Galerii

Maire Toom

Hüperrealism on endiselt  kuum Ivar Kaasiku näitus ?All? Viviann Napa galeriis kuni 30. IX.

Ivar Kaasik. Nimetu. Õli, lõuend. 2004.

Pealkiri pole juhuslik. Üha enam paelub noori maalikunstnikke abstraktsionismi asemel hüper, mis nõuab suuremaid manuaalseid ja tehnilisi oskusi. Erand pole ka Saksamaa ja Saaremaa vahel pendeldav Ivar Kaasik. Näituse pealkiri ?All? viitab filoloogilisest aspektist homonüümidele: on kirjapildis samasugust mitmetähenduslikkuse efekti tekitav nagu kujutavas kunstis ambivalentsed kujutised. ?All? tähendab eesti ja inglise keeles erinevaid asju, kuid mõelgem, mitu tähendust on meie keeles sõnal ?sõim??

Kaasiku maalikunst oleks nagu hüper- või fotorealism, kuid pole seda siiski. Mul pole aimu tema loomemeetodist: palju ta kasutab foto või slaidiprojektsioone lõuendile. Tal puudub klassikalisele fotorealismile omane neutraalus. Ta valib motiive, kõneleb kehakeelt, viitab soorollidele  ja kasutab pigem popist tuntud meediaikoone (Thatcher, Putin). Näitusel on ka tundlikke loodusmotiive, mida antakse edasi ilmselt aerograafiga maalitud ?häguse pilgu? kaudu, mis võib ka olla pärit nn kunstfotograafide leksikast. Eesti hüper pole kunagi suutnud olla täiesti objektivistlik nagu näiteks Richard Estesi maalid ? ikka on mingi kiiks sees, erandina võiks nimetada  ainult Tõnu Virve või Ando Keskküla varasemaid maale. Kaasiku tehnika, mis toetab pildi sisu, kõigub ka päris palju ? siit võib leida neidsamu ?hägusaid? maale, groteskset realismi ja pea et akadeemilist realismi (ilus pilt tütarlapsega selja tagant). Kuid kokkuvõttes on Kaasiku näitus eesti kunstipildis tervendav ja loob omamoodi silla maalikunsti ning video-foto vahel. Laias laastus pole realismil suurt vahet ? on ta siis tehtud kaamera või pintsliga, kas pilt liigub või seisab paigal. Iseasi on see, millist sõnumit pilt kannab ja siin oleks oodanud rohkemat ? kas siis sõnumit triviaalses või kunstiajaloolise konteksti tähenduses.

 

Ants Juske 

 

Evi Mardna valdab  visuaal-lingvistilist kalambuuri

Evi Mardna näitus ?Kõigi maade proletaarlased, põgenege!? Okupatsioonide muuseumis kuni 19. IX.

Graafikatriennaal on vallutanud Tallinna näitusesaalid ja leidnud üles ka seni kasutamata näitusepaigad. Üks neist on Okupatsioonide muuseum. Ja mõneti ootamatult haakub seal eksponeeritud keraamik Evi Mardna poliitiline pilaplastika väljapanek triennaali peateema ? maapaoga. Mardna oli küll pühendanud oma näituse MRP 65. aastapäevale, ent eks kasvanud ju sellest salasobingust välja nii tookordne äraminek kui ka kõik sellele järgnenu.

Evi Mardna seekordne näitus mõjub otsekui terviklik installatsioon. Kujundaja Tõnu Laugule on abiks olnud muuseumi interjöör. Eestpoolt raamivad väljapanekut viisnurga ja haakristi embleemidega massiivsed väravapostid-vedurid otsekui Skylla ja Charybdis, külgedelt piiravad seda aerudega põgenikepaat ja rasked vanglauksed, sümboliseerides vabanemislootust ja lootuste purunemist, väljapääsu valvavad suured kirsasaapad ja ootevalmis kohvrite rida. Neile kohvritele sekundeerivad triennaalikunstniku John Smithi kollased sumadanid ja Mardna näituse hoopis isesugused naljakas-lõbusad käsijalgsed kohverkalad.

Nii saavad Okupatsioonide muuseumi saalis kokku karm reaalsus ja sündmuste-isikute tragikoomilisust esile toov vaatenurk. Need Mardna poliitilised ?ar?id valmisid murranguliste poliitiliste sündmuste ajal ja ajel, ajavahemikul 1988 ? 1991, ning kandsid endas tugevat soovi kaasa aidata muutustele, vabastada mõte, sest kõik, mille üle saab naerda, pole enam nii hirmutav. Hoolimata töö mahukusest, jääb tunne, justkui oleks kogu sari sündinud ühe hingetõmbega, loomingulisel kõrghetkel.

Mardnat on loometee algusest peale köitnud plastilise vormi väljenduslikkus. Nii valis ta juba diplomitöö juhendajaks skulptor Enn Roosi. Päris oma väljendusviisini jõudis kunstnik 20 aasta pärast, 1970ndate keskpaiku. Sestpeale sai alguse ta humoristlik saviplastika, visuaal-lingvistiline kalambuursus.

Kunstniku mõte on erk ja vormikõne ilmekas. Ühtviisi hästi valdab ta nii suurt vormi kui ka oskust detaile nauditavalt kõlama panna: SSSR-i teravahambulised, lapitud-lagunevad tähed, venekeelne R kui sirbi ja vasara ühendus, kühmus vatijopedes valvuritädid (?Kaadrid otsustavad kõik?), karunahal lamav alasti poisike, peas kroon, käes (mängu)tank ja labidas kui viited tolleaegsetele Gruusia sündmustele (?Sorry, Mischka!?), pastelde ja balalaika ühendused, pressraud-tank lõhestamas maakaarti, näo ees sõbrad, seljataga vaenlased (?Bel canto?). Iga töö pakub äratundmisrõõmu ja toob tunnustust kunstniku väljendusoskusele. Sari koosneb ca 40 tööst. Sama ulatuslik oli ka kunstniku Lutsu ?Kevade? ainetel valminud savist jutustus. Näitusel on ka kaks autoportreed ? üks neist gaasimaski ja sisselöödud prilliklaasidega (1990), teine okaskrooni ja puurilinnuga (2004). Eks räägi needki enda eest. Näituse saatetekstis märgib Evi Mardna oma võõrkeelte oskuse kohta, et kõige paremini valdab ta pii-keelt, seda juba varasest noorusest peale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming