Hiina linna uued ilmed

Katja Koort

Hiina nüüdiskunsti näitus “Linnailmed” Tallinna Kunstihoones kuni 28. I.  

Zuo Zhengyao teostes annavad juhuslikud modellid hea meelega oma näo anonüümsetele inimtüüpidele: Qingi dünastia naine, Hiina müüri taustal poseeriv turist, naisehitustööline, esimees Mao aja kohustuslikku riietust kandev tüüp, tarbimisteraapiat harrastav linlane jne. Repro

 

 

Hiina on eriliselt suur maa. Teatavasti elab Hiina Rahvavabariigis umbes üks viiendik meie planeedi elanikest, üle kolmandiku Hiina elanikest on koondunud linnadesse. Pole ka ime, et Hiina suuremate linnade elanikkonna arv ületab mitmekordselt Euroopa väiksemate riikide oma. Näiteks Guangdongi provintsi pealinnas Guangzhous elab (koos äärealadega) ligi 10 miljonit inimest. Mis tunne on olla säärase sipelgapesa elanik, saab aimu, kui külastada Tallinna Kunstihoone Guangzhou ja Guangzhouga seotud kunstnike näitust “Linnailmed”.

Guangzhou ei ole päris tavaline linn, tegu on esimese Euroopa kaubandusele avatud Hiina sadamaga. Ilmselt tänu oma asukohale (linn asub Lõuna-Hiina mere ääres Pärlijõe deltas) ja ajaloole on Guangzhou alati olnud ülejäänud Hiinaga võrreldes vabameelsem, läänemeelsem ja läänelikum linn. Võimalik, et see on ka üks põhjus, miks käesoleva näituse külastajal ei teki kultuurišoki tunnet ega ületamatut barjääri Guangzhou kunstnike tööde vaatamisel ja mõistmisel.

Siiski tundub mulle, et näitusele oleks palju lihtsam läheneda, kui võtta arvesse hiina kunstis viimaste aastakümnete jooksul toimunu. Hiina nüüdiskunst jõudis rahvusvahelisele areenile külma sõja lõpul globaliseerumisprotsessi osana ja pälvis kohe lääne kunstipubliku suure tähelepanu. Sensatsiooni armastav Lääs, kes on alati janus kõige uue ja huvitava järele, võttis hiina nüüdiskunsti aplausiga vastu. Ent mitte üksnes Lääs ei avastanud enda jaoks Hiinat, ka Hiina ise silmas esmakordselt oma ajalugu ja kultuuri täiesti uues valguses peegeldatuna tagasi lääne kultuuriteoorias. Hiina keelde imbusid Hiina kohta käivad, kuid seal seni tundmata mõisted nagu postkonfutsianism, maoism, turusotsialism jne.

1980.-1990 aastate paiku jõudis hiina kunst postorientalismi ajajärku: võeti küll üle lääne modernismi vormid ja võtted, kuid jäädi sellegipoolest iseendale suunatuks ega mindud kaasa läänes levinud trendidega. Võib-olla selletõttu, et uus hiina kunst oli sama (või isegi rohkem) vajalik ja kauaoodatud Hiinas, kui ta oli seda läänes, keskenduti esialgu oma kaasmaalastest koosnevale auditooriumile ning üritati leida vastuseid ammu õhus olnud küsimustele. Tolle aja hiina kunstnike tööde keskmes on monoliitse riigiideoloogia taustal esile kerkiv ja selles ideoloogias kahtlev või seda täielikult eitav üksikisik.

Guangzhou “Linnailmeid” vaadates tundub, et tänaseks on 90ndate hiina kunstile iseloomulikud rahvuslikud teemad asendunud globaalse kultuuri rõhuasetustega. Hiina kunstnikud ei püüa enam niivõrd ümber hinnata oma lähiajalugu, kuivõrd, sarnaselt oma lääne kolleegidega, piiluda igaüks iseenda sisse ja mõtiskleda oma koha ja rolli üle keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas.

Selles mõttes ei erine kõnealune näitus palju ükskõik millisest teisest moodsa kunsti näitusest: siin on ootuspäraselt palju märksõnu, mis puudutavad pigem globaalset kaasaegset kultuuri kui spetsiifiliselt Hiina ühiskonda.

Iseenesest ei ole siin midagi imelikku, sest kunst ei seisne üksnes reaalsuse peegeldamises, see on ka osa reaalsusest enesest. Ja tänapäeva reaalsus, neil seal samapalju kui meil siin, käib käsikäes selliste probleemidega nagu kiire urbaniseerumine ning linnastumisega seotud muutused indiviidi ja sootsiumi suhetes. Kõik need probleemid on suuremal või vähemal määral leidnud kajastust Guangzhou kunstnike töödes.

 

 

Antropomorfne linn

 

Esiplaanil on suurlinn ja selle elanik. Inimene on ehitanud linna ja asunud ise sinna elama. Linn esinebki siin kui inimese eluruum, ent mitte ruum, rõhuga selle füüsilisel aspektil, vaid fokuseerituna selle tunnetuslikule tasandile. Linnale omistatakse koguni antropomorfseid jooni: ta elab, hingab, mõtleb ja kasvab hirmuäratava kiirusega. Linn vajab inimest, et saada üha suuremaks ja võimsamaks. Linn võtab inimeselt jõu, tervise ja hingerahu ning annab talle vastu sädeleva unistuse, illusiooni, millest inimene satub iga päevaga aina rohkem sõltuvusse.

Feng Fengi videos “Kuldkala” näeme tumedas vees toidu pärast sebivaid punakas-kuldseid kalakesi. Punane ja kollane on Hiina traditsioonis kõige positiivsema tähendusega värvid. Need viitavad õnnele, edule ja materiaalsele heaolule, kõigele sellele, millest koosneb inimest linna meelitav unelmate elu stereotüüp. Need värvid domineerivad selgelt Hiina linna tänavapildis ja reklaamis. Selline pilt võib jääda sealsest suurlinnast, kui keskenduda vormi asemel värvile.

Eredat ja rõõmsat värvi on ka tablettide kapslid, mille taga inimene peidab oma nägu Yu Xudongi videos “Tablett ja komm”. Ergutid ja rahustid, mida suurlinna elanik tarbib suurtes kogustes oma kurnatud närvisüsteemi korrashoidmiseks, annavad heaolu- ja õnnetunde, ent võtavad ära elutahte ja individuaalsuse. Hingerahu hind on kõrge: inimene jääb ilma oma isikupärast, oma näost.

Ei ole vist päris juhuslik, et paljudes selle näituse töödes on inimeste näod täielikult või osaliselt kaetud, peidetud, ära pööratud või fookusest välja viidud (Deng Jianjin, Fan Yaping, Xiang Dingdang, Weng Fen, Cao Fei, Yu Xudong, Pan Yuchuan).

Suurlinna elanik võtab tahes-tahtmata osa linnaelu juurde kuuluvatest identiteedimängudest. Oma mina saab linnas leida ja kaotada, maha müüa, pantida, varastada või vahetada teise mina vastu.

Näituse hiina kuraatori Zuo Zhengyao teostes annavad juhuslikud modellid hea meelega oma näo anonüümsetele inimtüüpidele: Qingi dünastia naine, Hiina müüri taustal poseeriv turist, naisehitustööline, esimees Mao aja kohustuslikku riietust kandev tüüp, tarbimisteraapiat harrastav linlane jne. Fotoseeria interaktiivne osa lubab ka igal näitusekülastajal oma identiteediga katsetada.

Weng Feni seerias “Kaksiraksi müüril – Guang Zhou” on kujutatud linnamüüril istuvat ja linna poole vaatavat koolitüdrukut. Kui inimene püüab distantseeruda oma elukeskkonnast ja vaadata seda kriitiliselt, mida ta siis näeb? Kutsuvat ja ahvatlevat piiramatute võimalustega tulevikumaailma või külma ja kõledat metallmonstrumit, kes nõuab tema unistuste elluviimise eest kolm tilka verd? Inimene on ära eksinud klaasist ja betoonist labürinti, mille ta on ise endale ehitanud. Siin käib võitlus nähtamatu Minotauruse vastu. Paradoksaalne, ent võitluses linn vs. inimene on inimese rivaaliks teine inimene. Võidavad vaid kõige vastupidavamad, kõige kiiremad ja paindlikumad. Või kõige ilusamad. Edu nimel on linnanaine nõus konserveerima oma ilu ja nooruse (Pan Yuchuani “Pudelite seeria”) või kujundama oma välimuse ümber vastavalt linnas kehtivatele standarditele (Jiang Hengi “Juhuslikud objektid”).

Linnaelu nõuab inimeselt uut tüüpi tarkust. Sellele tõsiasjale on pühendatud Li Bangyao maaliseeria “Lugemine piltide abil”. Kunstniku teosed imiteerivad Hiinas laialt levinud inglise keele õppimist hõlbustavaid laste pildiraamatuid, ent olmeesemete, tööriistade ja riideesemete harjumuspäraste nimetuste asemel on piltidel need esemed loonud suurte korporatsioonide nimed. Et uues Hiina linnas ellu jääda, peab teadma, mis on Cartier, Adidas, Nokia, Epson ja tuhanded teised tuntud brändid.

Linna üle mõeldes ei saa üle ega ümber noore inimese ja populaarse meedia suhtest. Uue põlvkonna hiinlastele on arvutimängud, jaapani animé, Hongkongi tänavamood ja Ameerika glamuuritööstus sama lahutamatud igapäeva elust, kui olid nende vanemate jaoks propagandafilmid ja lõputud parteikoosolekud. Guangzhou kunstnike tööd viitavad nii Jaapani (Sun Xiaofeng, “Barbie seeria”; Xiang Dingdang, “Tuleviku ametlikud failid”; Cao Fei, “Cos-players”) kui Euroopa (Fan Yaping, “Kümne päeva lugu”) või Ameerika (Jiang Heng, “Juhuslikud objektid”) mõjudele uue hiinlase identiteedile.

Paratamatult tekib küsimus: “Mis juhtub siis, kui vana, valdavalt agraarne, tuhandeid aastaid traditsiooni armastav Hiina põrkab kokku uue urbaniseerunud ja läänemeelse Hiinaga?” Vana ja uue kontrast tuleb kõige paremini esile Hu Xiangqiani videos “Valimised”. Puhas ja sile lääne mehe moodi riides linnanoormees juhib iseenda valimiskampaaniat ning üritab veenda lihtsaid külainimesi valima teda uueks külavanemaks. Meeleolu on hoogne ja ülev, ent kuhugi ei pääse vastuolust. Hiinlaste uus põlvkond mängiks heameelega lääne demokraatiat, aga kuidas sellesse mängu meelitada terve elu ühel ja samal riisipõllul töötanud talupoeg.

Hu Xiangqiani teine video “Pilvelõhkujad” mõjub aga hoopis hoiatusena. Seal esineb linn demütologiseeritud kujul. Staatilise linnasilueti taustal veepinnal õõtsuvad kõrghoonete maketid tuletavad meelde, et ka monumentaalsel ja igavesena näival megapolisel on oma nõrgad kohad. Inimene on ehitanud linna, et kaitsta end vihma ja tuule eest. Nüüd on linn väljunud kontrolli alt ja ehitab ennast inimese abiga ise. Kui linn ühel päeval (nagu kaluri naine “Kuldkalakese” muinasjutus) tahab ka looduse üle valitseda, tuleb suur vesi ja pühib ta maa pealt. Seda on Ida-Aasias korduvalt juhtunud. Ja mitte ainult seal.

Linnaelanik on oma loomulikust keskkonnast ära lõigatud nagu kala Yu Xudongi videos “Neutraalne tsoon”.  Kiiresti arenev tööstus pakub küll uusi tehnoloogiaid, mõeldakse välja eluks vajalike looduslike produktide ja ainete asendajaid, ent keda ahvatleks elu torude küljes? Olgu see või igavene elu.

Käesolev väljapanek ei anna (ega saa anda) täielikku ülevaadet Hiina nüüdiskunsti protsessidest. Siiski, näitusel eksponeeritud tööd lubavad jälgida olulisi muutusi Hiina ühiskonnas ja kultuuris. Selles mõttes on “Linnailmeid” kureerinud Reet Varblane ja Zuo Zhengyao ning väljapanekut kujundanud Rosita Raud teinud märkimisväärse töö, et viia eesti vaatajateni, kellel täna veel puudub suurlinna kogemus, hiina kunstnike hoiatav sõnum. Võimalik, et Hiina linna uusi ilmeid vaadates tekib paljudel näituse külastajail esialgu rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga seegi on hea näitaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming