Ühe atraktiivsuse lähedus (või vastupidi)

Eric L?urneau

Non Grata näitel.

Iga-aastast festivali “Diverse Universe” organiseerib kunstnike kollektiiv Non Grata. Mind kutsuti osalema selle ürituse kolmandal toimumiskorral tänavu juunis.

Esimest korda nägin kollektiivi Non Grata tööd 2001. aastal Helsingis. Ühe nädala jooksul esitasid Non Grata kunstnikud eksootilisi rituaale, kiindusid ühistesse eesmärkidesse, pihustasid oma keha ja hääle kujutisi poeetilises, eshatoloogilises õhustikus, mis ajuti meenutas psühhiaatriahaigla patsientide sunnitud vangistust. Ometi asetasin ma Non Grata televisuaalsete ja kirjanduslike košmaaride valda, mis on kogum Goya või Francis Baconi,  Lautréamond’i või Antonin Artaud’, Living Theatre kunstnike ning Viini aktsionistidega seotud traditsioonidest. “Uinunud mõistus sünnitab koletisi. Mõistusest hüljatud kujutlusvõime loob võimatuid, kasutuid mõtteid,” on öelnud Goya.

2006. aastal tuli mul mõte korraldada performance’i-kunsti üritusena Montreali rahvusvaheline soofestival. Mulle tundus loomulik rakendada Quebecis ka Non Gratat, kutsusin nad looma agressiivseid ja ahvatlevaid kujutisi Saint Micheli sauna südames. Nende kehasid väärtustav objektikasutus, tegevuspoeesia sõnavaraks muundatud domineerivate sümbolite détournement, erogeensuse kohalolu nende performatiivses sõnavaras, fetišismi/alastuse sümmeetria kui tulemus ja a posteriori ikonoduulsete eesmärkide ülekaal nende fotodokumentatsioonis näis mulle kujunevat ideaalseks ettevõtmiseks, et läheneda fetišismi ja konventsionaliseeritud keha, kvaasi-reich’ilike süüdistuste järkjärgulistesse tõusudesse ühiselt vabastavaid žeste sisestavate kehade teemale.

Sama loogika kohaselt toimuvad ka festivalid “Diverse Universe”, kuid need on laiemad, sest seal osalevad performance’ite ajas ja tegevusliku poeesia ruumi jagamisel ka kunstnikud Tšiilist, Saksamaalt, Hiinast, Lõuna-Ameerikast ja Euroopast. Interdistsiplinaarses kunstis nagu teatriski ollakse ruumis publikuga silmitsi, kuid performance erineb siiski teatrist. Seal, kus teater toimib lineaarse jutustuse kaudu ning on enamiku ajast alla joonitud näitlejamängu ja tekstideklamatsiooni poolt, toimib performance poeesia ja žesti kaudu; seal kohtuvad eri distsipliinide (muusika, poeesia, joonistuse, visuaalkunstide) kunstnikud ja loovad tegevuskunsti taieseid. “Diverse Universe“ annab seda laadi situatsioonidele selge eelise, millest annab tunnistust ka festivali kava, mis püüab esitleda just performance’i-kunsti praktika erinevaid lähenemisviise.

Nähtuna Kanadast või Quebecist (loiu iseseisvuspüüdega Kanada provintsist) naudib Eesti kunst pärusvara prestiiži ja ka endast õhkuvat eksotismi. Performance’i-kunst, mis ametlike kunstiürituste programmides üle terve maailma on alati marginaliseeritud, näib marginaalsetes paikades ja vähemuskultuurides ometi hästi hakkama saavat. Ühise töö kvaliteet, mis sellise ürituse korraldamiseks vajalik, on eriti märgatav just teatud laadi kultuurilise rõhumise all kannatavate gruppide juures, tulenegu rõhumine siis konservatiivsete ühiskondlike liikumiste või poliitiliste direktiivide mõjust. Sellest annab ühtaegu tunnistust nii performance’i-kunsti lava vitaalsus Quebecis, kus isekujunenud kunstnike keskused on performance’i-kunsti praktikat katkematult toetanud 1970ndatest saadik, kui ka Eestis, kus sellise performance’i-grupi nagu Non Grata loomiseks vajaliku organiseerimisvõime esilekerkimine näitab kahtlematult tungivat vajadust asju muuta. Nagu mulle kinnitas festivali “Diverse Univers” koordineerija Al Paldrok: “Performance – see on ühtlasi ka töö tuleviku heaks.”

 

 

Kvaasiperekondliku dünaamika illustratsioon

“Diverse Universe’il” valitses hea atmosfäär, seda oli tunda festivali esimestest üritustest: hiljem Tartusse, Pärnusse ja Lahtisse laienenud protsessi alguses 1. juunil Tallinnas NGs (Non Grata Art Container) korraldatud avamisaktsiooni ja õhtusöögi küpsetamise ajal, mis toimus metsiku ja poeetilise performance’i taustal.

Nagu Non Grata puhul tihti, ollakse siin tunnistajaks kvaasilapselikule rituaalile koos rebimiste, kirgede, väljakutsete ja panustega, mida nongratalased esile toovad. Seda laadi kohtumisele (mille tunnuseks on Non Grata aktsioonidesse sisse lavastatud brutaalsed interaktsioonid) omane intiimsus on neis alati tajutav.

Isegi gruppi tema liikumistes jälgivatel festivalikülalistel kujuneb oma iselaadne eluviis: nad hakkavad ka ise osalema grupi aktsioonides. Minu arvates kujutab see ühistööline tahk endast ürituse “Diverse Univers” üht rikastavamat suunda. Iga kunstnik või performance’i-kunstnike grupp esitleb festivaliprogrammis ka oma isiklikke töid: kogemuste jagamine annab võimaluse vahetusteks, küsimisteks, avaldamata strateegiate edasi arendamiseks, uuteks kunstnike-publiku kohtumisteks.

Aktsioon “Viimeinen verenlasku”/“Viimane verejooks“, mida esitati Soomes Lahtis 9. juunil, osutus Non Grata ja maailma eri paikade kunstnike võimaliku koostöö tunnusnäiteks. Kogu loomegrupp koosnes eestlastest Siramist, Rubensist, Anonymous Bohist, prantslasest SP38-st, tšiillasest Negrost, britist Orion Dionysusest ja quebeclasest  Bébé Dorést.

Kohandudes loomulikult prototüüpselt nongrataliku sõnavara elementidega, kehastus SP38 ümber mingit laadi Baltimaadesse eksinud prantsuse etnoloogiks, kelle alkoholi pahupooli käsitlev logorröa laskis mõista, et ta on harjunud alustama viinajoomist kell 11 hommikul; stoik Orion Dionysus võttis vibuküti rolli ning laskis lendu noole Anonymus Bohi poole, kes oli paksu madratsisse mähitud elav märklaud.  Bébé Doré, nägu kamufleeritud valgete sukkpükstega, mille jalgade osa moondub peas jänesekõrvadeks (seda objekti kasutas Non Grata oma 2006. aasta Ameerika turneel) lõi Kanada passiga arenevalt suise, märjutava ja viimaks onanistliku suhte. Vastas asetsevas ruumi osas pani Negro maha Tšiili lipu ja asus teatud militaarse eksortsismi vaimus tarbima mitmesuguseid ajaloolisi sümboleid. Aktsiooni hoidis koos kahe elusa jumalanna tegevus: Playboy jänku soenguga Siram, säravalt alasti, keha metalltrellide vahele surutud, poseeris antiikkujude vaimus.  Samal ajal peibutas Rubens piimajugadega (mida ta oma kleiti peidetud õhu ja valkja vedelikuga täidetud  kondoomidest välja pritsis) niisutatud peategelasi. Negro, Bébé Doré ja Siram tulid taassünni-, identiteedi-, grupi- ja karjainstinkti igavese taassünni puhastavas rituaalis pimesi neist jugadest jooma ning rituaal viis viimaks natsionalistliku pakendamiseni.

See aktsioon ühendab õigupoolest kolme Non Grata tavapärase grupi liiget ja nelja kutsutud osalejat. Veoautos, mis meid ühest paigast teise viis, tunnistas mulle Anonymus Boh, et Non Grata polümorfne ja paindlik grupp võib sedasi  üles astuda mitmetes paikades üheaegselt; ürituste korraldajad peaksid võib-olla lihtsalt aktsepteerima tõika, et nad viimse hetkeni ei tea, kes esinema hakkab. Boh unistas sõprade grupist, mida ühendab üks ja sama tahe: need võiksid moodustada uusi Non Grata nimelisi gruppe ja esineda ühises grupivaimus üheaegselt enam-vähem igal pool. Selle mõte, mis viib ellu allkirja ja omandi idee, tuletab meelde meilikunstnike Stefan Kukowski ja Adam Czarnowski loodud aktsiooni 1970ndatel, “Kollektiivse identiteedi” aktsiooni, mis toimus nende endi leiutatud pseudonüümi Klaos Oldanburg nime all. See vabalt kasutatav nimi oli mõeldud, et propageerida ja sildistada polümorfseid ja heterokliinseid teoseid ja aktsioone, mis olid õigupoolest loodud paljude anonüümsete kunstnike poolt, kes jagasid sama identiteeti, ilma et nad üksteist tingimata tundmagi oleksid pidanud. Selle idee võttis hiljem uuesti üles David Zack, kes lõi tegelase Monty Cantsin, esimese avatud popstaari. Sama nime kasutamine võimaldas tuvastamatult allkirjastada mitmeid meilikunstnike ja neonistide väljakäidud teoseid, mis lõid seeläbi paralleelreaalsuse ja tegelase, kellel pole küll kohta ühiskondlikus repertuaaris, kuid kes on raudselt olemas igapäevamütoloogias, täpselt niisamuti, nagu on seda ka Non Grata grupi liikmete pseudonüümidel. Kuna Klaos Oldanburgi nime võis kohata 1970ndatel pea kõikjal, on teda raske lokaliseerida. Täpselt samasugune on ka Non Grata “Voluntarily out of focus” (“Vabatahtlikult fookusest väljas”) ja see lähtub samast reeglist: “Non Gratat ei ole olemas.” Non Gratat ei ole tegelikult rohkem (või vähem) olemas kui Klaos Oldenburg või Monty Cantsin. Nime ärandatud mütoloogia ja identiteedi jagamine näivad Non Grata puhul (kus iga osaleja end tingimata pseudonüümi taha varjab) avalduvat kontseptuaalsete materjalidena.

“Diverse universe” kujutab endast üliolulist Balti riikide performance’i-kunsti arendavat  ettevõtmist: toimub identiteetide ja žestide kokkuvoolimine, mis on seatud kasu tooma teatud esitussüsteemile, kus “universumi arstid valmistuvad,  ise aina hiilides, piitsutades, tervendades, kokku nõeludes või naerdes, teist terveks ravima”, oluliste interaktsioonide, üksteisele lähenemise ja läheduse rituaalide ülelugemine.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming