Graafikakiri Krakówist

Anne Untera

 

Esiplaanil Ülle Marksi ja Jüri Kassi teos

 sarjast “Kalligraafia”. Anne Untera

 

Krakówi graafikatriennaal tähistab tänavu 40. aastapäeva. Koos juba 50aastase ajalooga Ljubljana (Sloveenia) graafika võistlusnäitusega murdis Kraków omal ajal läbi raudse eesriide, kujunedes 1970ndate alguses Euroopa kunsti oluliseks foorumiks Kasseli ja Veneetsia kõrval. Kui 1968. aastal asutatud Tallinna triennaali seitse esimest näitust jäidki liiduvabariikide ringi, siis oli eesti kunstnikel ometi võimalus saata oma teoseid Poolasse näitustele (tõsi küll, kas “metsikutena” või NSV Liidu sildi all). Krakówi graafikatriennaali kauaaegne president professor Witold Skulicz märgib kataloogi eessõnas, et kahel sõjajärgsel aastakümnel oli idabloki isolatsioon nii suur, et Pariisi koolkonna lõpp “magati maha”. Ent 1966. aastal hakkas Krakówisse koonduma kunstnikke idast ja läänest: 1960. aastatel tegid graafikas ilma inglased (esimesel Krakówi graafikabiennaalil osales Henry Moore), järgnes sakslaste ja ameeriklaste ajastu (Roy Lichtenstein, Robert Rauschenberg, James Rosenquist) ning üle kõige valitses jaapani graafika. Jaapanlased on Krakówis tänaseni tugevalt esindatud ja nende sidemete tähisena märgati 15. septembril Toshihiro Hamanole Krakówi kunstiakadeemia audoktori tiitel. Tema võimsate mustade siiditrükkide näitust võis näha Jaapani kunsti- ja tehnikakeskuses Manggha.

 

Triennaal jätkab muutuvates oludes

 

1991. aastast muutus Krakówi graafikabiennaali rütm kolmeaastaseks – triennaaliks. Jätkates muutuvates oludes, on see vananematu Witold Skuliczi juhtimisel säilitanud oma prestiiži ja näo: mitmekesise, tasakaaluka, avatud ideedele, aga mitte piiride lõhkumisele. Krakówis on esindatud ka kolmemõõtmelised installatsioonid ja videoteosed, aga nende osakaal ei ole suur. Žürii liige Georg Lebzelter, Krakówi nüüdse partnerlinna Viini kunstikooli professor, kes on ka 2007. aastal Viinis toimuva graafikanäituse kuraator, arvas, et ruumiliste kunstiteoste osa on praegu Krakówis liiga väike ja kõikuva tasemega ning seda valdkonda tuleks reglemendi kaudu soodustada. Seni on aga siiski hoitud kinni graafika põhimõistete juurde kuuluvast: paber, trükk, seeria. Digitaalsete tehnikate võidukäigust Krakówi triennaalil kõneleb see, et premeeritud teostest on kolmandik digitrükid ja teine kolmandik tehtud segatehnikas. Kõik see ei lükka ümber tõsiasja, et Krakówi graafikatriennaalil võib imetleda suurepäraseid puulõikeid, oforte, metsotintosid jne.

Käesolev peanäitus on endisest väiksema mahuga, mistõttu oli esinejate sõel nii tihe (näitusele pääses umbes iga 14. saadetud teos), et kõiki näitusel esinejaid võiks nimetada võitjateks. Koomaletõmbamist tähistab ka see, et pole “Intergrafia’t” (varem rahvusvaheliselt premeeritud teoste näitust), seda asendab aga teistsugune “tähtede galerii”: kutsutud osalejatega (Eestist Benjamin Vasserman ja Virge Jõekalda) “Värv graafikas” Torunis. Värvigraafika, mis oponeerib maalile ja teisalt reklaamivaldkonnale, on küll endastmõistetav, aga selle rõhutamine toob esile kunsti emotsionaalse poole.

 

Evi Tihemetsale üks kümnest võrdsest preemiast

 

Eesti kunstnikud on Krakówis esinenud algusest peale ning mitmed neist lõiganud ka loorbereid. Raul Meel, kes võitis preemia 1972. aastal IV biennaalil, on värvikalt kirjeldanud oma preemiavõitu (õigemini sellest ilmajäämist, mis täna tundub absurdina). Oma “Minevikukonspektis” (lk 274-275) on Raul Meel üles märkinud kõik rahvusvaheliste auhindadega pärjatud eesti graafikud kuni aastani 2000. Tollel aastal sai Krakówis ühe kümnest võrdsest preemiast kunstnikepaar Ülle Marks ja Jüri Kass. 2003. aastal pälvis ühe eripreemiatest Eve Kask. Tänavu kuulus üks kümnest võrdsest preemiast Evi Tihemetsale (kataloogis: Viires). Tema võidutööd “Pühendus (Leib)” ja “Pühendus (Pirnid)” kuuluvad sarja, kus graafik tõlgendab elu ande. Tihemets on kaua tegelnud erinevate paberite ületrükkide, chine collée ja akvatinta subtiilsete faktuuridega, nüüd aga kasutab ka tema ofortides digifotot, mille tulemuseks on kargete, vaoshoitult kirjude lehtede täienemine täpsete, ühemõtteliste detailidega. Evi Tihemets õigustab oma “truudusemurdmist” klassikalistele tehnikatele: “Kui tulemus on hea, on kõik lubatud.”

Žürii esimees britt Richard Noyce rõhutas, et kolme aasta jooksul on teemad ja tehnikad mitmekesistunud ja lõhe digitaalsete ning traditsiooniliste graafikatehnikate vahel vähenenud, st uued tehnikad võtavad aegamööda sisse oma õiglase koha sügavtrüki ja teiste vanade tehnikate kõrval. Digitaalsete võimaluste ja traditsioonilise litograafia ühendamise parim näide on Grand Prix’ võitnud belgia kunstniku Ingrid Ledenti sari, mille teemaks inimnahk. Kurde, kortse ja poore kujutavad litograafiad on suurendatud digitaalses väljatrükis minimalistlikuks, võimsalt mõjuvaks pannooks. Ingrid Ledent on eesti graafikaringkonnas hästi tuntud, sest on töötanud Pärnu litokeskuses ja esines hiljuti (videoteosega) Tallinnas joonistuste näitusel “Improvisatsioon”.

 

Kinnispunktid pöörlevas kaleidoskoobis

 

Suurtel võistlusnäitustel öeldakse olevat kunstimaailma hierarhiaid kehtestav mõju. Kaleidoskoopiliselt sädelevas triennaalikeskkonnas toimivad kinnispunktidena, vanade sõpradena äratuntavad autorid (minu jaoks olid need näiteks belglane Michel Cleempoel, jaapanlased Masataka Kuroyanagi ja Nobuko Hamano, ameeriklane Endi Poskovic, austraallane Wayne Crothers jpt). Selliste triennaalitähtede kohuseks on balansseerida äratuntavuse ja uudsuse vahel, et leida kontakt vaatajaga ning suuta edastada oma sõnum, aga mitte muutuda käsitöölisteks. Ja käsitöölikkuse oht kummitab kunstnikku alati, hoolimata väljendusvahenditest. Ka eesti graafikute seas on triennaalidel alati pilku püüdvaid kunstnikke, kes kodus võib-olla ei naudi suurt populaarsust (Benjamin Vasserman, Avo Keerend jt). Viimastel aastatel on paljud uksed avanenud Virge Jõekalda ees. Ta punaste lillede sari on päris orgaaniliselt välja kasvanud varasemast, inimkeha poose ja seisundeid meeleliselt, poeetiliselt tõlgendavast laadist. Virge Jõekalda usaldab plaati kraapima, pühkima ja trükkima üksnes oma kätt. Ka Marje Üksine esineb Krakówis suurte, lennumasina-taolisele kujundile üles ehitatud sügavtrükkidega (“Sümbioos”). Ülle Marks ja Jüri Kass jätkavad edukalt foto töötlemisel tekkivate kummaliste kujunditega (sari “Kalligraafia”), mis osutavad ümbritseva mitmepalgelisusele ja ambivalentsusele.

Kanada kunstnik Davida Kidd, eelmise triennaali grand prix’ võitja, esitles mahukal isikunäitusel arvuti abil graafikasse toodud uut reaalsusest, kus on muudetud nii ruumisuhted, mastaabid kui tavapsühholoogia rollid ja saavutatud kummaline unenäoline tehismaailm. Mainimata ei saa jätta ka vanas Krakówi juudi linnaosas Kazimierzis oma isikunäitusega “Fööniksi troon” esinenud Iisraeli kunstnikku Basil Colin Franki, kelle digitrükid kujutasid endast nii New Yorgi terroriohvrite kui autori vähki surnud ema memoriaali. Esmapilgul ootamatult oli ta ühendanud ruumis hõljuva rohelise (kunstniku sõnul kosmose, kõiksuse värv) kuubi ja koeratoidu (tehiskondid). Märkimisväärne on B. C. Franki, D, Kiddi ja mitme teise tuntud graafiku hool avalike suhete eest – saabunud triennaalile oma kaas- või meeskonnaga, on nad hoolitsenud nii plakati, rinnamärkide jm kui ka oma ideede tekstiversiooni eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming