Fundamentaalsed küsimused

Martin Rünk

ANNA-STINA TREUMUNDI ja LAURA KUUSE näitus „Varsti” Tallinna Linnagaleriis 9. I – 25. I, näitus „DOINGS OR NOT. Eesti versioon” Hobusepea galeriis 21. I – 2. II . Anna-Stina Treumundi ja Laura Kuuse näitus on mõlema kunstniku esimene suurem näituseprojekt, samuti nende esimene koostööprojekt. Nad on korduvalt üles astunud  grupinäitustel EKKMis ja mujal. Tegu on tervikliku näitusega, kus kunstnikel on õnnestunud kombekal ja visuaalselt tasakaalustatud moel vastastikku kohaneda.

Parema puudumisel võib Tallinna Linnagaleriis näidatavat projektnäitust nimetada poeetiliseks. See on kahe noore naise enesekohane ühisnäitus, mis väljendab nende mingil ajahetkel jagatud vaimset ruumi. Selleks on selline punkt varajases täiskasvanupõlves,  kus rõõmus ootus on asendunud hillitsetud rahulolematusega: idealism on lahtunud, kuid alles on veel lootus, et varsti hakkavad asjad liikuma. Ootesaali ambientmuusika taustal loetud rahulolematuse fraasid peidavad hetkelised ebakõlad tüüne asjalikkuse taha ning lasevad noortel naistel haarata kinni oma kinnistunud lapserollist. Kuni asjade seis on veel üsna ebaturvaline, mängib Laura Kuusk oma kollase mänguhobusega ja  Anna-Stina Treumund on pimeduse varjus kiikuv unistav printsess.

Tahaks kangesti näitust freudistlikult tõlgendada – tiba lolitalikkust, tiba korda ning turvatunnet loovat isafiguuri –, aga kollektiivne autorsus teeb psühhologiseerimise keerukaks. See puhastab muidu üsna isikliku ja intiimse temaatika individuaalsusest ja abstraheerib jutustuse üldisemale tasemele. Kuid liialt lahata ei olegi mõtet. Poeetilisus on  see, mis ta on, ja seletamine saab ainult pinda kraapida. Margit Säde ja Laura Kuuse kureeritud näitus „Doings or Not. Eesti versioon” taaslavastab selle, mis toimus natuke teisel kujul pool aastat tagasi Ljubljana Linnamuuseumi galeriis. Tegu on pikema Sloveenia-Eesti kunstitudengite ühisprojektiga, mille raames lisaks näitustele leidis augusti lõpus aset ka aruteluja praktikanädal Muhus. 

Näituse teema on kunstniku positsioon ja enesekuvand – igavene ja lõppematu teema. Kunstnike liigne enesekesksus võib olla tüütu, aga eneserefleksioon on iga mõtleva inimese kohustus ja vastavasisuline näitus seega põhjendatud. Esitletud tööd on vahvad ja esitavad kunstniku rolli eneseteadlikult iroonilises võtmes. Marge Monkolt on seeria töid, kus ta surub galeriitöötajatel kätt madalapalgalise naistöötaja solidaarsusžestina. Põllutöö kui vaimutöö  metafoorika ja vabriku automatiseeritud tootmislaadi on sidunud Taaniel Raudsepp, kellelt on pärit reaalajas arvutis monteeritav agraarstseen. Johnson ja Johnson eksponeerivad oma suhestumatust klassikalise muuseumikunstiga. Anna Škodenko paneb vaataja detektiivioskused proovile videoga, kus näidatakse enda teadmata täiesti ümberpööratud positsiooni sattunud õppejõudude dialoogi eneserefleksiivse kunsti üle. Karel Koplimets  esitleb pimedasse transportkasti suletud oigavat kunstnikku, kes on sattunud esinduskaubana rahvusvaheliste suhete teenistusse.

Näidetest vahest piisab, et saada aimu näituse rõhuasetusest. See on inimestest, kellele kunst on oluline ja kunstnik olla tähendab midagi. Lisaks sellele, et „Doings or not” on meeldejääv pealkiri, on tegemine või mittetegemine ka sisuliselt fundamentaalne küsimus, mis kindlasti ei piirdu ainult kunstiga. Need  kunstnikud on oma vastuse andnud. Järgmine samm viib ilmselt juba sisuni ja see on vaidlus, millest tasub osa võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming