Galeriid

Elnara Taidre

Tekist stiilini ja tagasi Tekstiilidisaini osakonna üliõpilaste ja õppejõudude näitus ?Tekist stiilini? tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 19. IX.

EKA tekstiilidisaini osakonna kureeritud näitusel on nii atraktiivne peakiri, et kutsub end näppama ka artikli peakirjaks. Tekstiili kujundamist on Eestis õpetatud 90 aastat, nagu väidab näituse saateteksti esimene lause.

Seega võiks eeldada, et tegu on sissevaatega ühe eriala ajalukku, ent pealkirja annab tõlgendada muidugi mitmeti. Ühelt poolt tahetakse justkui öelda, et tänaseks on jõutud tasemele, mis erineb tuntavalt kunagi alustatust: rutiinsest kodukaunistamisest on saanud tähelepanuvääriv ala, mis võitleb väärikusest õhkavalt ja leidlikult oma koha eest ohtrate stiilide seas. See on ühe eriala tutvustus, mis püüab selgitada oma kaasaegsust ja arengupotentsiaali ega takerdu traditsioonide rägasse. Teisalt saab seda vaadata ka kui vinkli pööramist tänasesse päeva ? kuhu ja millise väljunditerohkuseni on praeguseks jõutud. Tegu on konstateeringuga, missugune on ?asjade seis?.

Kuid näitus keskendub viimasele viiele aastale osakonna töös ja see on mõningane pettumus. Mis puutub sel juhul siia 90 aastat tekstiiliõpetust, kui räägitakse vaid viisaastakust? Vastuseta jääb ka küsimus, kust on tuldud ja läbi mille täna näha oleva tulemuseni jõutud. Miks just need kunstnikud ja tööd? Kuidas seda hetke hinnata?

Teatavasti on EKAs valitsenud traditsioon säilitada seal õppinute loomingut, mis moodustab põneva eelloo nii kunstnike kui osakonna edasisele arengule. See on väärtuslik materjal, millest laiem näitusepublik teadlik pole ja mis harva (kui üldse) õpperuumide seinte vahelt väljub. Tundub, et seekord on käest lastud üks suurepärane võimalus. Eespool tõstatunud küsimuste tekkimisele aitas kindlasti kaasa ka sellele ekspositsioonile samas ruumis vahetult eelnenud tekstiilikunstnike liidu aastanäitus. Et tegu on kahe läbilõikega eesti tekstiilikunsti tänasest päevast, on nad kohati paratamatult sarnased, esimene võib-olla alalhoidlikum, praegune julgem, ja oleks neid olnud põnev vaadata koos, kõrvuti või põimununa.

Sellele vaatamata on tegu igati huvitava väljapanekuga, mis tõestab siinse tekstiiliõpetuse laia haaret. Esindatud on kunstnikud, kes on selleks kasvanud läbi Kunstiakadeemia tekstiili erialal õppimise või seda õpetades. Läbisegi eksponeeritud üliõpilaste ja õppejõudude tööd moodustavad huvitava ja mitmekesise kihistuste lademe. Siin on esindatud nii traditsioonilised trükikangad, tekstiilobjektid, eriala tahke lahkavad teosed, funktsionaalsed ruumi kujundavad aksessuaarid kui ka gobelääni ?uus tulemine?.

Tundub, et skaalal ?tekist stiilini? on tekstiiliõpetuses jõutud tagasi ?teki? juurde. Seda väidavad ka näituse koostajad: disainile suunatud õpe on hetkel prioriteet. Pragmaatilised sisustustekstiilide lahendused ja uued tehnikad kangaste kujundamisel kõnelevad mainituga hoogsalt kaasa. Publiku koondumise järgi saalis võib arvata, et näituse naelaks on kindlasti äsja lõpetanud Kärt Ojavee vaatajaga aktiivselt suhtlev ükssarve gobelään, mis haakub ühtlasi suurepäraselt kõrvalsaali interaktiivse väljapaneku objektidega ja toob tekstiilikujundusse tugeva annuse uudsust.

Kindlasti on see üks viimaste aastate leidlikumalt kujundatud tekstiilinäitusi, mis toob esile mitmed muidu ehk mitte nii põnevalt eksponeeritavad tööd. Nii muutuvad apetiitsemateks ka traditsiooniliselt tekstiilikujundusele omased proovitüki mõõtmed; näidised ja fotod muutuvad võrdselt olulisteks töömahukamate objektide hulgas.

Avatud olemisega näitus, kus on esitletud palju erinevaid arengusuundi, lubab lähemate aastate jooksul loota mitmekesist tekstiilipilti.

Isegi kui me ei saa teada, kuidas sellel näitusel näha oleva tulemuseni on jõutud, on võimalik tekkinud küsimustele vastuseid leida ja  kuulata pinget pakkuvaid arutelusid tekstiilikunsti arengusuundadest sama näituse raames tarbekunsti- ja disainimuuseumis toimuval seminaril.

 

Kai Lobjakas

 

 

Ei saa me läbi Leeduta?

Näitus ?Märkmeid maalist. Eesti ja Leedu noor kunst? Vaalas kuni 17. IX.

?Kunsti rahvusliku omapära probleem nagu mitmed teisedki esteetika probleemid kerkis teooria vaateväljale siis, kui kunsti üht põhiomadust ? tema võimet olla rahvusliku eripära kandja ? hakati käsitlema kui väärtust.?

Boriss Bernstein 

Ütlen kohe ära, et selle näituse rõhuasetus pole kindlasti mitte palju korratud ja polemiseeritud rahvuslikul eripäral. Ma küll ei tea, milliste strateegiliste ?sõjaplaanidega? on viimasel ajal intensiivne leedu kunsti invasioon Eestisse seotud, aga igatahes on eesti ja leedu noorte maali kõrvutamine väga teretulnud idee.

Asi polegi tegelikult ei maalis ega Leedus, vaid kuraator Margaret Tali subjektiivses valikus: mida, keda või kuidas ta oma projektis eksponeeris. Selge on see, et maalikunstnik ja maalikunst on juba omaette mõiste ning loojatüüp. Siiski oleks kuraator võinud leida veel spetsiifilisemaid, teravamaid ja intrigeerivamaid vaatenurki just maalikunstile endale.

Üldjuhul pole maalikunstnik mässaja, vaid pigem rahumeelne loojatüüp, kes vaatamata sise- või välispoliitilistele oludele tegeleb ikka ?oma asjaga? ning ei lase end kõigutada kunstikäibe hetketrendidest. Lisaks oodanuks tihedamat stiiliühtsust ning suuremat tunnetuslikkust väljapaneku tervikpildis. Mängulises mõttes võinuks näitust rohkem siduda kohaspetsiifikaga. Ei väsi kordamast, et Vaala puhul on ikkagi tegemist inspireeriva atmosfääriga, mis mängib igas ekspositsioonis oma osa.

Kahju, et Leedu poolt polnud näituse kujundamise ja organiseerimise juures mitte ühtegi autorit. Ehk oleks võõras pilk ja sekkumine eesti kunstipõllu adravedamisse ekspositsiooni mingil määral elavdanud.

Kiitust avaldaksin aga muusika autorile Taavi Laatsitile, kellel on väga suur roll projekti üldmulje kujundamisel. Muusika mitte üksnes ei sekundeeri pildile, vaid psühhedeeliline helibukett mõjub põnevaid assotsiatsioone loova elemendina.

Sattusin lugema Johannes Saare kommentaare 1996. aastal Varssavis Zacheta galeriis aset leidnud Baltikumi ühisnäitusest. Tollal oli veel aktuaalne rääkida Balti ühtsuse kontseptsioonist ning NATOsse ja Euroopa Ühendusse astumisest, mis aga Saare sõnul ei andnud ka siis alust kolme kultuuri samastamiseks. Samastamisest ja ühtlustamisest ei saa rääkida ka sellel näitusel. Et aga tegu on noortenäitusega, jäävad noored ikka noorteks nii siin kui seal. Leedulasi iseloomustab aga suurem eksperimenteerimishimu ja maalipiiride laiendamise iha ning kirg. Lõpptulemusena oli iga väljapanekul esitatud  teos vaadeldav omaette ?edöövri ning eraldiseisva üksusena.

Maalilisuse mõttes oli kõige sugereerivam ja meisterlikum Jolanta Kyzikaitė suureformaadiline ?Oleme tagasi nagu oleme?. Värskendavat visuaalset silmarahu pakkusid Maarit Murka maaliparafraasid, hommage?id Laurentsiuse ja Elkeni varasematele töödele. Tõnis Saadoja puhul on selgelt tegemist Kaido Ole õpilasega, kus juhendaja ja õpetaja konkreetsus, punktuaalsus ning järjepidevus peegeldub vastu igast töönurgast (viimased on tajutavad ka Saadoja eelnevates taiestes). Loomulikult võivad selle taga olla ka lihtsalt sarnased iseloomuomadused. Tahes tahtmatult meenub Kaido Ole mullune väljapanek Vaalas. Tema hiigelkõlarid ?kõlavad? ka paigutuse poolest automaatselt kokku Saadoja seeriaga sulavatest jääkuubikutest. Samas nõustun ka Ants Juskega, kes peab teost aga selgeks protsessikunstiks, kus on maaliliselt dokumenteeritud jää veestumist.

Igatahes on rõõm tõdeda, et eesti maalist kirjutades ei pea kordama Ene Lambi 1976. aastast pärinevaid iroonilisi ridu, kuidas meie aeg näib maalilt peegeldudes lihtsalt rahuliku, kuldselt päikeselise ja kaunina.

 

Riin Kübarsepp

 

 

Kahju, et Narva puudub 100 akna projektis

Näitus ?100 opened windows/100 akent? (kuraator Sirje Eelma) Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 24. IX.

Narva muuseumi kunstigalerii ruumid on muudetud tänavateks ja hoovideks, kus on välja pandud erilise atmosfääriga 15 Euroopa maa 17 linna (Kuressaare, Narva, Tammisaari/Ekenäsi, Krakówi, Marq en Baroeuli, Oldenburgi jt) akende fotod.

Kuraatori kontseptsiooni järgi peaks see rahvusvahelise rändnäitusena mõeldud projekt aitama kaasa tervikliku Euroopa ruumi teadvustamisele. Näituse n-ö koondteos kannabki nime ?Euroopa Ühiskodu? (autorid Sirje Eelma ja Guido Kangur). Väiksemad akende pildid on paigutatud seinale ? arvuti abil on näiteks originaalfotodesse lisatud perestseenide, välja vaatavate elanikega elavdatud fassaad ja aknad. Kahju, et selles kompositsioonis puudub Narva aken, kuigi on olemas projektis mitteosaleva Tallinna aken ? pealinna värk ikkagi. Rait Präätsa teineteise taha riputatud kolme akna (Flandria-Tallinn-Kalajoki) kompositsiooni kaudu võib maailma vaadata nagu läbi kolmekihilise prisma, kus on näha korraga kolm erilist maailmavaadet.

Aken on rikas sümbol ja metafoor, kohalikus kontekstis on eriti aktuaalne Peeter I  Euroopasse akna raiumise ajalooline näide. Aknad on maja silmad, silmade ja pilguga võib vahel ju tunduvalt rohkem öelda kui sõnadega. Aken, nagu iga esegi, räägib väga palju omanikust, akna eriline staatus seisneb aga pidevas kättesaadavuses, kontaktis välisilmaga. Aken on osa hoone sisemaailmast. Kahemõõtmeline aknaava omandab alati kolmanda dimensiooni sügavuse, eeldades elu ja ruumi enda taga. See on nagu pildiraam, mis on teose olemasolu lahutamatu tingimus.

Nii jutustavadki ?100 akent? omanikest, nende iseloomust ja mentaliteedist, sisaldades nii individuaalset kui ka üldomast. Jõukas Austrias on arhitektuuril väärikad vormid, taastatavas Kosovas eksperimenteeritakse uute ehitusmaterjalidega, Mordvas on säilinud rahvapärane puitpits, Visbys on aknalaudadel lambid, et nartsissistlikult demonstreerida oma ilusat kodu, protestantlikult tagasihoidlikus Flandrias varjatakse kõike pitskardinate taha, muutes nii veelgi tugevamaks näitusele üldiselt omast vuajeristlikku soovi sisse vaadata. Pildi vaatamise rituaal muutub antud juhul aknast sisse piilumiseks.

Kuid millest lähtus pildistaja oma valikus ? kas meeldisid talle lihtsalt vanad majad või pitsmustrid, või köitis teda kõik erandlik ?, see jääb pisut arusaamatuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming