Henno Arrak 18. IV 1930 – 25. II 2017

On lahkunud tugev omanäoline graafik.

Henno Arrak sündis Tallinnas töölisperes. Aastail 1948–1949 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis, aastail 1949–1955 oli tööparanduslaagris Kasahstanis nõukogudevastaste lendlehtede levitamise eest. Kodumaale naasnuna astus ta 1957. aastal ERKI-sse, mille lõpetas 1963. aastal raamatugraafika erialal. Esimesi näitusel esinemisi oli 1959. aasta noorte kunstnike tööde näitus.

Pärast ERKI lõpetamist töötas Arrak kunstnikuna üleliidulise kaubanduspalati Eesti osakonnas, kirjastuse Valgus ENE toimetuses ja kirjastuse Eesti Raamat peakunstnikuna (1969–1970).  1970. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna.

1960ndate algul alustas ka raamatu- ja vabagraafika ning eksliibristega, tegi ajakirjale Pikker karikatuure ja proovis kätt  maalikunstis. 1966. aastal võeti Henno Arrak Eesti Kunstnike Liitu.

1960. ja1970. aastatel lõi Arrak terve rea krestomaatiliseks kujunenud vabagraafilisi lehti, 1960ndatel kõrgtrükitehnikates, 1970ndatel ka sügavtrükis („Ema lapsega“,1965, plastikaatlõige; „Torso“, 1967, linoollõige; „Ankrud paadisillal“,1969, linoollõige; „Aiapidu“,1971, ofort; „Katkine karussell“, 1976, ofort; „Nokturn“, 1977, metsotinto). Tema 1960ndate laad meenutab jõulise plastilisuse ja kontrastse valgusvarju käsitluse poolest mõnevõrra ERKI graafik-plakatistina lõpetanud, ent maali siirdunud Jüri Palmi. Neid lähendas ka  intensiivne, seejuures  romantiliselt nägemuslik reaalsustaju.

Henno Arrakule oli iseloomulik põhjalik, tihe ja viimistletud graveerimislaad. See põhjalikkus iseloomustab teda ka raamatugraafikuna. Ta illustreeris ja kujundas ligi poolteistsada raamatut Enn Kippeli „Meelisest“ (1961, 1976) Karl Ristikivi „Inimese teekonnani“ (1990), sealhulgas ka kunstiraamatuid (Voldemar Vaga „Kunst Tartus XIX sajandil“, 1971 ja „Kunst Tallinnas“ XIX sajandil“, 1976; Irina Solomõkova „Hando Mugasto“, 1984). Märkimisväärne koht tema raamatugraafikas on puugravüüris (Richard Sirge „Maa ja rahvas“,1965; „Teosed“, kuus köidet, 1970-80) ja pliiatsijoonistuses illustratsioonidel (Lev Tolstoi „Lapsepõlv, poisi-iga ja noorus“, 1976, NSVL rahvamajanduse saavutuste näituse pronksmedal). Henno Arrak oli üks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ üks tõlkijaid (1990).

Henno Arraku loomingus on sageli rõhutatud eksliibrist. Neid oli ta juba ERKI lõpetamise ajaks teinud üle 80. Selles žanris kasutas ta eelkõige puugravüüri. See ala tõi talle ka rahvusvahelise tuntuse. 1994. aastal oli tema isikunäitus (koos abikaasa kunstnik Iris Uugiga) Moskva eksliibrise­muuseumis, 2013. aastal Frederikshavni eksliibrise- ja kunstimuuseumis. Juba nõukogude ajal tegi ta puugravüüris ka postmarke, 1990. aastatel tegi Eesti postmarke koos maksimumkaartidega. 1970. aastatel kujundas ka medaleid.

2010. aastal oli tal näitus lastekirjanduse keskuses, 2015. aastal Toompea lossi kunstisaalis. Mullu koostas Mart Lepp Tallinna Keskraamatukogu tarvis näituse Henno Arraku ja tema poolvenna Jüri Arraku teostest, seal võis leida nende loomingu kokkupuutepunkte.

Mälestame head kunstnikku, tõsist töötegijat ning avaldame kaastunnet lahkunu lähedastele.

 

Henno Arraku ärasaatmine on laupäeval, 4. III kell 12 Metsakalmistu kabelis.

 

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujundusgraafikute Liit

Eesti Vabagraafikute Ühendus

Eesti Eksliibrise Klubi

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kultuuriministeerium

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Eesti Post

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming