Fotograafia – nii tavaline ja nii maagiline

Reet Varblane

Fotokuust ja fotokunstist räägib fotokunstnik, EKA fotoosakonna õppejõud Marge Monko       

Programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” raames on plaanis fotokunstifestival, mis ületab festivali tavalise ajalise mõõtme ja kestab terve kuu – fotokuu. Miks on vaja fotot (fotokunsti) teiste visuaalkunsti meediumide seas eraldi välja tõsta, kui kaasaegse kunsti näitustel on peamiselt  väljas kas fotod või siis nii-öelda liikuv foto ehk videokunst?         

Fotokuu näol on tegemist fotokunstnike ühenduse korraldatava kaamerapõhise kunsti festivaliga. Ajal, mil fotoaparaatides on nii seisva kui liikuva pildi funktsioon, on ümberlülitumine ühelt teisele väga lihtne ja seetõttu tundub mõttetu neid eraldi hoida. Kaamerapõhine nägemine on kahtlemata spetsiifiline. Kui mõelda kas või sellele, millise muutuse tõi kujutamisse camera obscura (ladina keeles „pime kamber”, fotoaparaadi mudel) kasutuselevõtt  XVI-XVII sajandil – üks vaatepunkt, tsentraalperspektiiv –, siis on raske selle olulisust alahinnata praegustes tingimustes, kus suurem osa avalikkuses ringlevatest kujutistest on tehtud kaameraga. Fotokuu teema on „Tavaline maagia”, mis tuleb ladinakeelsest nimetusest magia naturalis, mida Giovan Battista della Porta kasutas 1558. aastal camera obscura kirjeldamiseks. „Tavaline maagia” iseloomustab minu meelest  hästi seda efekti, mis tekib, kui vaataja on silmitsi fotokujutisega. Foto on ühtaegu justkui realistlik, samas on selles midagi mõistatuslikku, maagilist. Fotonäitusi on küll palju, aga nende mõtestatuse tase erineb vägagi. Fotokuu meeskonnaga kavatseme koostada näituste kõrvale ka haridusprogrammi, mis aitaks kaasa kunstiga suhestumisele ja pildilise lugemisoskuse parandamisele. Foto läbib tänapäeval peaaegu kõiki  eluvaldkondi, aga üllataval kombel suhtutakse sellesse endiselt üsna kriitikavabalt, ei tulda selle pealegi, et ka fotode kaudu edastatakse meile ideoloogilisi sõnumeid.   

Kes kuuluvad fotokunstnike ühendusse?     

Asutasime selle 2007. aastal, siis oli meid üksteist nooremat EKA taustaga fotokunstnikku. Meil oli tunne, et vajame kogemuste vahetamist, ka ühistegevust, näitusi, seminare. Praegu on ühenduse liikmeid 22, nii Tartus kui Tallinnas fotokunsti õppinuid ja ka neid, kes on oma hariduse saanud kuskil mujal. Ka vanuseline  koosseis on nüüd märgatavalt mitmekesisem. Me ei ole siiani väga aktiivsed olnud. Esimene suurem üritus, mille korraldasime, oli fotomess 2010. aasta oktoobris. Tänavune fotokuu on meie järgmine suur ettevõtmine.   

Mida selline ühing, ühendus on andnud?   

Eelkõige seob meid tegutsemine kaasaegse kunsti kontekstis. Lähtuvalt meediast on meil ka mitmeid erialalisi-praktilisi küsimusi, mida arutada: tehnilise teostuse võimalused, autoriõigustega seotud probleemid jne. Eestis ju tegelikult on puudunud järjepidev fotokultuur,  selle uurijad ja sellest kirjutajad. Mina olen kärsitu inimene ja ei jaksa pensionini oodata, kuni see infrastruktuur tekib. Meie põhieesmärk on koos midagi ära teha, aga aktiivse loomingulise tegevuse kõrvalt on see muidugi üsna vaevaline.   

Kas teie ühendus hõlmab ikkagi professionaalsed tegijad?   

Kunstiharidus pole vajalik, kuid eeldame, et meie ühenduse liikmed tegelevad fotoga just kaasaegse kunsti kontekstis: esinevad näitustel, kontseptualiseerivad fotot, käsitlevad fotograafiat kriitilise praktikana. Kuna fotograafial on valdkonniti erinevad eesmärgid, siis minu meelest on väga oluline mitmete tugiorganisatsioonide tekkimine.   

Üks asi on pildistada, teine on pildistatust aru saada, fotot lugeda osata. Kuidas oleks võimalik seda õpetada?   

Tunne, et fotokujutise mõistmise osas on veel palju ära teha, oli üks põhjusi, mis pani meid seda festivali korraldama. Fotograafia läbib ju kõiki eluvaldkondi, seda on reklaamis, Internetis, ajalehes jne. Sellist konteksti arvestades on eriti kurioosne, et siiani puudus üldhariduskooli programmides fotograafiat ja selle rolli puudutav osa, uutes õppekavades, mis  hakkavad kehtima selle aasta sügisest, on see õnneks olemas. Fotokuu haridusprogrammi raames tahame kunstnikega kohtumiste ning giidituuride kaudu rõhutada fotokujutise, foto mõistmise tähtsust, õpetada inimesi fotot kriitiliselt „lugema”. Sama eesmärki kannavad ka „Ööülikooli” loengud. 

Mis siis fotokuu raames toimuma hakkab? 

Fotokuu põhiraskus jääb oktoobrisse, kuid on ka mõned eelüritused, esimene oli ära juba veebruaris. See oli fotohariduse-teemaline seminar, mille tegime koos Läti rahvusvahelise fotograafia suvekooli ja Turu ülikooliga. Augustis tuleb kolmeks päevaks Vabaduse väljakule elusuurune camera obscura. Selle projekti taga on noor fotograaf Ats Parve, kes ehitas pimekambri ka juba möödunud aastal. See oli tõesti efektne ning tõmbas publikut ligi. 

Septembri lõpus avatakse Tallinna Kunstihoone galeriis Boriss Mihhailovi näitus. Mihhailov on ukraina päritolu kunstnik, kes elab ja töötab 1990ndatest Berliinis. Ta sai maailmas tuntuks seeriga „Case History” („Juhtumi ajalugu”), pildistades aastate jooksul Harkivi kodutuid. See aasta on kunstniku biograafias tõeliselt uhke aasta: aprillis avab ta näituse Londoni Tate Modernis, mai lõpus New Yorgi MoMAs. Septembri lõpul jõuab ta siis Tallinna.  Tal on olnud Eestiga ka otsene side: Saaremaa biennaalil ei olnud väljas mitte ainult tema natsiohvitseridega lavastuslikud fotod (seeria „Kui ma oleksin sakslane”), vaid ta oli ka ise kohal. Fotokuul on plaanis ka kaks suurt grupinäitust. Adam Budaki kureeritud väljapanekule „Teisel pool” Kumu kunstimuuseumis on ta kaasanud rahvusvaheliselt tuntud kunstnikke, kes huvituvad foto ja mõne teise meediumi vahelistest  piiridest. Teist grupinäitust kureerib noor leedu kuraator Vytautas Michelkevičius Tallinna Kunstihoones, näitus kannab pealkirja „Uurides Baltimaid” („Researching Baltics”) ja selle eesmärk on kaardistada mõningaid fotograafilise mõtlemisega seotud suundi kunstis. Mõlemad lähtepunktid on minu meelest väga põnevad.     

Miks valisite oma suuri näitusi tegema just need kaks kuraatorit?     

Kumu näituse puhul saatsime kutse kolmele tuntud kuraatorile ja palusime neil oma kontseptsioon  välja töötada. Valisime nende hulgast välja Adam Budaki pakutud idee. Otsisime kedagi väljastpoolt Eestit, kuna meil ei ole kuraatorit, kes on keskendunud kaamerapõhise kunsti spetsiifikale. Budak on poola päritolu, töötab praegu Austrias Grazi kunstimaja kuraatorina, ta oli üks ülemöödunud „Manifesta” kuraatoritest ning on kureerinud ka Poola paviljoni Veneetsia arhitektuuribiennaalil.  Michelkevičiuse kasuks otsustasime, sest ta on hästi kursis Baltimaade noorema põlve kunstnike töödega, kureerinud ja uurinud fotoja meediakunsti. Ta kaitses möödunud sügisel doktorikraadi Leedu fotoajaloo teemal.   

Milline on fotokuu suhe museoloogilise,  ajaloolise fotoga? Ettevalmistavas töötoas jooksis ka see mõte läbi.   

Jah, ka fotopärandi sektsioon on meie programmis esindatud. Ajaloomuuseumis tuleb Eesti fotoajaloo näitus „Silmapilkline ülessewõtte”, mis hõlmab fotot 1840ndatest kuni Esimese maailmasõjani. Selle näituse töögruppi kuuluvad Vahur Puik ning muuseumi teadurid Tõnis Liibek ja Merilis Roosalu. Filmiarhiivi  initsiatiivil toimub Maneeži tänava rahvusarhiivi saalis näitus „Nõukogude propagandafoto pressis 1944–1985”. Vahur Puik käivitas hiljuti ka veebilehe ajapaik.ee, kus on võimalik vaadata ajaloomuuseumi kogust pärit Tallinna vaateid aastatest 1890–1940, arvata ära pildistamiskoht ja see virtuaalsel kaardil ära märkida.   

Kus eesti fotokunstnike töid fotokuu raames näha saab? Millised on nende võimalused? Baltimaade näitusel on ju vaid viis eesti kunstnikku, Kumu rahvusvahelises projektis üks või kaks, kui üldse.   

Jah, siin jõuamegi sündmuste loeteluga kohalike kunstnikeni. Vabaduse galeriis tuleb Jaan Klõšeiko fotonäitus. Klõšeiko on aastaid dokumenteerinud kõike seda, mis Vabaduse platsil on toimunud. Ta pole seda teinud tellimustööna, vaid omal initsiatiivil. Tegemist on nii fotograafiliselt kui kultuurilooliselt väga huvitava materjaliga. Tahan eraldi rõhutada, et ülejäänud sündmuste  ideede autoriteks ja korraldajateks on kunstnikud ise. Helen Melesk ja Hello Upan kureerivad korternäituste programmi. Planeeritud on kuue kunstniku näitus kuues korteris. Selle jaoks leitakse tühjad korterid, mis parasjagu müüa või välja üürida. Algul kasutavad kunstnikud seda stuudiona, siis galeriina. Kunstnik on ise kohal, publik saab temaga vestelda. Tahame selle projekti hajutada üle Tallinna, et oleksid esindatud erinevad elukeskkonnad ja  elustiilid. Epp Kubu kureerib fotoprojektsioonide projekti linnaruumis: igal õhtul projitseeritakse kas majaseinale või ekraanile midagi, mis on seotud just selle paikkonnaga. Projekti pealkiri on „Koht, mis muutis mind”. Anna Hints ja Alis Mäesalu aga korraldavad fotofilmide konkursi, mis lõpeb võidufilmide linastuse ja autasustamisega oktoobrikuus kinos Sõprus. Samas toimub ka fototeemaliste mängufilmide nädal, mida koordineerib Krista Mölder. Margot Kask  jällegi kureerib „Ööülikooli” loenguid. Fotokuu lõpeb fotokunsti messiga, kus näitavad oma töid kohalikud kunstnikud. See on ka sel aastal planeeritud Rotermanni kvartalisse.     

Kas suudate selle hiiglasliku materjali põhjal ka midagi välja anda, et tulevikule jääks  mingi reaalne jälg?     

Oleme palju mõelnud, mis fotokuust järele jääb. Loomulikult tahame, et sellest kujuneks  traditsioon, näiteks iga kahe aasta tagant toimuvad üritused, aga eks aeg näita. Alguses mõtlesime asendada klassikalise kataloogi lugemiku tüüpi väljaandega. See sisaldaks lisaks näitustega seotud kirjutistele ja reprodele ka tõlgituna olulisi fototeoreetilisi tekste, mida meil Eestis on siiani endiselt väga vähe. Praegu tuleb rahanappuse tõttu sellest ideest loobuda. Üks asi, mis kindlasti mööda külge maha  ei jookse, on suure ürituse korraldamise kogemus. Samuti rahvusvahelised kontaktid, mida on juba praegu päris palju tekkinud.   

Avaürituse keskmes oli fotoharidus. See  viidi läbi kunstiakadeemias ja sinna oli kutsutud kas naabermaade (Läti, Leedu, Soome) kunstikõrgkoolide fotokunstiõppejõud või siis need fotokunstiõppejõud, kes on olnud EKA fotoosakonnaga seotud, nagu Londoni Westminsteri ülikooli professor David Bate. Mis seisus on Eesti fotokunstiharidus?   

Lähtepunkt, miks valisime avaürituseks just sellise teema, oli tõsiasi, et EKAs on fotokunstiharidust  bakalaureusekraadi tasemel antud kümme-kaksteist aastat. Nüüd on õige aeg kokkuvõtete tegemiseks, et vaadata, mis on tehtud, kuhu oleme jõudnud ja kuhu võiks liikuda. Tundub, et fotot õpetada on järjest keerulisem ja sellega kaasneb mitmeid dilemmasid. Pärast Bologna protsessiga liitumist lühenes õpiaeg kolmele aastale ja see sunnib õppekava osas raskeid valikuid langetama. Nii nagu David Bate oma fotohariduse seminaril  peetud ettekandes tõdes, on fototehnoloogia osas viimase kümne aasta jooksul toimunud tohutud muutused. Sellega koolitöös sammu pidada ja ühtlasi vanade tehnoloogiate õpetus alles hoida on ka omamoodi väljakutse. 

Eestis on võimalik fotokunsti alast haridust saada nii Tallinnas kunstiakadeemias kui ka Tartus kõrgemas kunstikoolis. Mille poolest erinevad Tallinna ja Tartu fotokunstiharidus? Millega peaks noor inimene arvestama, kui ta tahab saada fotokunstihariduse Eestis? 

Erinevus on ilmselt see, et Tartus kestab bakalaureuseõpe neli aastat, see tundub olevat rohkem rakenduslik ja ette valmistatakse eri valdkondades töötavaid fotograafe. Kunstiakadeemia bakalaureuse õppeaeg on vaid kolm aastat, seepärast oleme otsustanud, et ei saa  spetsialiseeruda ühele või teisele valdkonnale, vaid anname laiapõhjalise kunstihariduse, millega kaasnevad tehnilised baasoskused. Magistriõpe peaks võimaldama juba millelegi spetsiifilisemale keskenduda. Bakalaureuseõppe lõpetaja, mis tahes fotograafia valdkonnas ta edaspidi tööle ka ei hakka, peab olema võimeline analüüsima nii oma kui teiste teoseid ning looma kriitilist diskursust.         

Mis seisus on eesti fotokunst? Eks see ole nii lai küsimus, et sellele on vaat et võimatu vastata. Ma mõtlen taustana Jan Kaila ettekandele fotohariduse seminaril. seal jäi kõlama kerge nõutus, et Soomes, harmoonilises ühiskonnas, on võimatu luua nii-öelda kriitilise praktika võtmes.         

Kui mõelda Helsingi fotokunsti koolkonna peale, siis neid on väga hästi maailmale tutvustatud, see on olnud tõeline turunduskunst. Meil on kümne aasta jooksul tekkinud ka häid tegijaid, kuid neil pole väljaspool Eestit väljundit. Kas meil pole tugistruktuure või need lihtsalt ei toimi? Meie kaamerapõhine kunst on heas seisus ja oleks ilmselt veelgi paremas seisus,  kui väljund rahvusvahelisele kunstiareenile oleks suurem. Ja kui kunstnikel oleks võimalus oma tööle rohkem pühenduda.

Küsinud ja üles kirjutanud Reet Varblane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming