Graafilise andmekandjaga läbi raudeesriide

Helena Risthein

Kui Külma sõja ajal oleks keegi öelnud, et kirjandust nüüdiskunsti kohta saadab meile salaja Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur (LKA), oleksin ta välja naernud. Ent just seda kinnitab nüüd avalikult üks tähtsamaid asjaosalisi Alfred A. Reisch. Kumu sügiskonverentsi „Kunst ja reaalpoliitika” valdavalt noorepoolsete esinejate hulgas torkas silma eakas Alfred A. Reisch. Siinkohal ei refereeri ma kogu tema kaasahaaravat ettekannet ja kohvilauavestlust tema ja ta abikaasa Irene Reischiga, vaid jagan pigem esmaelamust uudselt valgustatud lähiajaloost. Alfred Reisch õppis juba lapsepõlves mitmel maal ja mitmes keeles (saksa, prantsuse, inglise), rääkides kodus ungari keelt – seda nõudis järjekindlalt ema. Ka sakslasest isa, kes valdas tosinat võõrkeelt, „hakkas” ungarlaseks, nagu meil kunstnik Kuno Veeber (Weber) eestlaseks. „Isa oli tõeline maailmakodanik ja seda olen ka mina, ehkki kehvem, valdan ju poole vähem keeli.” Kommunistliku riigipöörde ajal kaotas isa töö välisministeeriumis ja oli sunnitud koos perega Ungarist lahkuma. Pikemalt peatus pagulasperekond šveitsis, kus Alfred Reisch omandas Genfi ülikoolis magistrikraadi rahvusvaheliste suhete alal. Siiani meenutab ta hea sõnaga šveitsi riigi igakülgset toetust. Sealt siirdus ta edasi Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse, kus pärast mitut tööotsa jäi pikemalt ametisse 1951. aastal asutatud ja kongressi rahastatud raadio Vaba Euroopa juures. Mõistagi spetsialiseerus Reisch Ungarile, ent kokkupuuteid oli tal ka Eesti ainestikuga.

Leevendati Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Poola, Rumeenia infonälga, värvati kaastöötajaid, analüüsiti olusid sotsialismileeris, jälgides ajakirjandust, kasutades Columbia ülikooli suurepärast raamatukogu. Tegevust juhtisid Samuel Sloan Walker, George C. Minden (Vaba Euroopa komitee ehk Free Europe Committee, FEC) ja Isaac (Ike) Patch (Vabadusraadio komitee ehk Radio Liberty Committee, RLC). Eriti paistis silma Rumeenia juurtega George C. Minden, kellest sai hiljem Rahvusvahelise Nõuandva Kogu – IACi (International Advisory Council) juht. Valdkonda on käsitlenud hiljuti ilmunud raamatus ja internetis Richard H. Cummings.

Peagi otsustati mitte piirduda raadiosaadetega, vaid saata sotsialismimaadesse midagi püsivamat, mida inimesed võiksid käest kätte edasi anda, paljundada, tõlkida, tsiteerida, mille najal kasvada ja valgustust aduda – raamatuid. Kas oldi midagi kuulnud raamatukandjatest Leedus, kes elu kaalule pannes levitasid üle 7000 ladina tähestikus leedukeelse teose aastail 1866–1904, kui tsaarivalitsus seda keelas?

1956. aasta juulis alanud raamatulevitamise aktsioon jõudis 34 aasta jooksul märksa suuremate numbriteni. Jutt on enam kui kümnest miljonist raamatust, aasta laeks (1968) võis kujuneda 300 000 ühikut. Läände saadeti omakorda käsikirjad, mida peideti kõikvõimalikesse kohtadesse, koguni rinnalapse mähkmetesse. Välismaal korraldati nende trükkimine ja tagasisaatmine, delegatsioonidele ja turistidele kinkimine.

Nukker teetähis: 1958. aastal pälvis Nobeli preemia Boriss Pasternak (1890–1960), kelle „Doktor Živago” käsikiri oli välismaale viidud salaja. Nõukogude organid, kes olid keelanud selle trükkimise kodumaal, sundisid kirjaniku nüüd preemiast loobuma. On suur vahe, kas keelduda vabatahtlikult nagu tegi seda Jean-Paul Sartre või olukorras, kus vastuvõtu tseremooniale sõit oleks võinud kujuneda elu üheks tippsündmuseks.

Suurkujudest rääkimata, kui paljud tavainimesed said küllakutseid välismaale ja pidid neist loobuma režiimi esindaja soovil! Vastav ametiisik soovitas minul veel 1980ndail endal välja mõelda põhjuse, miks ma sõita ei saa. Kui iga-aastaste seminaride korraldaja lõpuks suri ja lesk saatis kutse matustele, ütles ametnik: „Te ju ei tundnud seda inimest piisavalt, et matustel osaleda.” Seekordne keeld sai igatahes põhjendatud. Muide, sama ametnik jagas hiljem EV passe – kuhu tal ikka minna oli?

Reisimisvõimaluste piiratuse (ja interneti puudumise) ajal avardasid maailmapilti vaid raamatud, kaasa aitasid arutlused teoloogia ja filosoofia üle, salongiõhtud ja kunstinäitused kellegi kodus, džässmuusika, vaba rõivastumislaad. Originaalis ja koduses paljunduses rändles sõpruskondades sõdadevaheline ja pagulaskirjandus, liites Eesti vaba maailmaga, ergutades meis sisemise vabaduse tunnet.

Nüüd selgub, et vähemalt osalt juhiti raamaturinglust ookeani tagant. Pikapeale saadi nõusse hulk kirjastusi neljateistkümnelt maalt. Väljaandeid osteti nii suurtes kogustes, et saada allahindlust, nõudis ju LKA rahakasutamise täpset aruandlust. Seejuures pidid üllitised olema head: selleks uuriti ja võrreldi ka nende retsensioone ajakirjanduses. Sotsioloogia- ja politoloogia-alased teosed, mille avaldamist subsideeriti, segunesid ilukirjanduse, tollase arhitektuuri ja kujutava kunsti käsitlustega. Arvukate autorite hulgas olid Sam Hunter, George Orwell, Aldous Huxley, Albert Camus.

Luureandmed telefoniraamatust

Keda aga valiti adressaatideks? Appi tulid telefoniraamatud: neist otsiti üles raamatukogud, õppeasutused, muuseumid ja tuntud teadlaste, kirjanike, kunstnike, haridusjuhtide aadressid. Osalt mindi riskile. Lähtuti teadmisest, et sihtmaadel oli telefon tollal staatuse näitaja, seda ei omanud kaugeltki mitte iga inimene.

Sobivaks arvatud asutused ja isikud said – justkui kirjastuste poolt – postipaki raamatute ja kataloogidega, mis olid tasuta. Nad ei pruugi tänini teada, et läkitused maksis välja LKA. Oma kirjas palus toimetaja avaldada arvamust, sirvida kataloogi, päris, millised väljaanded veel huvitavad. Neidki võis saada tasuta, vastu sooviti vaid paari sõbra aadressi. Kogu see reklaamijutt pettis ära „kultuuri valvekoerad” – Reischi väljend. Vanahärra rõhutas, et inimohvreid selles sõjas ei olnud.

Teades küll, et kirjavahetus välisriikidega loetakse läbi, julges umbes 40 protsenti kingisaajatest siiski vastata. Nad teatasid, kas pakk jõudis või ei jõudnud kohale, käisid postkontoris seda taga nõudmas. Kui selgus, et raamat oli „kinni peetud”, pakuti koduse aadressi asemel tööaadressi või vastupidi. Mõned saatsid usaldusväärse sõbra või koguni teises riigis elava sugulase andmed („lähen talle külla ja saan raamatu kätte”). Kirjutati, et trükisest oli palju kasu erialases töös ja kolleegidki vajaksid nii- ja niisugust literatuuri.

Mõned läkitused toimetati välismaale käsipostiga, paljudel oli valenimi. Tartust oli sageli kirjutanud L. P. Ehk võis see olla Laine Peep, ülikooli raamatukogu kauaaegne direktor, pühendunud bibliograaf? Nii Tallinnast kui ka mõnest väikelinnast vastas entusiastlikke inglise keele õpetajaid.

Mullegi tõid kooliõpetajad lugeda välismaal ilmunud raamatuid. Paluti neid, enamasti pehmekaanelisi, hästi hoida, kaitseks (ja vahel ehk varjamisekski?) paber ümber panna. Eriti heaks tooniks peeti kauneid nahakunstnike tehtud ümbriskaasi. Inimhinge sügavus ja kannatuste ääretus avanes, kui lugesime Marie Underi Anna Ahmatova „Reekviemi” tõlget, mis liikus käest kätte enne erifondi paigutamist.

Antikvariaadist võis leida päris uusi taskuväljaandeid XX sajandi kunsti kohta. Neid olla sinna müünud meremehed, „parimad salakaubavedajad” (Alfred Reisch). Üha enam kauplusi seadis sisse „vanaraamatu” lette Ameerika romaanide ja kaunite kunstialbumitega.

Tuleviku lähiajalugu

Programm kestis vaheaegadega (näiteks Ungaris 1956–1959) 1991. aastani, Eesti puhul „alates 1956. aasta suvest 1970. aastate lõpuni, mil saadetiste kohaletoimetamine katkestati tugeva KGB tsensuuri tõttu. Lääneriike külastavad Baltimaade elanikud said jätkuvalt raamatuid mitmest Pariisis ja Londonis asunud Poola jaotamiskeskusest”.1 Tähtis oli, et tegevust ei saaks seostada Ameerika Ühendriikide valitsusasutustega.

Paljud külma sõja veteranid on hr Reisch nüüd üles otsinud, kogudes andmeid vaimuvalguse levitamise kohta, eriti aastatel 1956–1974. Uurimistööst kuuldes on ärksamad kolleegid andnud tema käsutusse oma arhiivi. Seevastu keeldutakse mõnes asutuses koostööst, väites, et soovitud materjale ei leita üles. Võib arvata, et kui aastate pärast avanevad järjekordsed toimikud, tuleb üldiselt omaks võetud seisukohti taas korrigeerida.

Üliõpilasena nägin Neevalinna raamatukogudes vahel kõhna noormeest, kes kandis kaasas termost ravimteega ja luges keskaegseid käsikirju. Ta oli avaldanud artikleid, sh Tartu ja Moskva semiootikakoolkonna kogumikus „Töid märgisüsteemidest” ja toreda raamatu „Trubaduuride keel” (1975).

Läbi segajate kärina kuulsin 1983. aastal raadiost, et Mihhail Meilahh on arreteeritud ja saadetud sunnitöölaagrisse! Hiljem selgus, et talle pandi süüks võõrkeelsete raamatute levitamist. Läbiotsimisel võeti ära usulist kirjandust ning Ahmatova luulet. Õnneks pidas haritlase tervis vastu perestroika-ajani, mil ta vabanes. 1990ndaist on Meilahh tegutsenud läänes, peab loenguid, annab välja vene kirjandust.

Alfred Reisch on pidanud loenguid mitme riigi kõrgkoolides, (sh Ameerika Ühendriikide välisteenistuste ja NATOga seotutes, konverentsiettekandeid (Münchenis 2011. aastal). Doktoritöö kaitses ta Ameerika Ühendriikides 1970. aastal, teemaks seda maad ja sealset demokraatiat juba 1831. a ülistanud ungari haritlane Sándor Bőlőni Farkas.

Nüüd on valminud raamat „Külma sõja kuumad raamatud. Luure Keskagentuuri raamatulevitamisprogramm raudse eesriide taha” („Hot Books in the Cold War. The CIA ’s Secret Book Distribution Program Behind the Iron Curtain”), mis kindlasti pakub huvi Eesti lugejalegi. Selle esitlus on järgmise aasta jaanuaris Budapestis. Taas tõttavad paljud postkontorisse, ent võimalused on avardunud: seda teost saab lugeda ka e-raamatu kujul.

1 Alfred A. Reischi ettekanne „USA Luure Keskagentuuri rahastatud lääne salajane raamatute postitus- ja levitamisprojekt külma sõja ajal” Kumu IV rahvusvahelisel sügiskonverentsil „Kunst ja reaalpoliitika” 26. X.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming