GULAG meie kodus ehk laagrielust pereringis

JOHANNES SAAR

Anne Daniela Rodgers ja Paul Rodgersi näitus „Suhteline narratiiv” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 29. IX. Tallinna Kunstihoone galeriis avatud näitus jahutab tublisti lapsevanemaks saamise soovi. Ning sellisena ründab üht olulist tabude pesakonda: perekond, lapsepõlv, emadus, armastus ja turvatunne, süütalapsed, aiaäärne tänav, Midrimaa ...

See sõna on „sinister”. Olen kuulnud kõnealuseid kunstnikke arutlemas selle sõna tähenduse üle. Näen, et inglise keelest kandub selle tähendus meile kui võigas, pahaendeline, õel, ähvardav. Kas sellist meeleolu on võimalik seostada üldise ettekujutusega lapsepõlvest ja perekonnateemadega? Jäägu see siinkohal lahtiseks. Kunstnikke, kes sellele võimalusele osutavad, jagub: Marko Mäetamm, Liina Siib, Mark Raidpere, Marge Monko, Anna-Stina Treumund, servamisi ka Paul Kuimet. 
Kõik nad on juba mõnda aega tudee­rinud teemasid, mida riiklikul tasandil üritab positiivselt hõlmata kooseluseaduse eelnõu, ehk seda, et ilmsüüta Midrimaa on ikkagi täiskasvanute kristlikuvõitu väljamõeldis ning lapsed sirguvad maailmas, mis on karistuse ähvardusel kokku traageldatud kõikvõimalikest keeldudest ja normidest. Selle maailma piiride taga ei jää „sinister” pelgaks epiteediks. See haardub üleastuja ümber ränga elukorraldusena, mille täideviijaks on ema ja isa. Ning korraga osutub laps trotslikuks vähemuseks, täiskasvanute maailma äärele suletud paariaks, kuhugi parandusasutuste, meditsiini ja kooli võrku aheldatud patsiendiks, kelle pääs tagasi Midrimaale kulgeb läbi distsipliini ja kasarmueetika. Näib, et meie praeguse ühiskonna poliitiline kleerus menetleb samasuguse jesuiitliku inkvisiitorirangusega kõiki ketsereid, kes ründavad valgenahalise heteroseksuaalse keskklassi Midrimaa-idülli unises äärelinnas. Kõik need vähemustest sisevaenlased: lapsed, homoseksuaalid, venelased, naised, naispoliitikud eriti,  kõik nad ahistavad ju patriarhaalset küljeluu-mentaliteeti ja šovinistlikku perekonnainstitutsiooni. Ning mõistagi on meie isalik riigikogu neile oma istungjärkudel koha kätte näidanud, kas siis köögis, toanurgas, raviasutuses või getos.
See jakobiinlik sallimatus on protestina ellu äratanud õõvastava lindpriide armee. On sildistamisega lükanud selle mitmekesisuse seadusruumi veerele, kus allumatus kohtub seadusliku õigusega seda karistada. Giorgio Agamben kõneleb asüülitaotlejate ja sõjapõgenike  näitel ühiskonna äärel laiuvast „laagrist”, uuest aina paisuvast modus vivendi’st, mis kuulub seadusest väljaspool elutsedes ometi selle mõjuvälja. Ollakse korraga sees ja väljas. Siin saab erandist reegel ning „sõda terroristide vastu” moondub „sõjaks kodu vastu”. Ajutise lahendusena alanud laagrielust saab püsiv ühiskondlik norm, mis koosneb nn erakorralistest vastumeetmetest ning karistuse ja pääsemise viimsepäeva-eetikast. Ja taas – fanatism, millega meil nuheldakse perekonnainstitutsiooni avarama käsitluse eeskõnelejaid, manab esile kujutlusi sisevaenlaste laagrist meie keskel, võimalikust õõnestustegevusest pereringis. Seaduse ja seadusetuse piirile ilmuvad vaenlase kujud: õigustus karmile käele, riigi ja meditsiini sekkumisele ning konservatiivsele perepoliitikale. Lindpriidele näidatakse koht kätte.
Galeriisse sisenedes märkame esmalt plikatirtsu nurgas seismas. Seljaga maailma poole, tummalt konutamas laubaga vastu külma kivi. Topis, mõistagi, sedastan võidukalt. Aga sõnum on juba kohal. Tirtsu palmitud patsi hallisegune helk on kõnekas, see räägib rauga elukogemusest. Ta on enneaegu lapsepõlvest väljas, ent mitte veel täiskasvanute maailmas. Aetud välja eelkirjeldatud ilukirjanduslikust äärelinnaidüllist ning vangistatud laagrielu distsipliini. Kogu oma kujuteldavas armsuses on temalgi patud lunastada – karistus näib tõendavat süüd.
Kujundeid lisandub nüüd ridamisi. Esimese saali sammaste tagant ilmub vaatevälja ukseorva ehitatud aken. Massiivsed profileeritud puuraamid, nende tülgastav pruun värvikuub, rasvaähmased aknaruudud. Selles kleepuvas raamistuses saame kiigata toakesse, kust vahib vastu kamp katkutud kaisukarusid. Kõigil käpp lõksus või puur peale sadanud. Laagrisse lõksu peibutatud kireva kommiga. Ilmsiks on saanud ähvardus, mis võika alatoonina kostab galeriis helisevast lastelaulukesest: kaisukarude piknik metsas ei ole alati sama, mis jalutuskäik pargis. Asjad võivad pöörduda vägivaldseks kaisukarude jätkuval lisandumisel ning mets osutuda surmalaagriks. See muusikaline saade juhib arusaama aknatagusest maailmast. Pehmete leludega vooderdatud lastetuba on moondunud rebitud kudede prügilaks lahingujärgsel kõnnumaal, mis ootab kaarnaid, kärbseid, kõiki raipeõgijaid.      
Ime siis, et oodatakse kannatamatult lapsepõlve lõppu. Tagumises saalis saab perekonnasisesest konfliktist eluline agenda. Mänguasjad on sepistatud teravateks käsirelvadeks, nende otstarbe selgitamiseks on kleebitud teravad repliigid laste enesekaitsest vanemliku ettehoolduse vastu. See sõnasõda on siin raiutud perekonnaalbumiks, mis kutsub lehitsejas esile kõike muud kui heldimust ja härdust. Kõik kõneleb puhkenud kodusõjast. Ka villased kudumid, mis loomuldasa kodusoojust kehasse salvestavad. Sel näitusel kehastavad nad kõikjale jõudvat rinnakat üleolekut, ämbliku oskust tõmmata võrku kõik meelepärane ning laagerdada seda maitseomaduste paranemiseni mähitud kookonis. Või toanurgas. Tuleb välja, et laager on mudelperekonna eluvormide kirjeldamiseks liiga leebe kujund, sest võimaldab siiski mingit eluvormi ja edasikestmist, ehkki sotsiaalse identiteedi kaotuse hinnaga. Vaadeldud näidete varal saab aga kõnelda ka moraalsest kannibalismist ja aeglasest suremisest vanemliku hoole all. On imetlusväärne, et kunstnikud aduvad lapsevanematena ka seda aspekti oma eraelus. Paul Rodgers: „Me jagame sügavat väärarusaama, nagu oleksime võimelised kaitsma oma lapsi.” Ta jätkab  pressiteadet arutlusega tänasest maailmast kui inimsuhete kaubastumise õudusunenäost. Pandimaja, kust kunagi sai ka perekonnareliikviad välja lunastada, töötab ta väitel nüüd vaid ühel režiimil – cash out. Anne Danie­la Rodgers aga kroonib oma pressisõnumi lõpuküsimusega „Miks see lapsepõlvest väljakasvamine küll nii tohutult kaua peab kestma?”.
Sellele näitusele on võimalik läheneda ka külma kõhuga ja professionaalselt, kõnelda 1990. aastate Young British Arti, Damien Hirsti, Tracey Emini, Chris Ofili jt kestvast mõjust nüüdiskunstile. Ja sellest, et sõna „sinister” omandas kaubamärgi tähenduse just nende loomingus, ilmus kümmekond aastat hiljem Veneetsia biennaalile ja preemiakomisjonide retoorikasse. Selline sulgumine kunstiväljale võimaldaks lõputult edasi lükata inimeseks ja lapsevanemaks saamist. Ja jäädagi laagrisse galeriis – kuni järgmise kaubamärgi sisse­kolimiseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming