Fotol nähtamatu, ent teoses tajutav

Krista Mölder

Näitus „Hingetõmbeaeg” („Moments of Reprieve”) Tallinna Kunstihoone galeriis 21. X – 13. XI, kuraatorid Louisa Adam ja David Birkin. Louisa Adami ja David Birkini kureeritud näitus „Hingetõmbeaeg” koondas Ku galeriisse puudumise temaatikat käsitlenud fotokunstnike David Birkini, Adam Broombergi ja Oliver Chanarini, Ori Gershti, Idris Khani, Eleonora Rossi, Indrė Šerpytytė ja Taryn Simoni tööd, luues seal mitmeks nädalaks kriipivaid vihjeid täis atmosfääri. Näituse kontseptsioon oli ehitatud üles mitmesuguste traumade uurimisele ning fotograafia ja puudumise/katkestuse suhtele. Teostes võis hoomata küsimusi selle nii levinud meediumi, foto – milles ikka veel tõe(lisuse) kriteeriumi näha ihatakse – piiratuse ning kaotuse või puudumise kujutamise võimaluste kohta.

Esitatud tööd olid inspireeritud konkreetsetest lugudest, millest saanuks teha ka tavamõistes dokumenteerivad fotod. Galerii esimene ruum pakkus esmapilgul sulnist „maastikufotot”, kuid kohe tekkis kahtlus, et see, mida näeme, ei pruugi olla see, mida tegelikult näidata tahetakse.

Galeriisse sisenemisel avanes vaade Ori Gershti suurele unenäohallile maastikku kujutavale fotole „Kui mitte praegu, siis millal” („If Not Now, When”) seeriast „Varjata ja otsida” („Hide & Seek”). Gersht, tuntud kui traumaatiliste ajaloosündmuste kujutaja, kasutab oma töödes tihti enigmaatilisuse loomiseks ja idee esiletoomiseks pikka või siis vastupidi, inimsilmaga kogemiseks liiga lühikest (säri)aega, üht kaamerapõhisele kunstile nii iseloomulikku füüsikalist nähtust. Walter Benjamin on seda nimetanud optiliseks alateadvuseks. Gershti „Varjata ja otsida” esitleb maastikke, mis asetsevad kuskil reaalse ja metafüüsilise paiga vahel, selliseid, mida geograafilistel kaartidel pole.

Küsimusi foto tähenduse ja tõelisuse kohta on ikka ja jälle esitatud, ent nii paradoksaalne kui see ka ei ole, võib pildi/teose tähenduse loomise ja kontrollimise juures olla (foto)kunstnikel tihtipeale rohkem võimalusi ja vahendeid kui avalikus meedias töötavatel fotograafidel.

Valdav osa galeriis väljas olnud teoseid kujutab millegi puudumist ja puudujat on kujutatud tühja koha abil. Ilmekaim näide on Broombergi ja Chanarini töö „Joonis” („Fig”), kus inimese identiteeti või viimase puudumist ja inimõiguste küsitavust Rwandas esitatakse grupi dokumendipiltide kaudu, kus isikut tuvastada võimaldav kehaosa – nägu on jäetud kujutamata.

Leedu päritolu kunstnik Indrė Šerpytytė näitusele valitud tööd kuuluvad kahte seeriasse. Tema seeriat „A State of Silence” võib tõlkida ja tõlgendada nii emotsionaalse, vaikusena millegi isikliku mõtestamisel kui ka vaikiva riigina, mis osutab sõna otseses mõttes riigis valitsevale vaikusele. Kahel kõrvuti asetsenud lavastatud fotol on ühel tühjade dokumendipaberite virnad ning teisel kolm uut, veel pakendis triiksärki. Valged, igapäevased esemed mustas „avaruses” või lõputus tühjuses, ei kuskil. Need asjad, mis kuulusid 2001. aastal autoõnnetuses hukkunud Leedu valitsuse turvaülemale, kunstniku isale. Õnnetuse asjaolud ei selgunud kunagi. Šerpytytėle, kes balansseerib lavastuse ja dokumentalistika piirimail, on need fotod pigem emotsionaalne väljendusvahend, mitte must-valgelt esitatud tunnistav dokument.

Sama kunstniku teine töö on seeriast „Metsavennad” („Forest Brothers”), mis omakorda kuulub veel suuremasse seeriasse „(1944– 1991)”, kus käsitletakse laiemalt Nõukogude režiimi Leedu ohvrite teemat. Hoolimata kõikehõlmavusest, on üritanud autor tuua välja siiski üksikisiku tragöödia. Selle töö tegemise ajal elas kunstnik mõnda aega väikestes Leedu külades ja talletas oma piltidesse sinna jäänud nähtamatud, kunagi toime pandud kuriteod. Fotodel näeme lopsakat parasvöötme metsa, kus kunagi on „midagi” aset leidnud, ent mis, see jäetakse vaataja kujutlusvõime hooleks.

Indrė Šerpytytė teeb oma vaatajaist potentsiaalsed uurijad (või ka omamoodi ülekuulajad), kellele esitatakse fakte, objekte või vihjeid tegevuspaiga kohta. Tervikpilt saab moodustuda ennekõike vaataja peas, tema emotsionaalse ning kogemusliku vastuvõtu tasandil.

Kui Šerpytytė „metsavendade metsas” on mets varjav-vihjav kujutlusväli, siis Taryn Simoni seerias „Süütud” („Innocent”) on maastik kui (pseudo)dokumentatsioon kuriteopaikadest, kus midagi reaalselt kriminaalset on aset leidnud ning konkreetsele inimesele ka vastava teo eest karistus määratud, ainult et karistuse kandja on osutunud hiljem süütuks. Näitusel oli väljas selle seeria üks vihjelisemaid ja „varjatumaid” töid. Seal pole näha ühtegi inimest. Naabrus Indrė Šerpytytė „Metsavendade” pildiga aitas salapära ning sulnist visuaali toetada. Selle töö puhul ilmneb eriti selgelt fotograafilise väljendusvahendiga kaasneva tõe ning väljamõeldu hägus piir, ühtlasi ka selle piiri valesti kasutamise fataalsed tagajärjed. Mis juhtub, kui pildi „tõelisust” kasutatakse kohtusüsteemis prokuröri töövahendina, kui kujutluspildist saab fakt, süüdimõistmisalus? Siinkohal on kohtusüsteem ja fotograafia sarnased, mõlema puhul tuleb arvestada konteksti. Pilt, mis ühes kontekstis on nauditav ja intrigeeriv, võib mõnes teises osutuda hävitavaks tunnistuseks.

Idris Kahni fotode märksõnadeks võiksid olla „autorsus” ja „aeg”. Kahni tööd galeriis märgates arvasin end nägevat hoopis tema varasemat teost „Iga lehekülg … Roland Barthes’i Camera lucidast” („Every page … from Roland Barthes’ Camera Lucida”) – fotograafiaolemust kirjeldava teksti visualiseeringut. Kahn pildistas raamatu leht-lehe haaval üles ning monteeris kõik üheks pildiks – tervikteadmiseks. Nimetatud foto illustreerib ka Geoffrey Batcheni koostatud esseekogumikku „Photography Degree Zero” (seda pole eesti keelde tõlgitud, ent pealkiri on Barthes’i 1953. aasta tekstikriitilise manifesti „Writing Degree Zero” parafraas, tegemist on teoreetilise baastekstiga, mis sisaldab nimekate autorite Barthes’i „Camera lucidast” inspireeritud tekste). Näitusel eksponeeritud töös „Vaevu kuuldav … Beethoveni sonaadi ainetel” („Struggling to Hear … After Ludwig van Beethoven Sonatas”) on kunstnik kasutanud foto tegemisel sama meetodit, ent võtnud aluseks Beethoveni sonaadi noodikirja „teksti”, mis on mõeldud kuulmismeelega tajumiseks. Beethoven oli neid noote kirjutades peaaegu kurt, Kahni foto on heliridade kokkusulamise tõttu kohati väga tume, peaaegu must, nii et vaataja neid kohti enam ei „kuule”.

Kahni meetod – koondada kogu teadmine, terviklugu ühte pilti – meenutab Hiroshi Sugimoto fotoseeriat, kus ta on pildistanud kinosaali koos ekraanil toimuvaga kogu filmi kestuse ehk siis kahe tunni jooksul. Tulemuseks on hämar ruum koos valge ekraaniga: filmi alguse ja lõpuga kujutis ühel pildil.

Tervikuna oli näitus nauditavalt kureeritud, balansseeris elegantselt kaudse ja otsese kõne vahel, vihjamise ja näitamise vahel. Vaataja sai enda käsutusse parasjagu fakte, piisavalt vaba ruumi pildi vaatamisel ning võimaluse osaleda aktiivselt teoste tõlgendamises.

Kui mõned tööd – Simoni „süütud” või Šerpytytė „seisundilik vaikus” – mõjuvad seeriana esitatult liiga veenvana, ilmselgena, siis antud valiku puhul sellist tunnet ei tekkinud. Pigem oli kuraatorite tandem toonud välja just vihjelisemad tööd, andes sellega näituse külastajale võimaluse süüvida piltide sisusse, esitada selle kohta küsimusi või kogeda lihtsalt veenvat ning veetlevat visuaali.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming