FW: RE : RE : kunstihuvilistele huvitavat lugemist

Mandreas Tramm

Kunstiajakiri peaks olema ... midagi, mis oma  ilmumisega loob ise sündmuse, mitte ei kajasta teisi. Andres Kurg (2010)  Kunstikirjutamise jätkuvaks trendiks on kunstiloba. Raivo Kelomees (1999)    Andreas Tamm: Et ilmunud on järjekordne kunsti ja visuaalkultuuriajakirja KUN ST.EE koondnumber (2011, nr 1-2), siis oleks ehk põhjust seda sündmust Sirbi veergudel tagasihoidlikult markeerida ja arutleda aktuaalsete  probleemide üle seoses eesti kunstikriitika praeguse seisuga. Kas sõltumatut kriitikat on üldse olemas, kust seda leida ja kes seda ülepea loeb?    Margus Trossek: KUNST.EE on problemaatikasse süvenemiseks hea ajend – millega ikkagi tegu? On see kunstiajakiri või kunstialmanahh, kontseptuaalne graafiline disain või küüniline antidisain, vaba ajakirjandus või valitud kunstiinstitutsioonide maineupituslood, rahahõnguline klantspaberil pildiajakiri või kunstiteaduslikkusele  pretendeeriv tekstiväljaanne?1    A. T.: Muide, need küsimused haakuvad ka viimasel ajal üles kerkinud kunstnike enamasti tasustamata töö problemaatikaga.2 Ja et Sirp on tänuväärselt varemgi mahukaid kunstiajakirjandusealaseid veerge avaldanud,3 siis oleks kahju sellest tavast loobuda, kuigi samas tuleks varakult märgata enesekordamise ohtu.     

M. T.: Seetõttu otsustasimegi seekord ajakirjakaugete kunstitöötajate poole pöördumise kõrval (vt Indrek Grigori raadiokolumni üleskirjutust) enesekaemuse kasuks, sest seda tagaside mudelit ei ole me veel avalikkuses läbi mänginud, v.a üksikud väljaande lähteplatvormi kinnitavad kirjutised siin-seal.4

A. T.: Õige, sest kes siis veel kui mitte meie? Oleme uhked avaldatu üle, kuigi teame isekeskis  ka teemasid, millele ei leidunud kirjutajat ja materjali, mis seekordsesse koondnumbrisse ruumipuudusel ei mahtunud jne.

M. T.: Kõigepealt moodustasime oma nimedest kaks hübriidpersooni, vahetades ees- ja perekonnanimed, nii et meediamaastiku pseudorealiteedi tasandil tekiksid justkui uued arvamusavaldajad. Need on Andreas Tamm ja Margus Trossek, kel seega puuduvad seosed samanimeliste reaalsete isikutega. See kulunud võte  võimaldab läheneda asjadele mängulisemalt, sest kui järgnevalt tegeleksid eneserefleksiooniga KUNST.EE praegune peatoimetaja Andreas Trossek ja peadisainer Margus Tamm, siis peaksime kvalifitseerima tulemuse häbituks enesereklaamiks stiilis „ise teen ja ise kiidan ennast”, mis on meie piiratud ressurssidega väikekultuuriruumis nagunii taunimisväärselt domineeriv turundusmeetod.5

A. T.: Oma kodanikunimedest distantseerudes ja uutesse rollimängudesse sisse elades võiksime seevastu teoreetiliselt lubada unikaalset vaatenurka, informeeritud kõrvalpilku. See ei ole siiski ainult järjekordne pseudopostmodernistlik veiderdamine, siin on taustal oma loogika. Esiteks sünnib vaatenurk, mida kodanikud Andreas Trossek ja Margus Tamm endale iial lubada ei saaks, sest nad oleksid antud juhul selleks liiga institutsionaliseerunud, põhimõtteliselt võimetud iseennast kritiseerima. Teiseks  aga tekib vaatenurk, mida mitmed ajakirjakauged kunstihuvilised endale võimaldada ei saa, sest neil ei pruugi olla ülevaadet isegi väljaande põhilistest lähtepiirangutest.

M. T.: Ent siiski! Elame avatud demokraatlikus ühiskonnas, kus arvamuspaljusust ja osaluskultuuri puudutavaid protsesse ei tohiks kitsendada elitaarse eksperdikilbi taha varjumisega. Kui kunsti tehakse laiemale avalikkusele ehk kõigile, siis peaks kõigil olema õigus ka kunstist  valehäbita rääkida ja arvamust avaldada. Juba Lenin ütles, et kunst kuulub rahvale.

A. T.: Kui inimene ei tea kunstist midagi ja see teda tegelikult ei huvitagi, sest ta ei käi näitustel ega loe kunstikriitikat, ei tunne ta teisi kunstnikke Enn Kunila kõrval?6 Olgem ausad, elame pealiskaudses ja üha enam peavoolustuvas arvamuskultuuris, virtuaalsete meediakuvandite keskel, kus peame päevast päeva ennast positsioneerima kaudse, puuduliku või  lausa eksliku info põhjal.

M. T.: Stopp! Esiteks, Enn Kunila ei ole kunstnik, vaid tunnustatud ja lugupeetud kunstikoguja, kes on Eesti erameedia andmetel metseeniks väga paljudele surnud kunstnikele – katsugem Sirbi veergudel ikkagi tõusta kõrgemale seltskonnajakirjanduse keskmisest süvenemistasemest.

A. T.: Vabandan, läksin filosofeerimisel hoogu ja ajasin kunsti segamini meie meediakultuuris ja tarbimismaailmas automaatselt esiplaanil  oleva raha ja võimuga. Seetõttu ka see lapsus lingua, nimeaps, mis ju tegelikult kinnitab mu sõnu, et elame järjest enam pealiskaudsemaks muutuval kultuurifoonil, kas pole nii? Ka nüüdiskunsti näib olevat võimalik laiemalt inforuumi viia ikkagi sisutühjade pseudoskandaalide ja meediamanipulatsioonide initsieerimisega – à la Veneetsia biennaalil Eestit esindanud kunstniku uuel näitusel näeb ekskremente7. Skandaalne lugu stimuleerib publikuparvede liikumist, avalikud konfliktsituatsioonid kujundavad tegutsejate mainet, kusjuures PR-lugu peab olema üllatuslik ja baseeruma üldtuntud nimedel – see on klišee, aga kultuuriturunduse puhul paratamatu klišee, et tekitada inimestes huvi.

M. T.: Briti performance’i-kunstnik Mark McGowan on tabavalt summeerinud, et meedial on meie kaasaegse kunsti kohta kasutuses üpriski piiratud arv narratiive. Või tegelikult on  neid narratiive ainult kolm tükki: „Kas see on siis kunst?!”, „Kui palju see nõndanimetatud kunstiprojekt maksma läks?!” ja „Kunstivabadust ohustatakse!”.

A. T.: Tõsi, kui meenutada kas või mullust NO99 „Ühtse Eesti” teatrispektaaklit või tunamulluse Kristina Normani Veneetsia projektiga „Järelsõda” seotud meediaskandaali, siis võib siinsed peavoolumeedia reaktsioonid nendele kolmele narratiivimudelile rahulikult taandada  küll. Tuleb aru saada, et maailm on muutunud, sh nüüdiskunstist ja nüüdiskultuurist rääkimise viis laiemalt.8 Peaasi et vaadatakse, loetakse, diskuteeritakse: näiteks oli üks minu aastavahetuse lugemuselamusi Tanel Veenre intervjuu järjekordse ekskrementidega mängiva eesti kunstniku Marco Laimrega. See ilmus Eesti Päevalehes9 – põnev, ka laiemas publikus huvi tekitav ja empaatiline portreelugu.

M. T.: Stopp! See oli ju teine Marko, keda sa silmas  pead, nimelt Marko Mäetamm. Sama tüüp, kes tegi kurikuulsad nn vabaduse plakatid.10 Kuigi tegelikult vist ikka ei teinud ka … Igal juhul on Marco Laimre hoopis teine isik, hoopis teistsuguse kunstnikupositsiooniga tegija. Kuidas on võimalik, et eesti inimesed ei tea enam oma kaasaegseid kunstnikke?11

A. T.: Vabandan taas eksituse pärast, mulle on alati meeldinud kõrge trooni otsast teooriat targutada, kuna faktid, õigekirja ja joonealused viited  jätaksin pigem (keele)toimetaja kontrollida.

M. T.: Hea küll, musta nalja oleme siinkohal juba küllalt teinud. Ehk aitab juba? Samuti ei tahaks, et konstruktiivse kriitika asemel tuleks välja tühi kunstiloba, nagu pahatihti juhtub ja mis taandab igasuguse kriitilise mõtte üksnes kohaspetsiifilisteks mikroopositsioonideks ühel perifeersel väljal. Mind huvitab ikkagi jätkuvalt, kus kunstikriitikat tänapäeval kohata saab. Kas ajalehtedes-ajakirjades või pigem veebipäevikutes ja suhtlusvõrgustikes?

A. T.: Mis puudutab populaarseid võrgustikke nagu Facebook, siis kahtlemata on see järjekordne arvamusplatvorm, kus kunstikriitika tarmukalt tekkimas on, kus toimub kiire infovahetus ja kus teadjama inimese jaoks peegelduvad kunstimaailmasisesed võimusuhted. 12 Samamoodi veebipäevikud, kodulehed ja ajaveebindus. Lisaksin siia nimekirja ka n-ö suitsunurgakriitika, sest parimat kunstikriitikat  tehaksegi tavaliselt püstijalu kolleegidega vesteldes. Ainult et esialgu ei ole see enamat repliigipõhistest hinnangulausetest. Ajalehed ja ajakirjad aga kuuluvad vastupidi n-ö vanasse raamatukultuuri, Gutenbergi galaktikasse, kus küsimus, millele paberit raisata või mitte, on alati keskseimal kohal.

M. T.: Jah, aga me ei ela enam ainult Gutenbergi galaktikas, neid galaktikaid on tekkinud juurde elektrooniliste uute efemeersete meediate  arvelt.13

A. T.: Siinkohal idee: riigi doteeritud kultuuriajakirjanduses nagu Sirp ja KUNST.EE tuleks palgale võtta nn sotsiaalse sidususe veebitoimetaja. Inimene, kes oleks näiteks enamiku kohalike kunstiinimestega Facebookis lingitud ja kes rehitseks teatud ajavahemiku järel vestlustest ja diskussioonidest välja mingi iva, mingi olulise teema, mida edasi arendada. Tõsi, siin võiks muidugi oponeerida, et Facebook ei ole  päriselt avalik infoplatvorm, sest eeldab isiku kasutajaks registreerumist ja kasutajate vahel sõlmitavaid sõprussuhteid jne. Aga kui sul on näiteks 450 Facebooki sõpra ja sa teatad neile uudise, et kunstnik X-i näitus on halb, siis on seda raske võtta konfidentsiaalse või intiimse mõttevahetusena. See on ikka kõva häälega räägitud jutt avalikus ruumis. Pigem sobiks paralleeliks demokraatlik speaker’s corner’i traditsioon.

M. T.: Jah, praeguseks on vana hea „uue meedia”  näol tegemist ikkagi juba olemasoleva võitlusvälja laiendusega. Võtame näiteks blogosfääri. Kui veel nullindate esimesel poolel rokkisid kõikvõimalikud „prostituudi-blogid” ja „jätsin-oma-töö-ning-sõitsin-Indiasse-blogid” – s.t perifeersed agendid –, siis praegu loetakse näiteks Jürgen Ligi või ka Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi veebipäevikut.14 Mitmete kunstihuviliste veebilehitsejate favoriitides on Artishok,15 millel täitub tänavu juba viies tegutsemisaasta. Või võtame siinsamas Sirbis aastavahetusel avaldatud põnevad diskussiooniküljed kirjanduskriitika hetkeseisust.16 Kui jälgida ainult Sirpi, oleks diskussioon petlikult kahemõõtmeline, me ei märkaks selle uurdeid ja pagemistrajektoore. Tunduvalt ruumilisema ülevaate kirjanduskriitika-alasest problemaatikast aga saame, kui jälgime sedasama diskussiooni kolmel tasandil: Sirbis, Facebookis ja blogis „Aaroni kepp”.17 Keegi võiks neid rohkem  või vähem avalikke mõttevahetusi ju ka toimetajapilguga dokumenteerida?

A. T.: Julgen kahelda, et ajal, mil isegi ennast alati edumeelsena esitlenud Eesti erameedias enam ühtegi koosseisulist kunstitoimetajat palgarea peal ei hoita, leidub avalik-õiguslikul meedial ressursse lisatööjõu hõivamiseks. Iseenesest ei oleks Facebooki kunstitoimetaja palkamine muidugi halb idee. Ma ei usu ka, et keegi mõnda suhtlusvõrgustikku nüüd nii  väga privaatseks väljaks peab, sel eesmärgil toimivad paremini meililistid jms kinnisemad lahendused. Ühisvõrgustikud aitavad ilmselt ka kunstiõppejõududel oma õpilastel silma peal hoida: näiteks hiljuti sattusin ühte ruumi ühe siinkohal anonüümseks jääva professoriga, kes palus ligipääsu arvutile, öeldes, et ei ole päev otsa Facebookis olnud ega tea seetõttu, mis kunstielus toimub. Nõukogude ajal oli igas arvestatavas institutsioonis oma koputaja,  polnud kellelgi nendega pikemas perspektiivis probleeme, harjuti pikapeale isegi ära, et seintel on kõrvad. Tänapäeva ekraaniühiskonnas on inimene tegelikult võrreldamatult rohkem panni peal. Kohati ei teagi enam, mida konfidentsiaalseks infoks pidada või mitte, nagu näitasid hiljutised diplomaatide memode meediasse lekkimise juhtumid Wikileaksi veebiplatvormi vahendusel. Ülemusele võid ju öelda, et istud palaval juulikuupäeval kontoris,  kuigi su GPS-seade piiksub Pirita rannaliival rahulikult edasi.

M. T.: Oot-oot, aga me pidime ju ikkagi kunstikriitikast rääkima? Millise pildi saame Eestis siin ja praegu ringi vaadates?

A. T.: Vastaksin võib-olla niimoodi, et selle ala viljelemiseks on vaja ikkagi teatud kogemust nagu enamikul humanitaaraladel. Ses mõttes esindab seesama KUNST.EE tahes-tahtmata üht siinset tsentraalset tuumikut: näiteks kui keegi peaks tahtma mõne konkreetse ajavahemiku lõikes olulisi näitusekajastusi näpuga taga ajada, siis eks tuleb varem või hiljem väljaande aastakäigud ette võtta.18 Teiselt poolt on aga nii, et ega see kogemus tühjale kohale teki, kui sa ikka ise kirjutada ei julge. Oma osa on siin ilmselt ka tõigas, et kunstikriitikat ei väärtustata Eestis samal tasemel kui näiteks kirjanduskriitikat või mis tahes kriitikat, mis suunatud narratiivsetele kunstidele. Näiteks  kui helistada ühele siinkohal anonüümseks jäävale kunstitöötajale, leiab ta selle asemel, et kirjutada üks vaimukas tekst, ennemini viisteist vaimukat põhjendust, kuidas end välja vabandada. Sedasi tekib oht, et kunstikriitika, tõeliselt hea ja asjakohane kunstikriitika, mida oleks huvitav lugeda, taandub suusoojaks öelduks, kaduvaks folklooriks. Ja seda mitte ainult avalikkuses, vaid ka kohaliku kunstimaailma siseringis. 

M. T.: Eelnev jutt sisaldas ilmselget reklaami – et mitte öelda propagandavalet –, mille sa kenasti järgneva probleemipüstitusega kinni katsid. Ma tahan siiski objektiivsuse huvides rõhutada, et KUNST.EE ei ole ainus kohalik väljaanne, kus kunstiga seotud tekste avalikkusse paisatud on. Tuletagem meelde: iganädalane kultuurileht Sirp, teadusväljaanne Kunstiteaduslikke Uurimusi, fotoajakiri Cheese, kultuuriajakiri Vikerkaar. Ärgem unustagem ka Eesti  Instituudi ingliskeelset žurnaali Estonian Art või siis August Künnapu autoriväljaannet Epifanio. Rääkimata suurematest lehtedest nagu Postimees, Eesti Päevaleht, Äripäev, Eesti Ekspress, Interneti-platvormidest nagu Artishok ja kunstikeskus.ee ning tasuta levivast Tegelikkuse Keskusest. Mis aga põhiline: neis kõigis kirjutavad suuresti ühed ja samad inimesed, kunstitoimetuste kolleegiumides istuvad enamasti ühed ja samad inimesed. Seepärast sinu  salapärane kunstitöötaja ei kirjutagi kriitikat, sest on juba kolmele teisele väljaandele artikli võlgu, lisaks hädas mõne pooleli kataloogiteksti või projektiraha taotlusvormiga. Meie kunstinomenklatuur on üle koormatud, aga jätkuvalt ekspansiivne.19 Nii võib jääda mulje pluralismist, kuid tegelikult see puudub, sest institutsioone, mis peaksid oma olemuselt olema teineteisest sõltumatud, erinevad või lausa vastandlikud, esindavad ühed ja samad inimesed. Võtame näiteks kas või Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja KUNST.EE või Tallinna Kunstihoone ja Sirbi ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi vastastikku läbi põimunud suhtevõrgustikud.20 Mina näen pigem siin ohtu tegelikule arvamuste paljususele ja sisulisele diskussioonile.21 Sõltumatu kriitikuekspertiisi asemel võtab maad teatav jaantättestumine – üks ja sama muusika igal peol.

A. T.: Mina näen siin hoopis teist häirivat tendentsi,  mida võiks nimetada võimuparanoiaks. Võimuparanoia tähendab tugevalt kallutatud eelarvamust, et kohe, kui mõni kunstiinimene kusagil institutsioonis töötab, oma ametikohal mingitki vastutust kannab, siis omandab ta ilma igasuguste põhjendusteta vaikimisi korrumpeerunu kuvandi. Niisuguse väärloogika järgi oleks siis kõige eetilisem kriitikupositsioon inimesel, kes sisuliselt ei tee mitte kunagi mitte midagi – ja järelikult ei tea kah mitte  millestki mitte midagi. Palju õnne sel juhul meile kõigile! Juhin su tähelepanu asjaolule, et meie kunstinomenklatuur ei ole jooksva kriitika kirjutamisel statistilises mõttes küll mingit juhtrolli omandanud. Samuti ei kujuta ma ette, et kolleegiumi liige hakkaks soodsa meediakajastuse nimel toimetaja sõrmi sahtli vahele suruma. Jah, KUNST.EE on avaldanud kaastöid muuhulgas Kumu kunstimuuseumi direktorilt Anu Liivakult, Tallinna Kunstihoone  juhatajalt Harry Liivrannalt, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajalt Johannes Saarelt, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi juhatajalt Katrin Kivimaalt, Eesti Kaasaegse Kunstimuuseumi juhatuse liikmelt Anders Härmilt, aga kirjutavad ka need, kes ei tööta vastutaval ametikohal mõnes muuseumis või mingis muus kunstiinstitutsioonis, ja nii peabki demokraatlikus süsteemis olema.

M. T.: Osutasid tahtmatult ka ühele kohaliku  kunstikriitika põhiprobleemile – järelkasvu küsimusele. Kust üldse tulevad juurde uued kriitikud ja kuidas neid protsesse tiivustada, et me ei peaks lõputult kõndima trajektooril, et mõnda Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusest ning seejärel põhjalikult Kölerist Subbini?22 Midagi võiks ju proovida teha olukorra parandamiseks. Võiks luua näiteks uue kriitikupreemia. Preemiad tõmbavad alati tähelepanu, kunst ei ole erand. Tervitada tuleb seepärast iga algatust, nagu näiteks hiljutist Köler Prize’i asutamist. 23 Meil on kunstikriitikute tunnustamiseks praegu vaid üks kriitikupreemia siinsamas Sirbis, samal ajal kui kunstnike kaela langeb iga aasta medaleid nii siit kui sealt. Jah, kunstikriitikutel peaks olema oma Kunderi stipendium24 nagu kirjandusteadlastel!

A. T.: Kuidas kõlaks Ando Järve nimeline kriitikupreemia? Ando Järve pole muidugi kunagi olemas olnud, täpselt samamoodi, nagu ei ole  enam olemas sellist elukutset nagu kunstikriitik. Ando Järv oli teatavasti vaid üks Ants Juske pseudonüüme, kui tal 1980. aastatel episoodiliselt enam oma nime all kunstikriitikat avaldada ei lastud.25 Kuidas Mari Kartau kunagi ütleski: ütled kriitik, mõtled Juske, ütled Juske, mõtled kriitik. Ja kui kriitiku kunstilugusid enam eratrükimeediast lugeda ei saa, siis järelikult ongi taas saabunud Ando Järvede aeg – laiemale avalikkusele senitundmatute kunstikirjutajate aeg. 

M. T.: See, kes väitis „ütled kriitik, mõtled Juske”, ei olnud Mari Kartau, vaid Mari Sobolev. Esimene on Pärnu linnagalerist, teine oli tuntud kui nn Sobolevi metsiku jõugu juhtfiguur ja peaideoloog. Esimese paatoseks on mure kunsti publikust kaugenemise pärast, teine tahtis „kõike, korraga ja palju”, nagu kõlas ühe tema korraldatud põlvkonnanäituse pealkiri. Need on kaks täiesti erinevat meediapersooni eri aegadest. Aga Aldo Järve26 kriitikupreemia  asutamise ideega olen küll päri.

A. T.: Mina ka – eriti seetõttu, et mina selle idee peale tulin.

M. T.: Tore, aga äkki läheme siis edasi – kriitikupreemiast kujunduspreemiateni on vaid lühike samm.

A. T.: Hea küll, näiteks kuidas kommenteerid väidet, et KUNST.EE kujundus on skandaalselt amatöörlik?27 Näiteks see, et näitusearvustuste ees on tühi lehekülg? Mis mõttes tühi lehekülg?

M. T.: See on täpne hinnang. On öeldud, et „poliitiliste ja kultuuriliste sekkumiste ehk interventsioonide raames on amatööridel märkimisväärne roll, kuna neil on võime märgata valitsevates paradigmades vastuolusid ja retoorilisi maskeeringuid.”28

A. T.: Ilus ümmargune tsitaat, mis aga ei selgita ikkagi tühja lehekülge. Autsaiderite kunsti art brut üheks tunnuseks on teadupoolest kinnisideeline tung katta kõik kättesaadavad pinnad. Ma oletan, et sama võiks kehtida ka brut’i disaini puhul? Võtame näiteks grafiti…

M. T.: Järjekordne demagoogiline võte! Sa samastad KUNST.EE kujunduse kehtivaid sotsiaalseid norme eirava grafitiga ja järelikult tembeldad selle kujunduse vastu võitlejad tagurlasteks, kes igatsevad taga renessansijärgsete kultuuriparadigmade harmoonilist idealiseerivat esteetikat. Aga mis puudutab  valget lehte, siis ma võin vastata. Tühi lehekülg on kujunduskontseptsiooni osa. Galeriisse sisenemine on sisenemine valgesse kuupi.29 Tühi valge lehekülg kui valge kuubi metafoor.

A. T.: Aga sel juhul peaks loogiliselt olema ju nii, et videonäituste puhul tuleks sissejuhatuseks kasutada üleni musta lehekülge? Must lehekülg kui black box’i metafoor?

M. T.: Eelistaksin ka black box’i valges kuubis, sest selline on videonäituste installeerimisloogika. 

A. T.: Hea küll. Ma mõistan sinu rõhuasetust, et KUNST.EE kujunduskontseptsioon püüab vältida tavapärast kunstipublitsistika praktikat, mille ideoloogiliseks eesmärgiks on luua mulje koherentsest, terviklikust, eneseküllasest ja katkematust kunstiloost. Sa tahad öelda, et katkestused, ülekattumised, tühikud, väljajätted ja kiirendused on sama olulised.

M. T.: Minu arust on näiteks tsentraalne, üheselt mõistetavalt üle kogu lehe laiali sirutunud  kaanepilt ei rohkem ega vähem kui pornograafia. Umbes et „Eesti otsib kunstisuperstaari”30? Tänan, ei!

A. T.: Tundub, et sul on igale asjale põhjendus varrukast võtta. Nii ei saagi keegi aru, kas teeme siin mingit veidrat siseringinalja või peksame pseudonüümide varjus vastutustundetult segast. Aga lobisemise eest palka ei maksta! Lugejana eeldaksin hoopis, et Andreas Trossek ja Margus Tamm teeksid ajakirja KUNST.EE,  mitte ei tembutaks niisama Sirbi veergudel.

M. T.: Minu meelest tuleks vahetevahel tembutada. Ja argumendid, mis me siin alguses välja tõime nimemängu kohta, olid samuti veenvad. Et kui juba kunstiperioodikat propageerida, siis võiks ju endale lubada hulga mängulisemat lähenemist kui kultuurilehes muidu tavaks. Ja kui nimetemp ära jätta, kaotaksid eespool läbivad nimenaljad (Ando-Aldo, Marco-Marko, Sobolev-Kartau) oma mõtte. Teiseks, poolfiktiivsete pseudonüümidega läbisegi kirjutamine andis meile tõepoolest suurema vabaduse: vabaduse lasta fookusel hajuda, rääkida maast ja ilmast, teha üldistusi ning ka lihtsalt luisata, mida me oma nime all ei teeks, aga mis, me arvame, pole kokkuvõttes üldse paha lugemine. Või grafiti nali – c’mon, me ei saaks tõsiselt, oma nime all, mitte kunagi võrrelda KUNST.EE kujundust grafitiga!

A. T.: Tõsi, identiteedimängud ja siseringinaljad  võivad ju olla maitse asi, aga meile pigem meeldivad sellised hargnevad tekstid, mis mõjuvad piisavalt süüdimatult. Targematele on selge, et poisid teevad tähelepanu nimel koerust ja et seda tuleb ka vastavalt lugeda, vähem taibukale on see aga täiesti segase staatusega kirjutis: ei ole lõpuni naljakas, ei ole lõpuni fokuseeritud, ei ole ka kuigi tõsiseltvõetav. Ja mis kõige hullem: see näeb väga püüdliku eneseõigustamise moodi välja – viited, tsitaadid jms pseudoteaduslik  tekstigarneering. Kui see on mingi nali, siis kelle aadressil täpselt? M. T.: Ja veel: ma tahan lõpetuseks öelda seda, et me liigume monokultuursuse suunas.

A. T.: Oot, ma ei saanud päriselt aru. Mis mono? Mis stereo? Ehk täpsustad?

M. T.: Muidugi. Aga järgmisel korral.

Jaanuaris ja märtsis 2011 peetud meilivestluse lekitas Sirpi Mandreas Tramm.  

1 „Kui me võiksime väga tinglikult rääkida millestki sellisest kui Tallinna koolkond, siis sel on üks kindel eripära – põhirõhk on tekstil. […] Eesmärgiks on asetada kunst sotsiaalsesse ja ajaloolisse konteksti, ja Tallinnas tehakse seda ikka ja alati paisuvate tekstimassiividega. Ka näiteks ajakiri kunst.ee, taas Tallinna toode, suhtub teksti kui visuaalkunsti kõige tähtsamasse ossa, pildid on teisejärgulised. Viimasest numbrist (2010/1–2) võib pildi pähe leida näiteks musta ruudu, köite vahele poolikult peidetud pilte ja traditsiooniliselt kaanele ülestikku lapitud reprosid, millistest ühtegi õieti näha pole. Tallinn usub, et  veenmismeetodil saab ära tõestada oma akadeemilise pädevuse ja osavuse loovimises kaasaegsetes diskursustes. Kindlasti saabki, iseasi, kas keegi peale kolleegide hakkab neid omadusi just kunstiraamatutest otsima.” Siram, Eesti kunsti ei ole olemas. – Eesti Ekspress 11. IX 2010.

2 Loe lähemalt: Sirp 11. II 2011. Vt lähemalt: EKKM-i TEOORIAKLUB I I-V http://ekkm-came.blogspot.com/2011_02_01_archive. html.

3 Vt nt Mari Laanemets, Indrek Sirkel, Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks …? – Sirp 31. VII 2009; Reet Varblane,  Paradoks: toetust vähe, villa palju. – Sirp 18. XII 2009; Eero Epner, Andres Kurg, Tiit Lepp, Harry Liivrand, Andreas Trossek, Reet Varblane, Kunstiajakiri – kuraatoriprojekt või laiapõhjaline väljaanne? – Sirp 19. III 2010; Rael Artel, Flo Kasearu, „Pseudodiskussiooni” järg: jälle see KUN ST.EE . – Sirp 19. III 2010.

4 Andreas Trossek, Erialaperioodika neutraliseeriv jõud ehk who’s afraid of KUN ST.EE . – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2010, nr 1-2, lk 282–283; Heie Treier, Olematu kunstiajakirjandusteooria. – Sirp 19. III 2010; Andreas Trossek, Margus Tamm,. Au tööle. – Sirp 14. VIII 2009; Kaarel Kressa, Kunst.ee toimetaja: tihti  mõistame teose väärtust üksnes tagantjärele. – Eesti Päevaleht 16. V 2009.

5 Miks koer saba liputab? Sest saba ju koera ei liputa. – Eesti vanasõna, XIX sajand.

6 „Tõsi, vaikelu on veel lõpetamata, seda peaks korralikult viimistlema. Vahva oli näha, millised anded on inimestes peidus. Sel suvel tahab seltskond uuesti maalima tulla ja minagi tahan kindlasti veel proovida.” Tiina Kolk, Kunsti täis elu. – Postimees 20. II 2010.

7 „Keegi mees veab Tallinna vanalinna tänavalt juhusliku  vanaproua Hobusepea galeriisse ja üritab teda seal Marko Mäetamme radikaalse punkkunstiga šokeerida. Kena vanainimene ei allu provokatsioonile. Jõutakse teoseni, mis seisneb maja maketis – selline kodanliku maitse normatiiv, viimse võimaluseni keskpärane keskklassi pereelamu. Majakese akendest voolab välja ekskrement. Suurepärane kujund topeltmoraalile ja silmakirjalikkusele, korralike fassaadide varjus toimuvale perversioonile ja käärimisele. Vanainimest juhatav mees ajab välja verbaalseid fekaale, esitades koondkuju pealiskaudsest kultuuritarbijast, kes hakkab jalgu trampima, kui esimesel hetkel asja läbi ei hammusta. Pidevalt kõlab väljend „suur kunst”. Sarnasus kunagise estraadisketšiga muuseumis napsitavast stahhaanovlasest – heeringas Venuse õlal – on ilmne.” Kiwa, Kunst polevat enam vaimne? Kust te seda võtate? – Eesti Päevaleht 20. IX 2010.

8 „Sest meediamaailm ja selle loodud nn avalik sfäär on vahepeal tohutult muutunud, ajakirjandus kui kasumimarginaalidel (ja tänaseks ammu ka nn klikkidel) põhinev äri asus arhitektuuri hoopis teise nurga alt kajastama. ” Triin Ojari, Arhitektuurikriitika uued rõivad. – Sirp 4. II 2011. 

9 „Kaasaegne kunst on helgiheitja, mis heidab valgust probleemsetesse nurkadesse ning tõmbab need hetkeks esile. Nagu piirivalveprožektor. Kunstniku roll on võtta mingi valdkond ja see kuidagi tagurpidi esile tõsta ja inimestele näidata. Läbi hirmu, põnevuse, idiootsuse, absurdi, mis iganes nihke.“ Tanel Veenre, Marko Mäetamme 30 pilti Marko Mäetammest. – Eesti Päevaleht 27. XI 2010.

10 „Näituse keskme moodustavad aga hoopis Marko Mäetamm ja Ki wa. Esimene dokumenteerib oma aktsiooni „Vabadus”, mil linn oli täis piraatreklaame. Mäetamme vabadus  kadus ühe päevaga, sest linnavõim kiskus kõik plakatid maha. Mõned nopped „Vabaduse” plakatitelt: „Silmaklapipoliitika, tänan, ei”, „SõnaVagadus”, „Vabadus – Rist? Viletsus?”, „Mälu läbi korralikult” jms. Ants Juske, Ja kuidas siis asjad tegelikult on? – Eesti Päevaleht 1. VI 2009.

11 „Lisaks sellele, et „elus” kunstnike-kriitikute hääl justkui ei huvitaks kedagi, pahandab paljusid kunstisõpru, et lehelugude ning telepildi järgi võib potentsiaalsele näitusekülastajale jääda mulje, et midagi olulist peale Enn Kunila erakogu väljapanekute ei toimugi. Justkui polekski Eesti kunstis anno  domini 2010 muust rääkida kui pallaslastest, maastikest ja [Olev] Subbi paljastest naistest. […] Siiski pole võrreldes tänase Lääne-Euroopa või nõukogude ajaga väga paljudel inimestel enam näitustel käimise harjumust. Nii on suur osa kunstnikest muutunud teoste tutvustamise võimalusest hoolimata paratamatult marginaalideks.” Karin Paulus, Roiskuvad viljad kunstipõllul. – Eesti Ekspress 15. XI 2010.

12 „Facebookis osalemine muutub järjest massilisemaks, üha rohkem liitub suhtluskeskkonnaga ka vanema põlvkonna inimesi, kelle elustiili ja mentaliteeti ei peaks Harvardi tudengite  jaoks loodud internetikeskkond kuuluma. Kasutajad loovad selles keskkonnas omaenda „väikest ajakirjandust”, mis koosneb peamiselt sõprade-tuttavate tegemistest ja eelistustest. Nüüdseks räägitakse ka juba Facebooki ja massimeedia kokkukasvamisest. […] Kuna inimeste mõtted ja tegemised jõuavad nüüd avalikkuse ette paljuski suhtlusvõrgustike, sh Facebooki kaudu, ongi objektiivselt tegemist uue allikaga ajakirjanike jaoks. Teisalt arutatakse ka Facebookis massiajakirjanduses ilmunud artikleid, olgu autori- või teemapõhiselt. Facebooki ja inimsuhete tasand on samuti ambivalentne – Facebook mitte ainult ei peegelda olemasolevaid inimsuhteid, vaid ka konstrueerib neid.” Heie Treier, Facebooki fenomen – personaalne ajakirjandus. – Postimees 9. X 2010.

13 „Kui küsida, mis kujundas läinud kümnendi eesti kirjanduse näo, siis ei saa kuidagi mööda blogosfäärist, Twitterist ja Facebookist […] seoses „digimodernistliku pöördega”, Web 2.0 platvormide loomisega […] 20. sajandi lõpuaastatel. […] On avaldatud arvamust, et blogimise kõrgaeg hakkab mööda saama, blogisid on küll loodud ja luuakse veel, aga enamik jääb pooleli ja seisab internetiavarustes. […] Kui on küsitud, kuhu  siis blogijad on kadunud, on vastus – Facebooki. […] Facebookis domineerivad ennekõike lühikesed teated oma tegevuse kohta, info üritustest, ajaviitemängud ja arutelud. Viimasel ajal on toimunud Facebookis ka kirjandusdiskussioone. […] Seda kõike eelnevat arvesse võttes näeksin ma nullindate ühe põhilise muutusena ja pöördena just eesti kirjanike tehnoloogilist hüpet, aktiivset Web 2.0 võimaluste kasutamist ja osalust võrgumaailmas, kas blogides, Facebookis või ka Twitteris. […] Ja siiamaani tähistab raamatu ilmumine teatud initsiatsiooni, astumist kõikelubavast veebimaailmast elitaarsema „päriskirjanduse”  hulka.” Piret Viires, Läinud kümnendil toimus eesti kirjanike hulgas digimodernistlik veebiplahvatus. – Postimees 12. XII 2010.

14 Vt www.reform.ee/kandidaat/?q=jyrgenligi; http://eng. kremlin.ru/video/blog.

15 „ Legend räägib, kuidas professor Armin Tuulse ei lasknud saksa ajal Helmi Üprust väitlema Tartu klassitsistlikust arhitektuurist enne, kui tal oli Postimehes kolm näitusearvustust avaldatud. Ehkki ma usun, et kübe sellist eri vormides kunsti reflekteerivat klassikalist humanitaari on püsivalt ka tänastes  nii noortes kui vanemates kunstiteadlastes, tuleb tunnistada, et olud ei soosi kunstiteadlaseks kasvamist. Lootust süstib vaid populaarne alternatiivse kunstikriitika blogi Artishok, mis peab ennast riiklikest institutsioonidest ja kapitaliringlusest sõltumatu kunstikriitika võimalikkuse uurimise eksperimendiks.” – Mart Kalm, Kuhu kunstiteadlased kaovad? – Sirp 28.V 2009.

16 Vt nt Eesti kriitikud, Girjandusgallup 2010. – Sirp 17. XII 2010; Andres Mets, Kas tekstil on sugu? ehk Ekspeditsioon autori aluspükstesse. – Sirp 17. XII 2010; Mihkel Kunnus, Pärisinetus fotošoppimatus peegelpildis ehk esteetiline lunastamatus  cosmoneurootilises tajuväljas. – Sirp 10. XII 2010.

17 Vt http://jaanusadamson.blogspot.com/2010/11/robustnekaunishing. html.

18 „Kahjuks nii oluline kui see näitus ka ei ole, Eesti meedias jäi see peaaegu kajastamata, välja arvatud Heie Treieri artikkel KUNST.EE -s.” Mare Tralla, Gender Check – veel kord soolisusest Ida-Euroopa kunstis. – Sirp 10. XII 2010.

19 „Julgen väita, et Eestis on intellektuaalset rikkust liiga vähe, eri suundades ja valdkondades mõtlejaid on väga juurde vaja. Et olla täisväärtuslik kaasaegne euroopalik ühiskond, on vaja eri mõttesuundade ja koolkondade esindajaid palju rohkem, kui meie praegune akadeemiline maailm välja kannab.”, „Eestis on intellektuaalset rikkust liiga vähe. Triin Ojari intervjuu Mart Kalmuga. – Sirp 14. I 2011.

20 „Uus kunstimaastik ei taha olla ametliku vastandus, kitsa ringi painete ja tungide maandamispaik, vaid kunsti ja kunstielu mõtestamise võimalikult lai areen. Kõige selgemalt on seda tõestanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKMi) sünteesiv tegevus: alternatiivne projektipaik ei ole mitte ainult seltskonna võimekate (ja ambitsioonikate) EKA õppejõududekuraatorite  laboratoorium, nende oma tudengite mängumaa (nagu see võis tunduda veel mõned aastad tagasi), vaid rahvusvaheliselt tegutsev mitmeid valdkondi (näitused, arutelud, loengud, kohtumised, peod) ühendav tervik.” Reet Varblane, Rohi hakkab kasvama juurest. – Sirp 17. XII 2010.

21 „Eestis on kombeks istuda mitmel toolil ja teha kõike korraga. Selle tulemuseks on näiteks see, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kes reaalsuses tundub nii suletud ning vähese aktiivsusega institutsioon, loob ajakirjas endast kõva tegija kuvandi. Mõlemas 2009. aasta KUNST.EE -s ilmunud esilood olid  KKEKi vahendatud projekti „Järelsõda” kajastused.” Rael Artel, Flo Kasearu, „Pseudodiskussiooni” järg: jälle see KUN ST.EE . – Sirp 19. III 2010.

22 Vt nt Tiina Kolk, 2010 – ohtralt eriilmelisi näitusi ja sisutihedaid kunstiraamatuid. – Postimees 23. XII 2010.

23 „Hansapanga/Swedbanki kunstiauhinna kadumisega kadus laiemapõhjaline näitusepõhine kunstiauhind nominentide ja žüriiga. Ja see oli väga mainekas auhind Eesti kontekstis,” selgitab kaasaegse kunsti muuseumi (EKKM) juhatuse liige Anders Härm. […] Härmi sõnul on Smarten Logisticsi ning Temnikova  ja Kasela galerii kapitalil põhinev auhind oluline kunsti väärtustaja. „Meil on palju kunstnikke, keda avalikkus teab vähe. Ja selline näitus ja auhind annavad võimaluse rohkem autoreid korraga esile tõsta.” Mart Niineste, Kaasaegse kunsti muuseum asutas iga-aastase Köleri auhinna. – Eesti Päevaleht 23. III 2011.

24 „Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: „Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!” See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb  tuletada õige vastus: Under–Kunder –… Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile. Under–Kunder–Kanter. Ministri käepigistus on soe.” – http://itaever.blogspot.com/2008_12_01_ archive.html.

25 „Ants Juske. Sündinud 10. veebruaril 1956 Tartus. Pseudonüümid: Ando Järv, Endel Saar, Ants Juhkam, Hans Joos, Maila Põld, Ants Uusen, Andres Mets (kõik seotud avaldamiskeeluga 1980. aastate keskel).” Priit Hõbemägi, Mis tunne on saada viiekümneseks? – Eesti Päevaleht 11. II 2006.

26 „Aldo Järve on tegutsenud kitarristina mitmes tuntud ansamblis nagu „Kavaler”, „Folkmill” ja „Zorbas”. Aktiivse muusikuna on ta eelkõige country ja iiri muusika suur austaja.” – http://www.estonianmusic.com/index. php?page=23&action=author_detail&id=166

27 „Kujundus on paraku selle ajakirja üks suuremaid prohmakaid […], see illustreerib väljaande mõttelagedust. Kunstiajakirja visuaalne lahendus (või segadus) tekitab küsimuse, miks ometi ei tee seda tööd oma ala professionaal. […] KUNST. EE kujundajajuhtumi puhul võib tõmmata paralleele valitseva traditsiooniga kasutada pigem poolprofessionaale, kuigi koolitatud  inimesed on olemas. Mastaapseima näitena võib tuua esindusmonumendi tellimise mehaanikainseneridelt.” Rael Artel, Flo Kasearu, „Pseudodiskussiooni” järg: jälle see KUNST. EE .

28 Critical Art Ensemble, The Amateur. – The Interventionists. Users’ Manual for the Creative Disruption of Everyday Life. Eds Nato Thompson, Gregory Sholette. Cambridge, Massachusetts: MIT Press, 2004, lk 62.

29 Loe lähemalt: Brian O’Doherty, Inside the White Cube. The Ideology of the Gallery Space. Berkley: University of California  Press, 1999 [1976].

30 Vt nt Charles Saachi vastav telešõu http://www.culture24. org.uk/art/art65992.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming