Hetk ärkamise ja sotsiaalse maski vahel, üksinda

Anneli Porri

  JAANA JÜRISE näitus „The moment I wake up. Before I put on my makeup” Draakoni galeriis kuni 22. XI. Poolikult üles tehtud voodi, ajakirjad laiali vaibal, peegel ja tualettlaud kõige tarvilikuga kohtades, kuhu meikija käsi need peale kasutamist jättis (poolikud parfüümid ja küünelakipudelid, meigieemaldaja, juukserullinõelad), irvakil sahtliga pesukummut, lahti tõmmatud uksega riidekapp, kust paistavad mõned pintsakud ja kleidid, toanurgas on potipalm ja hommikukleit visatud lõdvalt üle abieluvoodi jalutsilaua rippu. Raadio on unustatud mängima, parasjagu  kõlab Margus Saare juhitud vestlussaade. Pisut liiga intiimne, et väga lähedale voodi juurde minna, aga ka piisavalt teatraalne või filmilik, et siiski julgeks siseneda Eesti installatsioonikunsti jaoks senikogematult realistlikku magamistuppa, mille Jaana Jüris on Draakoni galeriisse ehitanud.

 

Jaana Jüris on siiani teinud filmikunstniku tööd Marko Raadi, Kristiina Davidjantsi ja Priit Pääsukese filmidele ning stuudiokujundusi  Eesti Televisioonis. Julguse tulla oma tööd iseseisvalt galeriisse tegema ja hoopis teiste tähenduse tekkimise mehhanismidega mängima andis kindlasti armastus Šveitsi installatsioonikunstniku Christoph Bücheli totaalsete ruumide ja Londoni Punchdruncki teatri absoluutsete lavastuste vastu.

Niisiis, kunstnik on pannud galeriiruumi nii loomulikult magamistuba teesklema, et vaatajal ei ole mingi küsimus hakata juba  ette ära arvama, miks just sellised asjad kusagil laokil on ning mis elu selles toas elatakse: hommikukleidi ja öökapil lebava käekella järgi tundub, et nende kandja on veel duši all, kuivanud piimavahuga kohvitass tema öökapil on saanud huulepulgajälje viimasest lonksust hetkel enne väljajooksmist, ilupadjad on heidetud voodist põrandale õhtul enne teki alla minekut. Korraga hakkab tuba seal detektiivina käitumismustreid avastavale vaatajale paljastama  häireid normaalses igapäevases korralduses. Kõikjal vedelevad naise asjad, kuid ei ühtegi mehe tualetteset, samuti on tühi teine öökapp. Aga voodis on ju teine padi ja tekk. Kuid need voodiriided on steriilsed ja jäigad, tekk on perfektselt sile ja külm, padjal ei ole ei juuksekarvu ega lohku. Voodipesu on muidu eklektilises toas pigem raskete värvide keskel kiiskavalt valge nagu hotellis või haiglas. Üks voodipool näitab ennast seega täiesti tühja ja iseloomutu lüngana, mis iseseisvalt ei kõnele, küll aga muutub kõnekaks kontrastis ümbritsevaga.

Järsku on pilt selge: meile näidatakse katkenud, purunenud või olematut paarisuhet, mille toas elav pool on kas harjumusest, austusest või mingi muu maagia mõttes säilitanud voodi ja magamistoa ruumiprogrammi. Mees on selles loos olemas tühja kohana, ja naine peab, nii nagu saab, edasi elama. Emotsionaalne lünk peegeldub reaalses „kohatus kohas”  teisel pool voodi keskjoont.

Voodi on kahtlemata väga tugev sümbol mitte ainult erootilise alatooniga kontekstis, vaid ka emotsionaalse, traagilise ja lähedase väga vahetuks esiletoomiseks. Eelkõige meenub kaks visuaalselt raputavat teost: Felix Gonzalez-Torrese 1991. aastal avalikele reklaamtahvlitele kleebitud suuremõõtmelised fotod valgete, ent segamini ja kortsu magatud tekiga ning lähestikku pealohuga patjadega  abieluvoodist mõjuvad kui hääletu itk pärast aidsi surnud partneri kaotust. Kui ei oska kurbust ja tühjust enam kellelegi väljendada, räägib Gonzalez-Torres oma igatsuse ja valu ilma ühegi tekstita selge kujundiga foto kaudu anonüümsele publikule.

Samuti ei saa sõnadega kirjeldada traagikat ja valu, mida Lou Reed näitab oma loos „The Bed”, mis pärit kaht mitte just eeskujuliku eluga armastajapaari kujutavast rock-ooperist  „Berlin”, kuid voodi ja seal sündinud asjade kirjeldamise-meenutamise tõttu on see tunne selgelt kujuteldav. Jim on pärast Caroline’i enesetappu magamistoas:

This is the place where she lay her head
When she went to bed at night
And this is the place our children were
conceived
Candles lit the room brightly at night
And this is the place where she cut her wrists
That odd and fateful night

Teine kuulus säng on loomulikult Tracey Emini 1998. aasta autobiograafiline ja pihtimuslik voodi, mille kunstnik seadis galeriisse ilma mingi sisemise tsensuurita: taskurätikud, viinapudelid, tabletid, kondoomid, sukapüksid, sussid, tuhatoos, plekilised linad ja vereplekkidega aluspüksid, sigaretid ja mänguloomad. Ka selle töö taust on suhete purunemine, Emin nimelt portreteerib ennast ja rasket lahkuminekut  oma sõbrast voodi kaudu, kust ta nädala jooksul ei olnud võimeline tõusma. Loomulikult pandi Eminile sellist ilustamatakorrastamata voodit pahaks, selle kaudu sai hukka mõistetud ka põdemine, nõrkus ja haavatavus.

Jaana Jürise installatsiooni pealkiri on laenatud Dionne Warwicki laulust ega juhi tähelepanu mitte puuduvale mehele või kadunukesele, vaid toob lausega „The moment I wake up, before I put on my makeup” sisse selle inimese vaatepunkti, kes on alles ja peab edasi elama. See võib sama hästi olla ka mees, kuna meikimine on tõlgendatav lihtsalt avaliku sotsiaalse maski või rolli võtmisena. Installatiivne ruum räägib seega väga isiklikust ja ausast tundest, mis tekib  lõppenud suhte puhul. See on tunne, millel ei ole sotsiaalselt aktsepteeritud avaldumisvormi, see on introvertne ja eneseküllane, seda ei ole võimalik jagada. Nii jääbki selle jaoks ainult hetk ärkamise ehk eneseteadlikuks saamise ja meikimise ehk ühiskondlikult aktsepteeritavaks muutumise vahel.

Meikimine toob esile teise häire kujutatud magamistoas. Selleks on huulepulgad, mis on mingi anomaaliana levinud üle kogu toa, aga  need on ainult huulepulga vormid, heleroosad kasutuskõlbmatud kummitused. Populaarfreudistlikult lähenedes sümboliseerivad need huulepulga vormid toimimatut naiselikkust või enda naiselikkuse tajumist ebatäielikuna. Kasutuskõlbmatu huulepulk kui impotentsuse kujund, seksuaalsus, mis ei leia väljundit.

 Jaana Jürise installatsioon ei ole autobiograafiline, vastupidi, see võiks olla justkui detailne väljavõte ükskõik kelle elust, üksindusest  ja magamistoast. Kiiskavalt valgest, steriilsest ja tärgeldatud kasutamata voodipoolest saab ekraan, mis on valmis tagasi peegeldama kõigi puudu-olemiste ideed ja täitma üksindust. See voodipool ei ole mitte autobiograafiliselt kindla lahkunud inimese nägu, vaid võib olla igaühe projitseeritud eksistentsiaalsete kujutelmade asupaik.

Olgu selle muutlikkuse näiteks viis, kuidas see tühi koht võtab uusi tähendusi näituse helitaustaks  mängiva spetsiaalselt tehtud, ent „Keskööprogrammi” formaati ja lähenemist matkiva saate intervjuude jooksul. Ühe intervjuu jooksul märgib sile tekk surnud abikaasa kohta pärast pikka kooselu, teise jaoks on see kujutlus ideaalsest tulevasest mehest, kolmanda jaoks lahkuläinud abikaasa kohta, neljas intervjuu toob asja hoopiski ootamatu pöörde ja selgub, et jutt käib terviklikust iseendast, kellele tuleb pöörata piisavalt tähelepanu, et paari- ja peresuhe oleks õnnelik.

Kokkuvõttes – mida vaataja teha saab? Mitte midagi. Ta saab suhestuda ja läbi selle kohtuda oma allasurutud puudu-olemise tunnetega, mille kunstnik installatsiooni kaudu esile on toonud, et lasta vaatajal need läbi elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming