Hargnevate skulptuuriruumide aeg

Juta Kivimäe

Just praegu on Tallinnas võimalik näha skulptuuriruume, mis esindavad nii XX sajandi lähimineviku, modernismi klassika kuldaja kui just siin ja praegu selles valdkonnas toimuva seisukohti. Kumus areneb järjepidev mõte täita soome arhitekti Pekka Vapavuori terrassidena avarduv sisehoov suviti skulptuuriprojektidega. Leedu kaasaegse klassiku Mindaugas Navakase hiiglaslikele metallskulptuuridele  2009. aasta suvel järgnes äsja Soome modernismiklassiku Eero Hiironeni väljapanek „Maa ja vee kahekõne”. Hiironeni mitmesuguses mõõtkavas ja tehnikas valminud looming Kumu sisehoovis ja fuajees annab sissevaate selle 1970. aastate modernismi põhimõtteist lähtuva kunstniku loomingusse. Näitus on valminud spetsiaalselt Kumu siseõue purskkaevule ja tõusvatele terrassidele, aga ka betoonile, dolomiitvooderdisele ja vaskplaatidele  mõeldes.

Kuraatori Eha Komissarovi sõnul: „Tema terasskulptuuride voolavad vormid kannavad vaatajani voogavate vete aistingu, eriti kaunid on valgusrefleksidest küllastatud ja läikivaks töödeldud teraspinnad.” Lisaks eksponeeritakse vestibüülis Hiironeni 1960.– 1970. aastate opstiilist lähtuvaid peeglitega assamblaaže. Hiironeni loodu esindab soome modernismi parimat inimmõõdulist ja loodussõbralikku olemust. Tema materjaliks on olnud  aastakümneid looduslik puu, vask ja pronks. Materjalide olemus avaldub klassikalistes skulptoritehnikates, mis tõstavad esile kauni modernistliku vormimängu, harmoneeruvad samaväärse ümbrusega ja mõjuvad elamuslikult just autori valitud keskkonda paigutatuna. Helge loomingut valgustav jõud ammendab ühtsusest maa ürgselt rikka ja puhta loodusega. See on äratuntavalt soomelik ja püsinud seal kapitalistliku pruukimisühiskonna kiuste  õnnelikult tänaseni.

Eero Hiironeni näitus Kumus leiab lähiajal kindlasti siinsest märksa põhjalikumalt kajastamist. Mõne nädala eest viis kunstimuuseum osa oma lähiminevikuga seonduvaist skulptuuridest muuseumist välja Tallinna lennujaama vanasse renoveeritud terminalihoonesse, mille ehitus algas aastal 1936, mis valmis aga aastaks 1954. Eesti ajaloo omamoodi märk sellegi poolest, et vanu vaksaleid pole just palju  säilinud ja viimased kultuuriväärtuslikud neist lagunevad pärast raudteereformi ja erastamisi meie oma silmade all. Tänaseks on neoklassitsistlikus ootesaalis taastatud omaaegne esinduslik interjöör. Rangelt geomeetriline ruumijaotus, pidulikud valged balustraadid ja stukkdekoor on muutunud lähiminevikust pärit eksponaatideks. 1955. aastal valmisid lennujaama kaht metropoli märkinud maalid: Viktor Karruse Moskva  vaade ja Richard Sagritsa maal vanast Tallinnast. Kartuššides mõlemal pool suuri maale oleksid ehk pidanud aset võtma stalinistlikult invaliidse marksismiversiooni „neli evangelisti”, ilmselt reljeefidena, ent aastaks 1954 oli üks ajastu Nõukogude impeeriumis just lõppenud.

Kunstimuuseumi 14 skulptuuri järgivad samu ajajooni. Kujurid, kes olid oma kunstihariduse saanud veel sõjaeelsetel aastatel iseseisva Eesti Vabariigi kunstikoolides, pidid oma  loomingulised tõekspidamised kohandama vastavaks uuele kunstiideoloogiale. Sõjajärgsel aastakümnel kadus kunstinäitustelt aktifiguur, kunstisaale täitsid natuuritruult modelleeritud tööeesrindlased, sõjakangelased ja eeskujulikud koolinoored. Tundub siiski, et kohandumisraskused polnudki väga suured, samalaadsed nõudmised kunstnikele olid ositi kehtinud ka 1930. aastatel. Juhindudes autoritaarsete suurriikide Itaalia ja Saksamaa eeskujudest,  räägiti ka Eestis meelsasti „fassaadikunstist”. Parim sellekohane näide on ehk aastal 1934 funktsionalistliku Tallinna Kunstihoone fassaadile ilmunud Juhan Raudsepa kaks realistlikku aktifiguuri.

Skulptuur jäigi Eestis ametnike arvates „fassaadikunstiks” kuni modernistlike seitsmekümnendate lõpuni. Neeme Külm esindab Eesti tänast skulptuuri, õigemini paljususe üht osa. Väga konstruktiivse mõtlejana skulptuuris on ta vist  jõudnud vahejaama, on sunnitud peatuma ja tagasi vaatama viimastel aastatel tehtule, mida on palju ja mis on enamasti ka püsivalt jäänud kaasaegse eesti kunsti esindusnimestikku. Ühtaegu naljakas situatsioon 1974. aastal sündinud kunstnikule, ja traagiline. Akupunktuurinõeltest moodustunud kunstniku nimi galerii seinakrohvis viitab valule ja isiklikule kehalisele kogemusele ehk nendesamade nõelte läbi. Näituse põhikujund moodustub  peamiselt eneseirooniast üllatavalt esteetilises vormistuses. Kunstnik on oma kalmuküünaldest moodustatud monumentum’i esitanud hämaras ruumis tuledes helenduva arhitektoonina. Läbi musta neetidega nahkseina viib järgmisesse ruumi uks ja sealgi on hämaruses nahkobjektiks rõivastatud muusikakeskus Maike Londi helivooga.

Siin lõpeb sakraalsete’ tunnustega ruum ja järgmisest ukseavast paistab juba argipäev, kunstiäri hääled ja liikumine  ning eesti kunstnike müügiks toodud tööde hulk. Nimetamisväärne saavutus, Eestis toimunule mõeldes oskaks kõrvutada ehk Balazs Kicsiny Kunstihoone galerii näitusega 2008. suvel. Monument sel näitusel („Homne on täna”) on ju tegelikult galeristi lisatud curriculum, mida tasub tõsiselt lehitseda, et möödunud kümmekonna aasta lehitsemise abil näituste ja teiste tegemiste lõksu langeda. Mäletan väga selgelt Neeme Külma ja Denes Farkasi 2007.  aasta näitust Linnagaleriis. See oli tõeline poistenäitus. Tundsin end liiga tüdrukuna ja natuke vanapoolsena ka, hiilisin avamiselt vaikselt minema, et järgmisel päeval üksi tagasi tulla. Kõnelemata Veneetsia gaasitorust, siinkirjutaja lemmikust, betoonist neljarattalisest lehmast Kumu sisehoovis. Lehm seisabki seal püsieksponaadina koos Navakase lehmaga teispool müüre Lasnamäe pool. Mine võta kinni, kas tal ongi siis tõeline vasikas kõhtu sisse müüritud  või on Neeme Külm suutnud tekitada veel ühe müstifikatsiooni. Aili Vahtrapuu „Naeru võlu” on tuttavlik ja armas. Autor jätkab sama kujunditest üleküllastatud ja sümbolistlike mitmekordselt ütlemiste teekonda, kust ei puudu ka seekord häälemaailm, looduse elemendid ja küsimus, kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu oleme teel.

Skulptuur kui loobumine traditsioonilistest skulptuurimaterjalidest, traditsioonilistest riistadest  ja mõtlemisest ent mis siiski on läbinisti välja kasvanud traditsioonilisest modernistlikust sofistikast. Karl Linné tõsidusega süstematiseeritud naerud sel näitusel tekitasid pisut õudu nagu ka paakunud väikesed kõrbed raudkastides. Arhiivfilmilõik galerii keldrikorrusel oli mõjus meheliku alge võrdkujuna, ent teekond lapsevankriga ei tarvitse olla teekond läbi vaevademaa. Mäletan ise neid teekondi nüüd keskealise naisena kõige õnnelikumatena oma elus. Uus elu on üks võimalikke vastuseid paljudele eksistentsiaalsetele küsimustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming