Galeriist loomaaeda ja vastupidi

RIIN KÜBARSEPP

Ilmar Kruusamäe. Rohutirts, 1987. õli, lõuend. Ilmar Kruusamäe õlimaalid ?Inimloom? 18. III ? 6. IV.

Kotkas nokib geeniuse tattiSellised asjadkuuluvad meie elu juurdesurm ka ei aita

Kivisildnik

Vaala galeriis on näha maalid on ajavahemikust 1984 ? 2004. Nõnda võtab Ilmar Kruusamäe kokku oma loomamaalide pildiraamatu, kõrvutades ning vastandades neid inimmaailmaga. Sümbolistlikult mõjub ka aasta 1984, mis Orwellile vihjates motiveerib meid mõistma ja mõtestama teatud situatsioone allegooriate ja metafooride kaudu. Hüperrealism on mõistukõnelise kunstikeele kõrval märksa primitiivsem ja selgesõnalisem visuaalse keele vorm. 1980. aastate lõpul ärritusid Eesti kunstifunktsionäärid märksa rohkem loomamaalide kui fotorealistlike tööde peale just sisu ja vormi kakofoonia tõttu. Sellise irooniaga pani autor tol ajal kavalalt proovile publiku ja ekspertide rikutuse astme. Igaüks nägi, mida näha tahtis.

Millegipärast ei taheta lapsemeelseid loomamaale siiani tõsiselt võtta. Ometi on animalism välja kasvanud ?väikeste? kunstnike pärusmaalt ja juba ammu sillutanud tee suurde kunsti. Juba 1989. aastal ostsid prantslased Moskvas AICA kongressi raames toimunud väljapanekul Kruusamäelt kaks allegoorilist loomapilti. 1996. aastal valis aga Gallery 54 New Yorgis Kruusamäe ?Sebra? oma tööde top 10 sekka.

Anekdootlike loomapiltidega naeruvääristab ta inimlikke pahesid, jõudes humoorikate järeldusteni nii moraali, tarbimiskultuuri kui ka käitumiseetika vallas. Kaudselt on kõik tegelased personifitseeritud ja nii võib Kruusamäe loomamaale võtta kunstniku enda sisevaatena. Helges koloriidis monumentaalsed elukad on tegelikult märksa ambivalentsemad.

Kruusamäe tööd kõnetavad just siin ja praegu, ilma distantsita. Mütoloogilised olendid on oma grotesksuses aga täpselt nii teravmeelsed, kui me ise oskame välja lugeda. Samas visualiseerib Kruusamäe justkui valmimeistrite Aisopose, Jean de La Fontaine?i, Gotthold Lessingi või Ivan Krõlovi teoseid kaasaegse ühiskonna kontekstis. Ei taha alahinnata Kruusamäe individuaalsust, kuid Kursi koolkonna liikmena avaldub tema töödes siiski väga selgelt grupiomane absurd, paraja huumoriga vürtsitatud pildikeel. Ka neopopi jooned on selgelt tajutavad.

Võibolla ei peaks see tekst Sirbis ilmuma mitte kunsti, vaid kirjanduse lehekülgedel, sest osa Kruusamäe projektist moodustavad konkreetsetest töödest inspireeritud Kivisildniku haikud, kirjutatud spetsiaalselt selle näituse tarvis. Anarhistlik punkluule ei sekundeeri, vaid loob koos piltidega interdistsiplinaarse terviku:

Kameeleon: Kord must kord valge/vahel kaamelt sinine/tõbras jääb tõpraks. Ping ? viin: aga karsklaste/seisukohalt tuleb see/lind kohitseda.

Nendes ridades kajastub postmodernistliku teksti fragmentaarsus, kus keel pole keelevälistest asjadest kõnelemise vahend, vaid pidevalt ümberloodavate tähenduste mäng. Nii pole ka Kruusamäe tööde pealkirjades kindlat tähendust, on vaid teekond tähenduseni, protsessuaalsus: ?Kala ee(s)tika?, ?(Õ)petab varastama?, ?Tühi ko(h, t)t? ja ?Krokodill kastab öösiti tilli?. Mäng keele ja ka visuaalse kujundiga laseb aga vabaneda piiritletud süsteemist. Läbi aegade olulised teosed nagu ?Karupoeg Puhh? ja ?Alice imedemaal?, mida kriitikud tänaseni dekonstrueerivad, on üles ehitatud (inim)loomade mõistukõnele lihtsa ning vahetu dialoogi kaudu. Absurdi vahenditega teeb Kruusamäe kõigile arusaadavaks ka keerulised probleemid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming