Gottlieb Welté loominguloo lüngad täituvad pikkamööda

Anne Untera

Gottlieb Welté. Autoportree. 1770. aastad. Pliiats. Frankfurt, Städeli muuseum. Gottlieb Weltéle pühendatud näitus „Maarjamaa rokokoo” on mitmes suhtes tinglik. Kadrioru lossi kolmanda korruse näitusetubadesse paigutatud kunstiteosed, tarbeesemed, mööbli näited ja fotod markeerivad rokokoo- ja varaklassitsismi ajastu kunsti ja olustikku. Nendest piisab vaevu, et otsekui pimedusest kerkiks meie ette valgusvihku Gottlieb Welté isiku ja loomingu piirjooned. Kunstniku eluloos on mitmeid lünki. Seni ei ole näiteks leitud kunstniku sünni- ega surmaürikut. Welté surma kuupäev 17. XII 1792 on selgunud kirjast, mille Lohu mõisnik Otto Wilhelm von Krusenstern saatis Paldiski kreisikohtule, teatades tema teenistuses olnud joonistusmeistri surmast. Üsna rohkearvulises, kuigi fragmentaarses XIX sajandil ilmunud saksakeelses kirjanduses korduvad kunstniku eludaatumitena: sündinud Mainzis umbes aastal 1745, surnud Tallinna lähedal umbes aastal 1790 (teiste sõnadega – teadmata kadunud). Ka Welté sünnikoht ei ole kindel, kuigi vanemad leksikonid (Nagler, Gwinner, Seubert, Thieme-Becker jt) nimetavad, et ta sündis Mainzis, ei leidu sealses linnaarhiivis selle kohta ühtki dokumenti. Põltsamaa 1782. aasta hingeloenduse järgi oli Welté 33aastane ja pärit Mainzist. See üksainus ürik ei veena siiski ajaloolises tões.

Näitusel jagunevad kunstiteosed peatuspaikadena kunstniku eluloos: Mainz ja Frankfurt, Põltsamaa, Lohu mõis. Gottlieb Welté Tallinnas viibimise ajast on teada üksainus kunstiteos (joonistus Vene-Rootsi merelahingust 1790. aasta 2. V), seetõttu markeerib Tallinna perioodi läbilõige 1780.–1790. aastate olustikust. Valgustusajastu esteetika peegeldub igas tarbeesemes, näiteks hõbedast tšarkas (viinatopsis), rahakukrus, Christian Ficki manufaktuuris valmistatud fajansskausis, Põltsamaa portselanist kohvitassis jne. Kõrgemate ühiskonnaklasside daamide aja täitis neil aegadel suures osas käsitöö, mille tulemusena valmisid ülipeened tikandid. Hõbe, portselan ja fajanss on näitusel paigutatud president Konstantin Pätsi raamatukappidesse 1930. aastate intarsiatoas, tinglikult tähistavad need XVIII sajandi lemmikmööblieset, klaasustega vitriinkappi. Kogu olmematerjal on samuti fragmentaarne, sest nagu Gottlieb Welté teoseid nii on ka XVIII sajandist tarbekunsti ja mööblit Eestis säilinud väga vähe. Autentsed on raamatud, valitud raamatukaupmees G. Bornwasseri poolt Welté pärandi haldajale Paldiski kreisikohtule võla sissenõudmise eesmärgil esitatud nimekirja järgi. Raamatud iseloomustavad kunstniku lugemust ja ehk ka laiemalt tolleaegset Eestis liikunud lugemisvara: memuaaride, romaanide ja luuletuste kõrval loeti ka William Hogarthi traktaati „Ilu analüüs”, J. C. Lavateri füsiognoomiaõpetust jne.

 

Noorus Reini ja Maini kallastel

Gottliebi isa oli kunstnik Anton Welté, kes andis pojale esimese õpetuse. 2000aastane Mainz Reini ääres oli tollel ajal õitsev rokokoolinn. Valitseva kuurvürsti Karl von Osteini protežeerimisel kaunistati arvukad kirikud ja paleed rokokoostiilis maalingute ja skulptuuridega. II maailmasõjas rängalt kannatanud Mainzi taastatud kvartalites on isegi paljude sõjajärgsete kastmajade nurkadele asetatud Madonna- ja pühakute kujud. Enne II maailmasõda oli Mainzis üle 100 sellise kodu- ehk majamadonna.

Umbes (jälle!) 1774. aastal kolis maalijana ja ofortistina andekust näidanud Gottlieb Welté Maini-äärsesse Frankfurti, suuremasse ja elavamasse messide linna, kus asus tööle Georg Christian Schütz vanema töökojas figuraalse stafaaži maalijana. Dorothee von Hellermann on selgitanud, et 1770. aastate lõpul maalis Welté Geisenheimis Reini ääres kuurvürsti suvelossis ka mõned freskod, millel on märkimisväärne kompositsiooniline sarnasus Lohu mõisa freskodega. Graafikuna, ofortistina tunnustavad Weltéd kõik saksakeelsed leksikonid, sest mõned tema 55 originaalofordist (perioodist 1773–1779) leiduvad paljudes suuremates Saksamaa gravüürikabinettides. Boucher’, Fragonard’i ja Lancret’ stiilis lehtedel on varakodanlikult riietatud figuuride rühmad looduses, kusjuures sageli leidub gravüüridel tööriistu (reha, vikat jne). Welté pisut karikatuurse, rahutu käekirjaga oforte nimetas Fr. Gwinner isegi geniaalseiks.

Eesti kunstipublik saab näitusel „Maarjamaa rokokoo” näha Welté kuut gravüüri, mis on ühtlasi mitmes mõttes kunstniku hilisema, Eesti perioodi loomingu võti. Näiteks seni ikkagi vaieldava autorsusega Põltsamaa lossi freskodele (hävinud, näitusel fotod) on paralleeliks Gottlieb Welté varane, Mainzis valminud 12 lehega ofordisari (capriccio’d) lastest, kes jäljendavad mängides täiskasvanuid. Ka Põltsamaa saali ovaalsetel freskodel ja supraportidel olid puto-lapsukesed mitmetes rollides (maalija, skulptor, türgi paša jne). Ofort „Õhus hõljuvad alasti lapsed” kuulub samasse prantsuspärasesse rokokoo-maailma.

Frankfurdist lahkumise ja Põltsamaale saabumise vahel oli kunstnik G. Potjomkini teenistuses, aga tujuka, mitte küllaldaselt teenistusvalmis iseloomu tõttu ei saavutanud ta loodetud positsiooni ning siirdus ebaselgetel asjaoludel Põltsamaale major von Lauw’ lossi. Seega on põhjust arvata, et Welté teoseid võiks leida ka Peterburist. Kahjuks pole selle kohta andmeid ja ka Põltsamaa portselanimanufaktuuris valmistatud Bakchose kujukese kohta, mis kuulub Ermitaažile, ei õnnestunud kahjuks näituse kataloogi fotot saada.

 

Lohu mõisa freskode eelloost

Veel üks lünk kunstniku eluloos on 1784. või 1785. aastal Võisiku mõisast lahkumise ja 1790. aasta kevadel Tallinna ilmumise vahel. Seda perioodi valgustas oma 7. X Tallinnas peetud loengul Dorothee von Hellermann. Tähelepanuväärne on kunstniku stiili ja käekirja muutumine ülevuse, antiigilembuse suunas Lohu mõisasaali freskodel, võrreldes varaste delikaatsete, väikeseformaadiliste, aga rokokoolikult lõbusate või unistavate stseenidega.

Enne kunstiinstitutsioonide teket XIX sajandil (Eestis Tartu ülikooli joonistuskool, graafikatöökojad jm) oli kunstnikul võimalus tegutseda ainult erasfääris: kas rikka üliku teenistuses õuekunstnikuna, koduõpetajana või reisisaatjana vaatamisväärsusi joonistades. Neist esimese võimaluse proovis Gottlieb Welté ära Põltsamaal ja see periood lõppes lossihärra pankrottide ning surmaga. Teist ülesannet täitis ta Võisiku mõisas Georg von Bocki teenistuses. Mõlemas mõisas maalis ta ka portreesid. Põltsamaa perioodil maalitud O. F. von Pistohlkorsi portree on kadunud/hävinud, aga von Bocki õetütrest Helene Marie Zoege von Manteuffelist maalitud kaunist pastellportreed saab näitusel imetleda. Kuna Lohu saali freskod esindavad varaklassitsismi (Prantsusmaal nimetatud Louis XVI stiiliks, Soomes Gustavi stiiliks), siis on D. von Hellermann toonud esile hüpoteesi, et Welté reisis Eestist kellegi reisisaatjana tagasi Frankfurti ja tutvus seal uuemate kunstisuundumustega. Samaaegselt tegutses ta ise edukalt maalijana, mille tõendiks on Frankfurdi ajaloomuuseumile kuuluv kondiitermeister Johann Valentin Prehni kogu. See hilisbarokne kunstikogu koosnes miniatuursetest maalidest, mis olid monteeritud temaatiliste rühmadena 32 kokkuklapitavale tahvlile. Kokku umbes 800 maali hulgas, mida omanik raamis kondiitrile käepärase materjaliga (tragant) ja kuldas üle, leidub ka Gottlieb Welté teoseid. Nende seas on mütoloogilised teemad: Diana ja Endymion ning Herakles ja hesperiidide õunad. Eestisse tagasi tulles sai Welté tellimuse Lohu mõisahärralt ning maalis juba surmahaigena freskotsükli, kus tema signatuur asub peamisel pilditahvlil. Kujutatud on seal Pyramose ja Thisbe kurb lugu. Sama teema köitis Weltéd juba 1774. aasta akvatinta puhul ning sel teemal oli ta teinud ka õlivisandi.

Gottlieb Welté suri unustuses ja tema looming oli kaua varjusurmas. Alles praegu astume samme tema loomingu avastamisel. Tänu koostööle saksa kunstiteadlaste Norbert Suhri ja Dorothee von Hellermanniga on Kadrioru kunstimuuseumil õnnestunud laiendada Eesti XVIII sajandi kunsti silmapiiri.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming