Hästi konkreetne kunstitalv

Andri Ksenofontov

Konkreetne on nii nagu naelale pea pihta: täpsete sõnadega käegakatsutavast. Aga nagu naelalööjad teavad, ka möödapanek kukub välja väga konkreetsel viisil. Vahel tabab haamer hooga hoopis sihtivat silma. Kui pool aastat tagasi kunstisuvest kirjutasin, ei teadnudki ma, et samal ajal toimus juba neljateistkümnendat ja paraku viimast korda „Kunstisuvi”. Sirje Eelma algatatud üritus lõpetati suure näitusega Viinistu muuseumis. 

Sama konkreetne kui naelalöömine on ka maandumine või näiteks krediidikrahh. Krediidikrahh on juba poolteist aastat vana lugu, nii et jutt läheb aina ebakonkreetsemaks. See ongi ajakirjanduslik võte, nimetada asju teisiti. Ajakirjandus on neljas võim ja esimene vassija. Kreiidikrahhi ajalehelugude refrään oli „pehme maandumine”. Kuigi elanike sabakondid tunnevad hästi konkreetselt, kui pehmelt Eesti majandus on maandunud,  kostab poliitikute õlitatud kõridest sama refrään edasi. Nüüd on jutt ülemaailmsest majanduskriisist. Unistus pehmest madratsist majandusliku maandumise kontakttsoonis jäi täide minemata, mistõttu pani Jaan Elkeni „Poeem madratsile” ArtDepoos (24. XI –20. XII 2008) mu heldima. Jaan Elken kleebib alusele ehtsad madratsid, sinise- ja valgetriibulised. Lisaks madratsitele eksponeeris ta kahte selgitavat A4 formaadis lehte. Üks on madratsite  üleandmisakt kunstiotstarbel kasutamiseks. Teine on poeem ise, mis pöördub madratsite koondlesija poole otsekohese küsimusega: „oled sa duši all käinud?”. Jaan Elkeni ruumiliselt paksud värvid katavad magajate happelise higi poolt paksu puuvilla sisse söövitatud ruumilisi kompositsioone. Jaan Elken oskab vaataja assotsiatsioone äratada, seekord näiteks „keha, koridor, kultuur, uriiniproov, mul ei tule (peale seda) enam und, lehmapiim, skisofreenia  abc”.

Tarmo Salin ja Siiri Minka esitasid Hobusepea näitusel „Skisofreenia” (2.–15. XII) väikesi selgepiirilisi töid. Kui skisofreenia seostub tavaliselt sürrealistliku hullumeelsusega, siis see näitus oli nii kaine, et peale selgete piiride seal palju muud üle ei jäänudki. Ehk ei ole „kaine” õige sõna, pigem „luine”, sest reaalse ja ebareaalse piiril rabelev mõistus peab pingutama, et asju omaks võtta, ning pöörab neid  oma pilgu all, lihtsustab ja lagundab nagu liivased rannalained suvalist prahti. Tarmo Salin esineb oma kogemusest ja inspireerib Siiri Minkat. Tarmo Salini sirged traatjad kujundid seostusid Lembe Rubeni traadist keeratud „Graafiliste võimumängudega” Draakoni galeriis (24.XI–6.XII 2008). Kahes galeriis kokku olid esitatud isiklik ja ühiskondlik skisofreenia.

Lembe Rubenile järgnes Draakoni galeriis (9.–20. XII 2008) napilt kaine Tiina Tammetalu.  Naismodell paistis igal maalil nagu läbi sama vitriinakende rea, mille rütmi tähistasid sirged mustad vertikaalid pildiraamist raamini. Raamide vahele jäävat „õhku” kujutas pallaslik risti-rästi pintslilöögifaktuur, mille vastu tundsid huvi ka Tiina Tammetalu eakaaslased. Tema tööd otsivad tihtipeale kujutavas kunstis installatsioonide ust. Seekord on modell justkui arhitektuurses installatsioonis üles maalitud. Pildi „Aadam, Eva ja Angela” nimelipikul märkab  tähelepanelik külastaja kontseptualismi hiireauku: „See on alusmaali järgus lõpetamata teos, et näitlikustada ja täita Vano Allsalu poolt T. Tammetalule antud tellimus „Kunsti kiirkokaraamatu” tarbeks, kus Tammetalu annab igale maalihuvilisele kiirretsepti selle kohta, kuidas luua ilus ja hästi müüv figuratiivne maal”.

Kui asjad, mida maalitakse, seatakse üles, siis seda nimetatakse seadeldiseks. Seadeldiste  pealt maalitakse vaikelusid. Tallinna kunstnikele on omane kujutada peale omavahel sobitatud puuviljade, lillevaaside ja muude esemete ka tooli ja kangast, millele seadeldis on paigutatud, laiemat keskkonda. Mis seadeldis muu ongi kui installatsioon. Flo Kasearu ja Tõnis Saadoja tegid Tallinna Linnagaleriis näituse (18. XII–4. I), mida võiks iseloomustada tarmo-salinliku kujundi, asja, seadeldise abil. Algselt sarnanes see pöialpoisi-kingakarbi  sangaga, hiljem sai sangast lõhkeseadeldise T-kujuline kahekäelüliti mardikamõõtu mäetööstusinsenerile. Neid tiki-taki roosaks värvitud antennistatud kastikesi oli Flo Kasearu kuhjanud seinastendile umbes 16 000 tükki. Täielik hullumeelsus, mis sai äratust Eesti ühenäolistest elamuarendusväljadest ja roosast kunstiakadeemiast. Flo Kasearu meisterdas ka ühe suure asja, mida tema ise, Tõnis Saadoja ning külalisesinejad Kaido Ole ja Lauri Sillak maalisid musta draperii taustal. Flo Kasearu võttis kolme meesmaestro maalisessiooni kettale, mida näitusekülastaja võis ekraanilt vaadata umbes 216 000 sekundit.

Samal ajal avati Tallinna Kunstihoone galeriis Silja Saarepuu ja Villu Plingi „Kivi südamelt” (19. XII–11. I). Raske on ette kujutada midagi konkreetsemat kui tosinapuudane põllukivi. Võimatu on ette kujutada graniidi sõitu Eestisse suures jäätaksos, mis ära sulas.  Silja Saarepuu ja Villu Plink, rahvariietes noormeestneidu, veeretasid kivi käruga Soome tagasi. Praam võttis peale, aga Helsingist edasi rongijuht ei lubanud ja bussijuht ei suutnud. Ka ilma seletuskirja lugemata võis aimata, et nii hullul ettevõtmisel ei saanud olla muud mõtet kui antijääaeg, miljoniaastase võla maksmine ülelahesuguvendadele või midagi sellist. Silja Saarepuu „Mängutoos” esitas trossidel hõljuva nuku tantsu noatoorikutest põimitud punasel  vaibal. Mõlemat videot iseloomustab sama kompositsioon, keskse kujundi püsiv paigutus kaadri keskel. Silja Saarepuu baleriin on korraga valge mooniõis, derviš ja fakiir noavaibal, mis paneb lendama.

Hopi galerii jõulud möödusid India kuldse pühadepalmi all. Kui kunstnik jäädvustab elu nii, nagu see on, siis tänapäeval ei nimetata seda realismiks, vaid dokumentalismiks. Krõõt Nõmmela, Tuule Silberi ja Anu Rajamäe „Hull  elevant” (18. XII–3. I) esitasid muljeid ja elamusi sellise innuga, nagu ainult noored inimesed seda teha võivad. Läbipaistev elevant trampis galerii vitriinaknal, muutes selle värviväravaks muinasjutulisele idamaale. Sisenedes tulvas vastu konkreetne tänaval salvestatud liikluskära ning ukse avamisest liikuma pandud valgest plastkilest veis, täidetud plasträmpsuga, mille söömisega pühad loomad hädas on. Kõik oli fantastiline ja tavaline nagu Indias, nagu  Bollywoodi filmid galerii nurgas telkaris.

Hullumeelsele galeriiringile pani loogilise punkti piparkoogimaania arhitektuuri- ja disainigaleriis (22. XII–9. I). Sellest Mari-Liis Laanemaa eestvedamisel korraldatud üritusest on saanud Eesti „Kunstitalv”. Näituse võtmeks on piparkoogidisaineri Ene-Mai Muraka piparkoogivõti, näitusel lipikuga „Võit”. Ühe kriipsu i-täpi ja teise kriipsu t-kriipsu äravahetamine on just selline ettearvamatu juhus, milliseid küpsetamisel ette tuleb. Rosin ei ole präänikul mitte kunagi samas kohas kui ahju pandud taignal. Ent tulemus on ikka üks: piparkoogid võidavad. See on nii populaarne kultuur, et piparkookides võib laduda fonte nagu Kristjan Jagomägi, kujutada tänavasporti nagu Aive Metsa rulluisud ning võrrelda rõivatrende, nagu oli näha õdede Maret ja Mall Nukke „Jõulusamurai” ning Irina Bellaye vürtsipitsi  puhul afromannekeeni seljas. Stiilseim jõulukink võiks olla Tarmo Luisu elektripirn helerohelisest glasuurist niidiga. Sellel kunstitalvel tuli skisofreeniale, hullusele ja maaniale seltsi ka surm. Haigus viis ära Peeter Ulase, kes oli valmistunud oma viimaseks näituseks. Kunstis ei ole midagi kurba, sellest saab katarsis. Viimastel eluaastatel huvitas Peeter Ulast eemaldumine kehalikkusest, teispoolsus, nagu see on antud mõtisklevas  kogemuses. Keha lahkudes jääb võnge. Jüri Kassi „Võnked” Ungari instituudis (12. XII–20. I) on näide piiramatu teemaga kunstist. Alguse andis lihtne mõte, kuidas võimalikult väheste kujundite abil võimalikult rohkem kompositsioone luua. Ja lahendus on sama nagu looduse liikide ja isendite mitmekesisuse puhul. Kaks spiraali, üks helehall, teine tumedam, nagu lõputult põimuvad DNA-molekulid. Jüri Kassi pildid järgivad energiakäikusid keerulistel  radadel nagu juuksed, mis on kord täis vaikset staatilist elektrit, kord langevad kosena. Seekord on tema lehtedes jõudu nagu Ülle Marksi energiapööristes. Ju jälgib nüüd Peeter Ulas teiselt poolt koos jõuluvanaga kunstnike tegemisi ja muigab, kuidas Jüri marksistub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming