Galeriid ? mälestusi tegelikkusest

Anu Allas

August Künnapu näitus ?Ledoux? ja Boullée tagasitulek? Tallinna Linnagaleriis kuni 13. III; Karl Nageli näitus ?Kodumaa tütar kutsub!? Hobusepea galeriis kuni 14. III; Maksim Gorki/Rainer Sarneti etendus ?Ema? Von Krahli teatris; Leo Expressi turvafirma reklaamplakat bussiootepaviljonides/ajalehtedes ?Kas sinu kodu on kindlus?/Oled väsinud kauplemast??.

1. peatus: Künnapu

August Künnapu on maalinud hooneid ja monumente XVIII sajandi arhitektide Claude-Nicolas Ledoux? ja Etienne-Louis Boullée enamasti ehitamata jäänud, kuid suurejooneliste projektide järgi. Maalinud mitte liiga dokumenteerivalt, mitte liiga fantaasiarikkalt, pigem skemaatiliselt. Natuke üldistades, põhilist esile tuues, värve veidi intensiivistades. Vaatajal ei teki päris elavat ettekujutust sellest, kuidas need hooned tegelikkuses võinuksid välja näha. Küll aga võib tekkida tunne, et need majad siiski on olemas, mistõttu pole neid tarvis maalida täpselt nii, nagu nad paistavad, vaid pildis võib lubada enesele teatavat iseseisvust. Inimesi pole kujutatud. Ma ei tunne eriti täpselt Ledoux? ja Boullée ideid, aga tundub, et inimesed on nende visioonide kohaselt üsna ülearused. Ambitsioon on ikka inimmõõtme ületamine mõningate reservatsioonidega inimeste paratamatule olemasolule ja tegemistele.

Künnapu tundub rohkem huvituvat arhitektuurist, nii sellest konkreetsest utoopiast kui ka oma varasemate arhitektuurimaalide teemadest ja tegelastest, mitte niivõrd maali nn iseväärtusest. Siiski pole meedium tema ja mitmete teiste nooremate maalijate puhul päris tähtsusetu. Paistab, et illusoorsed, kütkestavad, rafineeritud kujutised on end üheksakümnendate jooksul lõplikult blameerinud. Keegi ei usu enam pilti, mis on ?nagu päris?, rohkemgi kui päris. Võimaluse vaataja jälle pilti uskuma panna annab teatav tinglikkus. Samas ei tulene tinglikustamise viisist iseenesest mingit erilist tähendust, pole suurt vahet, kas on tegemist geometriseeriva, maalilise või muud laadi üldistusega. Selles mõttes on suhe meediumiga vabam. Põhiline on see, mida kujutatakse, aga oluline, et ta laseks ennast vaadata ega tekitaks koormavaid illusioone.

Põhimõtteliselt võiks ju vähemalt osa Ledoux? ja Boullée visioonidest teoks teha, kui oleks põhjust, tahtmist, usku ja raha. Aga see võtaks neilt võlu ja võimsust kõvasti vähemaks ? ja viimsegi võtaksid turistide hordid. Teostamata kujul, ideedena on need palju ehedamalt olemas.

 

 

Karl Nagel. Gazman. Õli, lõuend. 2005.

 

2. peatus: Nagel

Karl Nagel on maalinud Vene väidetavate natsionaalbol?evike väidetava juhi või maskoti Eduard Limonovi väidetavaid jüngreid. Teema on muidugi selline, kus kunst jääb elule igal juhul alla. Umbes nii nagu mõningates nõukogude aega kirjeldavates ilukirjandusteostes, kus on püütud tolleaegset tegelikkust anda edasi kujundlikult, veidi läbi lillede, rõhutada olukorra grotesksust. See aga ei hakka tööle, vinti ei saa justkui hästi peale keerata, igasugune kujundlikkus on ikka pigem lahjendamine kui võimendamine. Siiski võib Nageli piltide puhul Limonovi vabalt üldse ära unustada, need tegelased on niigi äratuntavad. Nad on revolutsionäärid, kellel on idee, jõud (küll peamiselt füüsiline), granaadid, loosungid, salakorterid ja salaviin. Kes kannavad eraldusmärke käsivarrel ja lillelisi rätikuid poole näo ees, määrivad värviga saatkonnahooneid ja saavad politseinikelt peksa. Maalitud vihaselt, natuke nihestatult, natuke räpakalt, tumedalt. Idee sisu ei mängi antud juhul erilist rolli, vähemalt ei ole see kuidagi esil. Küll aga meenutavad sellised ruuduliste särkide, salkus juuste ja veriste ninadega tüübid mulle ja vist teistelegi minuvanustele (kelle süütut ja puhast nõukogude lapsepõlve ei jõudnud mingid ideoloogilised valikud enam lõhestada) ühtaegu multikategelasi, kompromissituid varateismelisi filmikangelasi, tüütut kohustuslikku kirjandust ja midagi ammumöödunut, kaotatut. Aega, kus revolutsioone tehti tänavatel plakatite, lendlehtede, mingi inimhulga koos- ja kohalolemise abil. Kummalisel kombel, sõltumata limonovlastest ja üldse mingitest ideelistest teguritest, kehastavad Nageli kangelased justkui tegelikumat tegelikkust, usku ja kohalolekut, juba ette luhtumisele määratud, aga kirglikku võitlust. Aga eks see on muidugi vaatamise ja mäletamise küsimus.

 

3. peatus: Krahl

Rainer Sarnet on lavastanud Maksim Gorki ?Ema?. Muidugi nihkes, pedaalid põhjas, aga mitte irvitades, pigem isegi demonstratiivse leebuse ja südamlikkusega. Võibolla seal on isegi natuke seda laadi ärategemist, et vaadake nüüd (?teie?) ? jah, me (?meie?) lavastame Gorkit. Keegi ei süüdista kedagi ega taha äratada valusaid mälestusi. Me oleme sellest üle. Olgem ausad, töölisliikumise ja 1905. aasta revolutsiooni ideed ei huvita nüüd küll eriti kedagi ja ka võimalike valusate mälestuste ajenditesse pole kahjuks aega väga pikalt süveneda. (Reklaamis ja kaastekstis esines küll teatavaid paralleele keskerakonna mutikestega, kuid õnneks need lavastusse ei jõudnud.) Gorkil on lihtsalt power?it nii palju, seda õiget power?it, mida mujal ei ole, aga mille järgi on karjuv vajadus. Esimese vaatuse lõpus, kui ema seisab punalipuga keset lava, ongi tunne nagu rock-kontserdil: fanatism, mäss, ilu, tunded, karjed, detsibellid põhjas… Joosta üle väljade vastu tõusvale päikesele. Muidugi ei mõtle keegi Marxile, aga tema kaudne kohalolu hoiab mingit pinget õhus, ei lase labaseks minna. Gorki on suurepärane materjal, mis võimaldab olla ühtaegu siiras ja teadlik. Olla nii tõsine kui võimalik olukorras, kus kõik saavad aru, et seda pole võimalik päris tõsiselt võtta. Jõudu on ja tahtmine on ja paraku on ka teadmine juba ette luhtumisele määratud, õieti juba ammu luhtunud võitlusest. Ja see on puhas ilu.

 

4. peatus: Balti jaama

trollipeatus

Turvafirma reklaamplakat: ?Kas sinu kodu on kindlus?? Tütarlaps verise nina ja huulega ? täpselt samamoodi nagu see noormees ühel Nageli maalil. Muidugi ei oleks mõtet teha reklaamplakatit, millel kujutatakse seda, kuidas kellegi koduaknast tõstetakse välja pesumasinat, muusikakeskust või dokumendimappi riigisaladusega. See ei mõju absoluutselt. Tüdruk on õrnake, aga siiski ka kuidagi tõrges. Ajalehereklaamis sama pildi juurde käiv küsimus ?Oled väsinud kauplemast?? töötab muidugi veel paremini. Ei saa küll aru, mille pärast, mille nimel ja mis asjaoludel, aga selles on ohtu, ülevust, jõudu ja muidugi paratamatut allajäämist. Kui ka suurte ideede ja tõeliste revolutsioonide aeg on möödas, siis mingi udune mälestus miskipärast ikka püsib ja kerkib siin-seal pinnale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming