Graafiline disain on kohal!

Kristjan M?maa

Dokumentaalfilm „Helvetica” Eesti esilinas

Endine punkmuusikahuviline ja amatöördisainer Gary Hustwit ei osanud kindlasti ette näha seda tormi, mille vallandab tema ja tema õe krediitkaartide toel valminud dokumentaalfilm (disaini)maailmas. Rohkem kui 90 linnas üle kogu maailma aset leidnud linastused, kuhu kõik huvilised tihti ära ei mahtunud, lõputud intervjuud ja fännikirjad, pool aastat meeletut ringsõitu planeedi ühest punktist teise.

Aimata võis ta huvi tekkimist ehk siiski. Lõppude-lõpuks on ju tegemist maailma esimese täisverd linateosega graafilise disaini teemadel. Tagasi vaadates vangutavad paljud uskumatult pead. Kuidas on see võimalik, et kellelegi varem pähe ei tulnud selle igati soliidse eriala tegemisi ja suurkujusid läbi kaamerasilma vaadelda?

Just esmaavastajalikkuses on selle filmi peamine võlu. Kas hea või halb, nähtuse sünni fakt on tähtis. Õnneks ei ole vaja „Helveticat” ka filmina häbeneda. Tegemist on ühe kirjatüübi tekkeloo ja võidukäigu viisaka ajaloolise ülevaatega, mis laseb ladusa ja võhikulegi mõistetavana piiluda tüpograafia köögipoolele: kuidas kirjatähed sünnivad, mis mõtteid neid loovatel inimestel peas keerlevad? Disainisõbra lööb kuulsuste paraad muidugi pahviks. Ehkki nimed ja näod on tuttavad, on vaevalt kellelgi olnud varem võimalust näha Massimo Vignellit, Wim Crouwelit, Erik Spiekermanni, David Carsonit jt sundimatus vestluses vaimukusi poetamas. Nagu üks esilinastusel viibinud disainer siira rõõmuga kommenteeris: „Viimaks ometi sain teada, kes need mulle nii armsad kirjatüübid teinud on. Tunne on hoopis teine!”

Filmi kohta maailmapressis kirjutatud arvustustes on peamiselt kõneldud „Helveticast” kui ühe-kirjatüübi-filmist. Arutletakse pikemalt selle kuulsa fondi vooruste ja puuduste üle. Kritiseeritakse filmi ebaühtlast ja justkui põhjendamatut esinejate galeriid: osa neist polevat Helveticat kunagi kasutanud ega kõnele ka otseselt kirjatüübi poolt või vastu.

Ja ometi osutab just see viimane etteheide minu meelest filmi kõige põnevamale ja tugevamale küljele. „Helvetica” ei ole film üksnes Helveticast. Tegemist on haruldaselt tasakaaluka vaatega viimase 50 aasta graafilisele disainile ja visuaalkultuurile üldiselt. Gary Hustwit demonstreerib neutraalselt disainiarusaamade muutust, lastes eri ajastute iidolitel rahulikult üksteisele vastu rääkida nii, et lõpuks jääb vaataja enda otsustada, keda ta usub või missuguseid seisukohti jagab.

Konflikt näib eksisteerivat modernistide ja postmodernistide vahel. Ühed – juba hõbehallid ning väärikates tugitoolides – leiavad vajaliku olevat vormi allutamise üldistele tõekspidamistele. Seetõttu ei pea disainitaiesed üksteisest ilmtingimata väga palju erinema. Sellesse Bauhausil ja Šveitsi internatsionaalsel stiilil põhinevasse neutraalsuse ajastusse passis Helvetica nagu rusikas silmaauku. Siiani kasutusel New Yorgi metroo viidasüsteemi ja American Airlinesi visuaalidentiteedi looja Vignelli väidab filmis veenvalt: „Kui ma kirjutan sõna „koer”, siis ei pea need tähed ju haukuma?”

Vastaspoolt esindav (ja samuti juba hallinev) David Carson aga arvab nimelt vastupidist: tähed peavad haukuma nii kõvasti kui võimalik ning see, et sõna enda sisu seejuures kaduma läheb, ei oma tähtsust, sest: „Ärgem ajagem kommunikatsiooni segi loetavusega!” Ka loetamatu tekst võib meiega jõuliselt kõnelda. On ju pilt väärt tuhandet sõna…

Kena on tõdeda, et kultuslike disainitööde autorid ise on väga erinevad inimesed väärikatest erudiitidest lihtsakoeliselt lobisevate mehepoegadeni välja. Siiani on nende tööd kõnelenud tegija eest. Nüüd siis saime ka tegijate kohta midagi teada.

Ja ikkagi – miks selline film alles nüüd valmis sai? Tekkinud melu (et mitte öelda kergekujuline hüsteeria) tõestab, et aeg selleks oli enam kui küps. Miks ei ole senini olnud näha ühtki disainifilmi kõigi nende maalikunsti-, arhitektuuri-, moe- jms filmide kõrval? Küsisin seda ka režissöör Gary Hustwitilt, kes nii nagu paljud enne ja pärast teda, jäi vastuse võlgu.

Kas võib ehk olla, et graafiline disain kui iseseisev valdkond on alles nüüd (või üle pikkade aegade) jalad alla saanud ning valmis võtma sisse oma väljateenitud koha teiste kultuurivaldkonna uhkete poegade kõrval? Kui nii, siis hoidke alt, sest teist nii valjuhäälset ja pealetükkivat nähtust annab otsida.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht