Ühest olulisest tahust Paul Raua loomingus

MAI LEVIN

Näitus ?Äravalitu. Paul Raua usulised kompositsioonid? Kristjan Raua majamuuseumis on avatud kuni 2. X. Paul Raua altarimaal ?Kristus ristil,? mis asus Tallinna Pühavaimu kirikus 1902 ?1953. Selle ees õpetaja Theodor Tallmeister. Foto kiriku arhiivist. 1920. aastad.

Kristjan Raua majamuuseumi olemasolu kahekümne aasta jooksul on seal meistri tööde püsiekspositsiooni kõrval korraldatud arvukalt nii tema kui ka Paul Raua loomingu väikenäitusi ning on üllatav, et ikka on jätkunud uudseid vaatenurki ja vähetuntud materjali kummagi kunstniku puhul.

Näitusele pealkirja andnud ?Äravalitu? (?Tõotus?, EKM) on suur sümbolistlik-religioosne kompositsioon, mille kallal P. Raud töötas aastail 1921 ? 30, oma elu lõpukümnendil, tehes sellele hulgaliselt etüüde ja eskiise. Põhjamaiselt värske suvise roheluse rüpes ja põhjamaiselt leebes valguses puhkab talunaine, kelle põllel istuvat lapsukest kroonivad lillepärjaga kaks putot-inglikest. Hanno Kompus on näinud seost selle lapsukese ja kätkis lapse vahel Paul Raua kompositsioonis ?Ema viis hälli heinamaale? (1912 ? 19, EKM; näitusel väiksem variant). Ühte pärgavad inglid, teine mõistab käolaulu, suuremas variandis sinilindu, milleks Paul Raual on Eestis nüüdseks haruldaseks muutunud siniraag. Siniraagudele peab, muide, lumises männimetsas jutlust tema ?Franciscus Asiisist? (u. 1909, asukoht teadmata).

Magava talunaise peenejooneline, unest ja päikesest veidi õhetav nägu ja sooniline käsi on kütkestavalt maalitud. See on sümboolne magamine: naine ei aima, et tema last külastavad inglid, või näeb seda unes. Ka magavana kiirgab ta rahu ja turvalisust. Kujundina mõjub ema kunstniku ?Äravalitus? sisukamana kui Paula Modersohn-Beckeri aktikompositsioonis ?Ema lapsega? (1906 ? 1907, Ludvig Roselingi kogu, Bremen), kus ta on ürgemaduse sümbol. Paul Raud on sellesse poeetilisse kujusse ja maali tervikuna pannud palju autobiograafilist, mõtteid ema osast enda ja venna elus ning nende saatuse jumalikust ettemääratusest.

Usklikus perekonnas kasvanud, talulastest vaimuinimesteks kujunenud vendadele Raudadele pidigi nende saamine kunstnikuks, pääs Ilu maailma tunduma ebatavalisena, äravalitusena. Seda on lakooniliste sümbolite keeles korduvalt väljendanud Kristjan Raud, näiteks illustratsioonides-kleebistes Juhan Liivi luuletustele 1910. aasta väljaandele: laulikule antakse taevast kannel ja paljudest poeedikrooni järele sirutavatest kätepaaridest küünib vaid üks seda haarama.

Kristjan Raud venna ideede ?äratajana?

Usk predestinatsiooni polnud tol ajastul aga mitte üksnes neile omane: uusromantiline XIX ? XX sajandi vahetus on üks kunstnikukutsumuse pühakspidamise kõrgaegu. ?Äravalitu? sarnaneb nimegi poolest ðveitslase Ferdinand Hodleri ?Väljavalituga? (1893, Bern, Kunstimuuseum; 1903, fresko Karl-Ernst-Osthaus-Museumis Hagenis). Seda teost pühaleegi paistel ennast soojendava lapsukesega ja teda ümbritsevate inglitega on Lehti Viiroja oma Kristjan Raua monograafias kõrvutanud viimase joonistusega ?Urn? (1928 ? 38), leides sarnasust vormide parallelismis ja rütmis. Ent kahtlemata köitis Hodler nii Kristjan kui ka Paul Rauda sisuliseltki.

Nii nagu kaasaegsed meistrid, tundis Paul Raud loomulikult ka saksa kunsti klassikat, näiteks vararomantikuid, kelle looming äratas elavat vastukaja 1906. aastal Berliinis toimunud sajandinäitusel (1775 ? 1875). Philipp Otto Runge ?Hommiku? (1808, Hamburg, Kunsthalle) sümboolika, Aurora imelise valgusekarikaga ja putode-inglite ringtants elule ärkava lapsukese kohal, pidi talle tuttav olema. Seda enam, et tema kompositsiooni ?Sinine lill? ? sinist imelille esile manav viiuldaja suvises metsas ? vaimseks ristiisaks võib pidada Novalist tolle ?sinise lillega?, sümboliga romaanist ?Heinrich von Ofterdingen? (ilmunud 1802). P. Raua katsed teemal ?Sinine lill? võisid meeles mõlkuda Kristjan Raual, kui ta joonistas oma ?Viiuldajat metsas? ? Jakob Fischerit (mitmed variandid aastaist 1928 ? 39; J. Fischer oli teatavasti Ohulepa mõisa teener, kes innustas noort Kreutzwaldi rahvaluulet koguma). See on, muide, üks näide Paul Raua ideedest, mis ?suikusid?, kuni Kristjan Raud need ?äratas?. Vendade loomingu kokkupuutepunktidele ja põimumistele nii realistlikes, sümbolistlikes ?Kalevipoja?-ainelistes kui ka religioossetes töödes oli pühendatud 2002. aastal majamuuseumis korraldatud näitus ?Paralleelid? ja sestpeale on need paralleelid varmad tekkima.

Paul Raud, usulise maali uuendaja

Modersohn-Beckeri, Hodleri ja Runge tööd, millele sai osutatud, on ?Äravalitule? otsekui lähedased tuttavad, ent sugulasi peab otsima Soomest. 1906. ja 1919. a. käis Paul Raud Helsingis, kus teda vaimustas Akseli Gallen-Kallela (1865 ? 1901) ja küllap teisedki soome kunsti ?kuldaja? meistrid ? tema eakaaslased, kes olid nagu temagi kiindunud oma põhjamaisesse rahvatüüpi, põhjamaisesse loodusesse, põhjamaisesse valgusesse. Õigustatult on imetletud Paul Raua etüüde Pakri saartel ja Muhus käimise ajast, XIX sajandi lõpuaastatest, nende impressionistlikku vahetust ja maalimõnu. Ent uus sajand tõi uut ka tema maalilaadi ja maastikukäsitusse: sellesse tuli juugendlik üldistatus ja dekoratiivsus, kuid tasapinnalis-lineaarses stilisatsioonita: looduse vaba hingamine ja pintsli vaba liikumine lõuendil jäid talle tähtsaks, nagu ka helenenud paleti loomulik seos kujutatavaga. Seda uuenenud Paul Rauda, kellest ei ole suuremat peetud, keda seetõttu suurt ei tunta ja kellega peab harjuma, näemegi avaldumas ?Äravalitus?.

Sel uuenenud Paul Raual on poeetilises sisus ja vormikõnes õieti vähe ühist Eduard von Gebhardti ja Fritz von Uhdega, kelle mõju on Virve Hinnov näinud tema kompositsioonides. See mõju piirdub tegelikult evangeelsete süþeede paigutamisega omamaisesse miljöösse. Gebhardtil leiavad evangeeliumisündmused aset reformatsiooniaegsel Saksamaal ? eeskätt sellepärast, et reformatsiooniajal ja Lutheril oli suur tähtsus gründertumiaegse Saksamaa identiteedi jaoks. Kooskõlas demokraatliku tendentsiga oma aja teoloogilises mõttes laseb F. Von Uhde oma maalides Jeesusel siseneda XIX sajandi lõpukümnendite saksa lihtrahva kehvadesse kodudesse. Paul Raud aga kujutab evangeeliumi tegelasi eesti külas. Need on eesti talupojad, kes kuulavad Jeesust planguga piiratud aias teoses ?Kristus Betaanias? (1921 ? 30, asukoht teadmata), kes võtavad ta maha ristilt (?Ristiltvõtmine?, 1912 ? 19, erakogu), valmistavad teda rehe all ette haudapanekuks (?Kristuse haudapanek?, 1912 ? 19, erakogu), kohtavad teda suveõhtu rohelises hämaruses Emmause teel (?Kristus Emmauses?, 1912 ? 19, erakogu). Ka Kristjan Raua joonistuses ?Kristus Emmauses? (u. 1932, erakogu) toimub stseen talutare ees. Üldiselt on mõlemad Rauad evangeeliumi ?eestindamisel? siiski diskreetsed ega kaota silmist selle üldinimlikku sisu. Need eskiisid on maaliliselt võluvad, nagu Paul Raua eskiisid ja etüüdid ikka, ühtaegu on neis tunnetatavad kunstniku mõtisklused kujutatava sündmuse ja selle tähenduse üle. Joonistuses ?Kristus ja Nikodeemus? (u. 1912 ? 19, erakogu) muutub kunstniku mõtisklev pliiats peaaegu isetuks, otsekui haaratuna dialoogist tegelaste vahel.

Oma traditsioonikindluse juures usuline maal tollal ometi uuenes ning mitte ainult sisus, vaid ka vormis. On iseloomulik, et ennistuskojas Kanut, kus 2002. aastal restaureeriti Paul Raua altarimaal ?Kristus ristil? (1901, Viru-Nigula kirik), meenutatakse selle maalilise teostuse õhulisust ? vaatamata sellele, et ristilöödut on kujutatud pimenenud taeva mustjal foonil. Ristilöödu ilma leinajateta ? see on suhteliselt harv ikonograafiline motiiv; P. Raud tundis seda kindlasti oma õpetaja E. Von Gebhardti tõlgitsuses (näiteks ?Ristilöödu?, u. 1855, Düsseldorfi Kunstimuuseum). P. Raua ?Kristus? on väga keskendunult maalitud, väljendusrikas ilma forsseerimiseta, omas þanris ja ajas silmapaistev töö Johann Köleri ?Tulge minu juurde…? (1895 ? 97, Tartu Peetri kirik) või Tõnis Grenzsteini ?Kristus ristil? (1895, Nõo kirik) kõrval.

Selle tellis Paul Raualt Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Friedrich Fromhold Wieckmann; see valmis 1901. aastal ja pandi Pühavaimu kirikusse üles 1902. aasta 20. jaanuaril Liiga katoliiklikuks peetud Bernt Notke töökoja kappaltar paigutati esialgu Niguliste kiriku Antoniuse kabelisse; aastail 1922 ? 29 oli ta Eesti Kunstimuuseumile üleantuna eksponeeritud Kadrioru lossis; pärast muuseumi väljatõstmist sealt asus toomkirikus kuni Pühavaimu kirikule tagasiandmiseni 1953. aastal. Sestpeale on Paul Raua ?Kristus ristil? Viru-Nigula kirikus. Näitusel on väljas väheldane eskiis, mille maalilisel ekspressiivsusel on rubenslikku hõngu.

Aastatega 1912 ? 19 on dateeritud triptühhoni kavand (erakogu), milles kustuva lõkke kohal kummarduvast mehest jäävad kummalegi poole reaalsed inimesed ja varjukujud. See kaunirütmiliselt üles ehitatud kompositsioon peentes värvitoonides, kohati summutatult särahtava kullaga, äratas juba Hanno Kompuse tähelepanu, kui too külastas Paul Raua 1931. aasta mälestusnäitust (vt. tema artikkel ?Eesti Kunstimuuseumi aastaraamatus? I, 1931). Reaalse üleminek ideaalseks, tõelisus ja nägemus ? see teema ei ole otseselt usuline, siiski religiooni puutuv. Olekski väär eraldada Paul Raua loomingus usulised tööd mitteusulistest, ehitada tervikusse suvalisi vaheseinu.

Eesti XIX ? XX sajandi usulise kunsti näitusel, mille Eesti Kunstimuuseum korraldas 1992. aastal ajaloomuuseumis Maarjamäel (kuraatorid Maire Toom ja Anu Allikvee), ei olnud Paul Raual seda kohta, mida ta þanri arenguloo aspektist väärinuks ? tema loomingu selle tahu varjujäämise tõttu. Kõnesolev näitus loodab seda lünka täita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming