Fotokuu: Nüüdiskunstiturg eeldab avatud rahvusvahelist kunstielu

Reet Varblane

Viini ja Budapesti galeristi, Ida-Euroopa kunsti eksperdi Hans Knolliga vestleb Reet Varblane. Tallinna fotokuu fotomessi avapäeval 30. X peeti Kumus Temnikova ja Kasela galerii algatusel fotokunstiturgu käsitlev seminar, millest olid kutsutud osa võtma Saksa Panga kunstikogu üks eksperte Alistair Hicks Londonist, Viini ja Budapesti galerist Hans Knoll ning fotokunstiteoreetik Mihhail Sidin Moskvast. Hans Knollile, rahvusvaheliselt mainekale galeristile ja Ida-Euoopa nüüdiskunsti eksperdile ei olnud see esimene kord Eestis olla, loodetavasti jääb Eesti kunst tema huviorbiiti ka tulevikus.

Teie Budapesti galerii on tegutsenud 1988. aastast. See oli esimene eragalerii Ida-Euroopas, endises sotsialistlike maade blokis üldse. Tegelikult oli sellel sammul märksa suurem tähendus: selle galerii tegevusega panite aluse uuele, teistel alustel tegutsevale galeriide süsteemile ja kunstiturule selles regioonis. Kuidas on lood Ida-Euroopa kunstituruga praegu?

Vaieldamatult on Ida-Euroopa kunstiturg ka praegu olemas, kuid see ei toimi igas riigis ühtemoodi. Enamik endise sotsialistliku bloki maid tunneb ennast üksikuna, rahvusvahelisest kunstivahetusest kõrvale jäetuna: see ei puuduta ainult kunstiturgu kui sellist, vaid ka näituste vahetust, kunstnike rahvusvahelist karjääri. On vaid üks erand – Poola.

Poola on piisavalt suur, kuid vähem tähtis ei ole ka tõsiasi, et Poolas on palju uusi kunstikeskusi, kus tegeletakse just nüüdiskunstiga. Neid on kõikjal üle riigi. Poola on ka geograafiliselt õnnelikus situatsioonis: põhjas on Skandinaavia maad, Saksamaa ning Austria on lähedal.

Kas Poola kunstiturul on samad kunstnikud edukad, kes on jõudnud rahvusvahelisele kunstiturule ning laiemalt rahvusvahelisse kunstiringlusse?

Nimesid ei tahaks nimetada, sest kunstituru eelistus muutub pidevalt. Aga Poola puhul on tegemist suure hulga eelkõige nooremate kunstnikega, kes tegutsevad ka rahvusvahelisel kunstiväljal. Neid ei kutsuta osalema suurtele näitustele sellepärast, et nad on Poolast või Ida-Euroopast, vaid seetõttu, et nende looming pakub huvi, sobib konteksti. Vaid väga vähesed Ida-Euroopa kunstnikud on jõudnud sellisele positsioonile.

Te alustasite Ungaris, Budapestis, mis on ka mõistetav, sest Budapest ja Viin ei ole mitte ainult lähestikku, vaid on ka ajalooliselt seotud olnud. Milline on praegu Ungari kunstituru seis?

Ungariga on praegu teised lood: sealne majandus on halvas seisus, inimesed ei ole eluga rahul ning ka poliitiline olukord ei ole just paljutõotav. Ungari kunst ja kunstielu olid sotsialistlike maade seas kõige arenenumad juba 1980ndatel, kui kujunesid sidemed rahvusvahelise kunstimaailmaga, Ungari kunstnikel oli 1990ndate algul rohkem suuri rahvusvahelisi näitusi kui teistel selle regiooni kunstnikel, ka Ungaris korraldati tollal palju rahvusvahelisi väljapanekuid. Järgmiste sammudega Ungari põrus: ei kaasatud oma kuraatoreid, kunstikeskusi ei reformitud piisavalt, nii et need oleksid võimelised toimima globaalse kunstivälja osana. Süsteem jäi jäigaks, uusi kontakte ei tekkinud, kuraatorid ei suutnud ennast rahvusvaheliselt maksma panna.

Kas kunstituru mõttes võib täheldada erinevust endise Nõukogude Liidu liiduvabariikide ning totalitaarsest riigist väljapoole jäänud Ida-Euroopa riikide vahel? Kas vabam olukord on aidanud kaasa nüüdiskunsti mainele, ka kunstituru mõttes?

Kunstiturust võib rääkida kõikjal, kus kas XX sajandi algul või ka kahe maailmasõja vahel tekkis oma keskklass. Pole tähtis, kas see riik oli otseselt Nõukogude Liidu poolt okupeeritud või kuulus selle mõjusfääri. Küsimus on kunstikollektsionääride ning galeristide-vahendajate olemasolus, nende süsteemses tegutsemises. Oluline on kunstikogumise traditsioon, paariaastasest tegevusest selles vallas ei piisa. Loomulikult on tähtis ärgitada huvi kunsti ja selle kogumise vastu ka praegu, kuid kui mõelda Lääne-Euroopa kogemuse peale, siis tõsisemast nüüdiskunstiturust saab rääkida just neis paikades – Düsseldorf, Köln jne –, kus kunstikogumise traditsioon on sajandeid vana. Kõrvale ei saa jätta ka üldist haridustaset, nüüdiskunstielu aktiivsust ning viimaks, mis pole sugugi tähtsusetu, inimeste sissetulekut, elatustaset.

Kas Saksamaa puhul võib kõnelda üldisest haritusest nüüdiskunsti alal või, nagu kunstiteoreetik Hans Belting on öelnud: Saksamaal puudub nüüdiskunsti ja publiku lõhe. Eestis, kuigi meie kunstielu, iseäranis, mis puudutab praegust, ka kõige aktuaalsemat kunsti, on aasta-aastalt aktiivsem, see lõhe aga kasvab.

Tavaliselt, kui olen nüüdiskunstituru teemal kõnelnud, olen rõhutanud, et nüüdiskunst on valitseva režiimi instrument.

Õige, aga samal ajal on just kunst, aktuaalne kunst see ühiskonnajõud, mis astub režiimi vastu kriitiliselt välja, esitab tülikaid küsimusi. Loomulikult on see vaid osa kogu praegu loodavast kunstist.

Huvi protesti sisaldava kunsti vastu hõlmab ühiskonna väikest osa. Ka endises Nõukogude Liidus oli põrandaalune protestikunst olemas, kuid see ei jõudnud avalikesse näitusepaikadesse. Rahvas käis näitustel, armastas kunsti. Praegu midagi sellist enam ei näe.

Eks nii-öelda elulised vajadused kõigepealt ja siis kultuur, kunst. Sellele viitas ju ka Moskva fotokunstiteoreetik Mihhail Sidin kunstiturgu käsitleval seminaril Kumus. Moskva puhul saab kunstiturust, ka nüüdiskunstiturust kõnelda.

Eks Lääne-Euroopa enamik kunstikogujaid tegutse ju samamoodi: kunstiostmine on neile investeering. Kuid alati on olnud ka kirglikke kogujaid, kes panevad kogu oma raha kunsti alla. Enamik neist on kindla sissetulekuga haritud inimesed, kes teavad, millist kunsti nad oma kogusse tahavad.

Kas olete kohanud kirglikke kunstikogujaid ka Ida-Euroopas?

Vähe ja mitte sellise haardega, nagu võib kohata Lääne-Euroopas ja Ameerikas. Moskva puhul meeldib mulle, et just noorte inimeste jaoks on uued kunstikeskused nagu Vinzavod kujunenud paljutõotavaks. Sealsed näitused, üritused on nende elustiili, identiteedi osa. See on suurepärane.

Kuid nii palju (või vähe), kui ma Moskva kunstiturust tean, tuntakse seal huvi nüüdiskunsti küllalt spetsiifilise kõnetusviisi vastu, sootsiumikriitilisel kunstil või ka intellektuaalsel klaaspärlimängul pole sinna asja.

Seda võib nimetada oligarhikunstiks: kunst, mis on loodud rikaste inimeste ootuste järgi. Kuulusin 2007. ja 2008. aasta Moskva kunstimessi nõukogusse: messile esitati tohutus koguses nn oligarhikunsti, nägime tõsist vaeva, et leida midagi, mis sisaldab kriitilist kommentaari, isiklikku hoiakut. See on kunstituruga kaasnev loomulik taak, seda leidub kõikjal Euroopas, ka Ameerikas.

Kas Moskvas on turgu ka kriitilisele nüüdiskunstile? Või on see välistatud?

Eks see on keeruline küsimus, sest sellise, aktuaalse, ühiskonda kriitiliselt kõnetava kunstiga tegelevad tavaliselt rohujuure tasandil tekkinud kunstikeskused, kunstnike ja kuraatorite loodud näitusekohad. Moskvas tegutseb praegu mitmeid heal tasemel uusi kunstikeskusi, kuid puudub riigi uue kunsti muuseum.

Tänavusel Moskva kunstimessil võis näha igati positiivset tendentsi – kriisiaeg tundub möödas olevat. Kuid probleemid ei tulene majanduslikust madalseisust, kriis toob lihtsalt probleemid välja. Näiteks Moskva kunstiturul tõusevad hinnad liiga kiiresti ja liiga kõrgele. Kunstnikel puudub tõsiseltvõetava rahvusvahelise karjääri võimalus.

Kui mõelda viimase aja suurte nüüdiskunsti näituste peale metropolide, näiteks New Yorgi jne mainekates muuseumides ja galeriides, siis seal hakkab silma just vene nüüdiskunst.

Osalt nõustun sellega, osalt mitte. Suured nüüdiskunstinäitused nagu „Gender Check” („Soolisuse kontroll”) on peetud Kesk-Euroopas – Viinis, siis Varssavis. Need on hiiglasuured ning pikaajalise kollektiivse uurimistöö tulemus.

Kas suured kunstiprojektid aitavad kaasa kunstituru edenemisele? Kas neisse projektidesse haaratud kunstnikel on hõlpsam oma töid rahvusvaheliselt müüa?

Kindlasti. Näiteks Viini Generali fond ja Austria Pank on väga huvitatud Ida- ja Kesk-Euroopa kunstist, selle omandamisest, sealsete ekspertide otsus sõltub paljuski just sellest, mis on väljas selliste suurte projektide raames. Nad on ostnud ka retrospektiivset, 1960ndate ja 1970ndate kontseptuaalset kunsti. Aga see ei ole tegelik kunstiturg: tegeliku kunstituru puhul mängib kaasa paljude galeriide ning ka kuraatorite aktiivne, läbimõeldud, järjekindel tegevus. Kunstile tuleb luua taust ja tähendus. Tegeliku turu puhul ei aita ainult nii-öelda poliitilisest korrektsusest: et kunstnik on blond või brünett, mees või naine, homo- või heteroseksuaal või elab selles või teises riigis. Kunstiturul lööb kunstnik läbi ikkagi koostöös galeriiga.

Seminaril mainisite, et olete uurinud Baltimaade kunstikogumise tagamaid. Kuidas on meie seis? Milline Baltimaadest on selles vallas kõige rohkem edasi jõudnud?

Küsimus ei ole edasijõudmises, kuid kunstikogumise viis ja traditsioon erineb Eestis, Lätis ja Leedus küllaltki palju. Mind ennast huvitab kunstikollektsionääride ja galeriide rahvusvaheline kogemus, globaalsel kunstiturul osalemine. Seetõttu oleme püüdnud oma partnereid selles vallas harida, tutvustanud neile teiste maade kollektsioone jne. Eestis on meie partner Temnikova ja Kasela galerii. Kuid küsimus pole vaid koostöös galeristide või kollektsionääridega, ka kuraatoreid ei tohi kõrvale jätta. Oluline on võrgustiku loomine. Eesti on küll väga väike riik, kuid väiksusel on ka positiivne külg: lihtsam on ühendada jõud ning kontsentreeruda kõige olulisemale. Eestis on lihtsam töötada välja kohalikku kunstivälja ühendav süsteem.

Lätis võib leida kollektsionääre, kes on tõesti huvitatud rahvusvahelisest uuest kunstist. Nad on palju reisinud ning valmis toetama ka kohalikku noort kunsti. Nad teavad, kuidas süsteem mujal maailmas toimib ja mis on Lätile hea.

Leedus on Vilniuse kaasaegse kunsti keskusel suur mõju kogu nüüdiskunstiareeni väljakujunemisel.

Kui oluline on osaleda nüüdiskunsti messidel?

Äärmiselt. Hästi sissetöötatud rahvusvahelisi kunstimesse külastab kolme-nelja päeva jooksul tohutu hulk inimesi: viimasel Kölni messil oli 100 tuhat, Madridi „Arco’l” isegi 200 tuhat külastajat, rääkimata siis rahvusvahelistest kontaktidest, mida seal saab sõlmida. Loomulikult tuleb näidata heade kunstnike väga head kunsti, äratada külastajate, galeristide, kogujate tähelepanu, aga kohalolek iseenesest on juba väga tähtis. Näiteks Varssavi Foksali galerii on olnud viimasel ajal väga edukas.

Milline on praeguse kunstituru mõttes hea, edukas kunst? Millega võiks messile minna?

Kuraatoritel on tavaliselt selge ettekujutus, mis nende projektidesse sobib. Kuid alati on mõttekas võtta kaasa ka kohalikke kunstikogujaid. Võin oma kogemusest öelda, et Austria kunstikogujad hakkasid minu galeriid usaldama ja sealt kunsti ostma just pärast seda, kui nägid minu galerii kunstnike töid rahvusvahelises kontekstis. Kohalikud kollektsionäärid on alati valmis toetama kohalikke galeriisid, kuid nende silmaringi on vaja avardada.

Kunstituru puhul ei saa kõnelda kindlatest tendentsidest või stiilidest, kuid verinoorte kunstnike aeg on praeguseks möödas. Veel viis-kümme aastat tagasi eelistasid kunstikollektsionäärid värsket kunsti, nüüd on nad huvitatud etableerunud tegijatest. Raskemaks on läinud ka Euroopa nii-öelda uute riikide (nagu USAs nimetatakse Ida-Euroopat) olukord: 1990ndatel ning ka veel 2000ndate algul leidus kuraatoreid ja galeriste, kes tundsid huvi just Ida-Euroopa kunsti vastu, nüüd sõltub huvi eelkõige kunstiteosest, selle sõnumist ja kvaliteedist. Euroopa kunstimessid, kunstiturg on muutunud viimastel aastatel märgatavalt globaalsemaks. Järjest enam on tulnud juurde kollektsionääre Hiinast, Indiast, Lõuna-Ameerikast.

Kuidas iseloomustate Eesti nüüdiskunstimaastikku ning millised võiksid olla meie väljavaated rahvusvahelisel kunstiturul?

Teil on, eelkõige videokunstis, rahvusvaheliselt tugev positsioon: mitmed Eesti videokunstnikud paistavad Euroopa nüüdiskunsti kontekstis silma. Võib nimetada Toomikut, Semperit – nad on unikaalsed. Aga selleks, et pälvida teiste tähelepanu, tuleb ise teisi tähele panna, ennast maailmale avada. Selleks, et olla rahvusvahelise kunstituru osa, on vaja kuuluda rahvusvahelisse kunstiellu: tuleb ise korraldada rahvusvahelisi näitusi, kutsuda kunstnikke-kuraatoreidgaleriste, olla ise nähtav. Vaid siis tekib rahvusvahelisi kontakte. Eks see puuduta ka kuraatoreid. Kahjuks oodatakse ikka väljastpoolt tulijat, välisabi.

Et olla nähtav, on vaja kohalikku aktiivset kunstivälja, väljaarendatud galeriide-keskuste süsteemi ja võrgustikku. Paljude endise idabloki maade kunstiinstitutsioonid toimivad samaviisi nagu sotsialismi ajal, neid ei ole piisavalt ümber korraldatud, on tehtud vaid iluravi. Nüüdiskunstiturg eeldab hästi toimivat nüüdiskunstivälja. Selle saavutamiseks on vaja otsustavat reformi: iseseisvaid uusi institutsioone, galeriisid, muuseume, rahvusvaheliselt toimivat süsteemi. Küll siis tulevad haritud kunstikogujad ning tekib oma kunstiturg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming