„Hea näituse” vastu

Katrin Kivimaa

„Hea näitus on Eestis midagi meistrisaladuse taolist: see on keeruline interdistsiplinaarne sooritus, vabariigi peale on käputäis inimesi, kes teavad, kuidas seda läbi viia. Sellest ei kirjutata. Sellest ei räägita. Ja kui seda saab üldse kuidagi edasi anda, siis sõnadeta, nii nagu sell jälgis keskaegses tsunftis meistri tööd ja püüdis vaistlikult teda jäljendada.” Kui selliselt kirjeldab näitusetegemise vaeva ja võlu Eesti Kunstimuuseumis töötav noor kunstiteadlane Liisa Kaljula (vt Sirp 26. I), siis tuleb seda protsessi sees olija vaadet tõsiselt võtta ning ma ei taha kuidagi alahinnata professionaalse kureerimise ja sellealase hariduse vajalikkust. Vastupidi, just kuraatorihariduse ja -tegevuse spetsiifika hindamine pani mind olukorda, kus ei teadnud, mida sellisest seisukohavõtust arvata. Kas on tegemist kriitikaga (kohaliku) kunstiilma ja kunstikirjutuse aadressil, kus kureerimisega seonduva kohta teoreetilisel tasandil tõesti eriti palju sõna ei võeta? Või osalt eneserefleksiivse irooniaga? Või kuraatori elukutsele aura loomise püüdega selle taasväärtustamise kontekstis? Viimane on ju eriti aktuaalne, arvestades mõningaid arengutendentse kohalikul kunstimaastikul, kus kuraatorieelsel ajastul etableerunud professionaalid ei näe kuraatori kui erialaprofessionaali järele erilist vajadust tundvat. Nii või teisiti ei ole need küsimused sugugi halb stardipositsioon, et suhestuda küsimusega „Mis on hea näitus?”, mille seadis teemana üles 2011. aasta lõpul toimunud iga-aastane kunstiteadlaste ühingu arutelupäev. Valitud teemapüstitus osutuski niivõrd laiahaardeliseks, et ühiste seisukohtade saavutamist peale selle, et raha on vähe ja kunstikriitikat enam ei avaldata, oli raske oodata. Suurt publikuhuvi tekitanud teemapäevast on ilmunud mitmed lühiülevaated, mõned neist peaaegu kontseptuaalse kunsti vormis ning seetõttu peatun vaid paaril probleemil, mis mulle ürituse järel meelde mõlkuma jäid.

Ajalooline meenutus

Kunstinäituse kui kultuurifenomeni ajalugu on suhteliselt lühike. Avalike näituste ajalugu alustatakse traditsiooniliselt Salon de Paris’ ehk Pariisi salonginäitusega, millest sai avalik publikunäitus 1737. aastal. Siinkohal ei tee paha meelde tuletada, et klassikaliseks käsitluseks peetavas (ning ka palju kriitikat esile kutsunud) raamatus „Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast” (1962, eesti keeles 2001) nimetab Jürgen Habermas muuseumi koos teiste XVIII sajandi suurlinnakultuuri kujundanud uute avalike kohtadega (kohvikud, erasalongid, teater). Need avaliku elu paigad moodustasid koos linnakultuuri, kommunikatsioonivahendite ja ühiskonnakasuliku tegevusega strukturaalse baasi, mis toetas modernse avaliku sfääri väljakujunemist. Viimast iseloomustas (eeldatavalt isiklikest huvidest vaba) ratsionaalne-kriitiline debatt, milles (ideaalis) peaksid võrdsetel alustel saama võimaluse osaleda kõik kodanikud.

Jättes kõrvale küsimuse, millised subjektid selles avalikus ruumis ja debatis osaleda said, keskendun korraks kunstinäituste spetsiifikale. Kunstinäituste ja -muuseumide külastamiskogemust ning publiku käitumist asuti avaliku näitusekultuuri leviku algusest peale kiiresti reguleerima heade maneeride, kunstimaitse ning ühiskondliku hüve läbipõimunud diskursuste abil. Seal propageeritavad arusaamad näituste/kunsti ühiskondliku rolli kohta ning kunsti mõistmise eeltingimuste kohta väljendasid domineerivate sotsiaalsete gruppide hariduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi huve. Kirjeldatud arengu tulemusena on kunstinäituste ja galeriide põhipublikuks – vähemalt ajalooliselt – peetud keskklassi ehk XIX sajandi mõttes kodanlast ning tõdetud, et madalamatele ühiskonnakihtidele jäid kunstinäitusesse vaikimisi sisse kirjutatud reeglid arusaamatuks, kuivõrd kunsti vaatamise kogemus eeldas kursisolekut (suure algustähega) Kunsti mõiste, esteetilise otsustuse eripära ning kunstižanrite hierarhiaga, mille tagas klassikalisi väärtusi kinnistav elitaarharidus.

„Hea” näitus?

Milleks selline meeldetuletus tänapäeval, kus avalikkuse ja näitusekultuuri seoseid analüüsides ei saa niisama lihtsalt opereerida abstraheeritud avaliku ruumi või homogeense kunstipubliku mõistega ning kunstinäituse funktsiooni ja selle publiku üle tuleks arutada laiema massikultuuri ja massihariduse kontekstis? Aga sellepärast, et ülalnimetatud arutelupäevast jäi mul mulje, et hea näituse küsimusepüstitus oleks eeldanud kriitilist arutelu selle küsimusepüstituse enda üle. Seda jäi aga väheks. Mida tähendab tänapäeval „hea” seoses mõistetega „kunst” või „näitus”? Milline on selle seos „professionaalsuse” mõistega? Milline on selle kvalitatiivse määratluse toimeala – kas Eesti, regionaalne või globaalne kunstiilm? Milliste ajalooliselt välja kujunenud ja seetõttu muutuvate arusaamadega me opereerime, kui väidame, et üks näitus on „hea” ja teine mitte?

Teoreetilistes aruteludes oleme kõik valmis tunnistama, et loomulikult on nii „hea kunst” kui selle vaatamispraktika ajalooliselt konstrueeritud, seotud institutsionaalsete protsesside ning konkreetsete ühiskonna- või huvigruppide eelistustega. Seda paradoksaalsem on tõdeda, et ainsuses kasutatava „hea näituse” võluvitsa maagia pole näitusekultuuri pluraliseerumise protsessist hoolimata kadunud. Nii tuli ka kunstiteadlaste teemapäeval ette, et näituse sotsiaalne, kommunikatiivne või institutsionaalne sõnum, funktsioon või toime kippus kõrvale jääma niipea, kui vaidlustes asuti opereerima justkui vaid siseringile mõistetava „hea näituse” diferentseerimata kategooriaga.

Loomulikult eksisteerib igasuguses professionaalses tegevuses ja diskussioonis – olgu siis pragmaatilistel või ideoloogilistel põhjustel – teatav kokkuleppeline tasand, mille tingivad selle valdkonna sisemine arengulugu ja vajadused. Just sellel tasandil on nt kuraatoritel, kunstiteadlastel ja kunstnikel lihtsam leida ühist keelt nende näitajate ja parameetrite üle, mille alusel näituse „headuse” üle otsustatakse: abstraktse arutelu tasandil võiks nende seast ära nimetada professionaalse teostuse, kontseptuaalse selguse või uuenduslikkuse, näituse erinevad funktsioonid, selle esteetika, poeesia või poliitika jne. Kuid niipea kui neid hakatakse rakendama konkreetsete näituste kallal, selgub selliste näitajate vägivaldsus. Seda lihtsalt seetõttu, et näitusekultuuri adressaadiks on alati erinevate huvide, maitse- ja muude eelistustega publikurühmad.

Teoreetiliselt oleme valmis tunnistama, et kunstipublik on heterogeenne, et erinevatel näitustel ja kunstiteostel võivad olla ning enamasti ongi erinevad eesmärgid ning erineb ka publik, kelle huvid vastanduvad nii sootsiumis kui kunstiväljal. Mida tähendab sel juhul hea näitus? Kindlasti oskab iga kunstiteadlane nimetada kuraatorinäitusi, millele sai osaks suur publikumenu ja meediahuvi, kuid mida erialakolleegid hea näituse kvaliteedimärgiga ei pärgaks. Ning vastupidi. Kui hakata püüdlema selliste heade näituste tegemise poole, mis peaksid saavutama eri tausta ja huvidega vaatajate ja analüüsijate konsensusliku positiivse hinnangu, siis võib tihti tulemuseks olla n-ö keskpõrandale kokku kah-hea-näitus, millega kaasneb aga oht kaotada midagi väga olulist – seesama Habermasi kirjeldatud avalikkust loov debatt, vaidlus ja arutelu.

Heterogeense publiku kaitseks

Kuigi nostalgikud väidavad vastupidist, ei ole praegusaegne läbipaistvalt heterogeenne kunstipublik probleem, mida peaks ühe konkreetse näituse tegemisel püüdma ületada. Pigem vastupidi, selline publikukontseptsioon peaks olema üks aluspõhimõtetest, millele institutsionaalne tervikprogramm toetub. Tulemuseks ei pea tingimata olema seinast seina mõtestamata rosolje. Publiku mitmepalgelisusega arvestamine ei välista programmi selget kontseptuaalset selgroogu või ideelist baasi, pigem vastupidi, need on omavahel seotud.

Sellise mõtestatud näitusetegevuse üheks oluliseks eelduseks on minu meelest ka loobumine „hea näituse” retoorikast – nii selle populistlikus kui professionaal-autoritaarses vormis. Viimasel ajal on hakatud uuesti rääkima kunsti vaatamisest mitte kui individuaalsest, vaid sotsiaalsest, teistega jagatud kogemusest (vt nt küsitlus Tate Moderni kodulehel). Erinevalt seni priviligeeritud privaatsest ja kontemplatiivsest vaatamisviisist on kunsti vaatamine sotsiaalse suhtluse protsessis komplitseeritum. Erinevad seisukohad, hinnangud, reaktsioonid osutuvad siin olulisemaks kui autonoomse teose üle esteetilise otsustuse tegemine valges kuubis, luues võimaluse, et muutub nii mitteprofessionaalse kui professionaalse vaataja mõtteruum või paisatakse segi. Selle protsessi võivad edukalt käivitada ka sellised näitused, mis ei ühelt ega teiselt poolt vaadatuna mahu „hea” kategooria alla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming