoskulptuur „Näo fragmendid“, 3D-printerist välja lastud hiigelpea, mille keelepaelad on justkui välja lõigatud ja millele on projitseeritud eri eas ning soost ja rahvusest inimeste näo fragmente – naiivsevõitu poliitiline allegooria inimestest, kellel pole võimalik ühiskonnas oma häält kuuldavaks teha.

Vanalinna kooli hoovis ja lähiümbruse tänavatel on eksponeeritud poolakate Joachim Sługocki ja Katarzyna Malejka hiiglaslik abstraktne valgusmaal „Maatriksi interferents“, mis kontrasteerub oma geomeetrilisusega ümbruskonna orgaanikaga, liikudes kaasa tuulega ja pakkudes vaatajaile veidike närveldavat, ent hüpnotiseerivat kogemust, mis kehtestab end vastavalt meie ruumilisele paigutusele ja liikumisele. Püha Siena Katariina ühemehekloostri akende taga eksponeerib portugali kunstnik Biana Costa valgeks värvitud rahvakunsti figuriine. Tema teos „Mälestusi värvist“ vastandub otseselt vastas asuva stripiklubi tumendatud akendele. Mainiksin veel Kiwa iroonilist tulikirja „No Fluxus“ Katariina kiriku seinal, mida näidati küll ka kaks aastat tagasi valgusbiennaali kuraatorinäitusel, ent mis siin on ilmselt mängu võetud osutamaks valgusega mängiva tekstikunsti potentsiaalile.

Ma ei kirjutanud kaugeltki mitte kõigist „Lux matrix’il“ eksponeeritud teoseist ega teinud läbi kogu Ladina kvartali rännakut, mis on soovitusliku trajektoorina kirjas festivali bukletis. Vähemalt seekord lunastab valguskunsti kohaspetsiifilisuse tundlik kasutamine. Võib-olla oli selles osaliselt süüdi ka kuraatoriekskursiooni sugestiivsus, ent mina tajusin end flanöörina gootika alateadvuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming