Hipid & hipitsemine

Hannes Varblane

Näitus „Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” Eesti Rahva Muuseumis kuni 4. IX, kuraatorid Kiwa ja Terje Toomistu. Vaakumis on pussuhaiski hapnik. Aleksander Müller Ühtmoodi raske on kirjutada asjast, mida päris põhjalikult tunned, ja asjast, millest mitte midagi ei tea. Hipindus on valdkond, mille kohta võin öelda, et ma tast midagi tean, ja samas ka seda, et ma tast mitte midagi ei tea. Selle loo pealkirjaga tahaksin ma eristada seda, et tõsised hipid ka Nõukogude Liidus olid midagi muud kui kogu muu maailma hipitsev subkultuur. Enamik meie tõsiseltvõetavatest hipidest ei kuulunud eestikeelsesse kultuuriruumi. Suuremad ja tõsisemad hipikogukonnad moodustusid Venemaa suurlinnades ja ääretutes avarustes. Nii palju kui mina tean, osa hipidest Läänes kodanlikustus, osa mitte. Neist, kes perestroika-järgsel Venemaal said juba vabalt valida mungapõlve, oli 90 protsenti endised hipid. Mida on meie vananevatel lillelastel sellele vastu panna? Meie hipitsemine Nõukogude Eestis oli põhiliselt jäljendamine. Me võtsime omaks välise, aga eriti ei süvenenud. Me olime massilised, kuid me ei katnud süüvimises. Ma mõtestan praegu seda hipiliikumise põlvkonda, mis hõlmas aastaid 1967–1975. Edasi oli tegemist juba üldise pikajuukselisuse massihüsteeriaga. Ega selleski midagi eriti halba polnud.

Kui mind miski huvitab selle Eesti isehakanud hipitsemise juures, siis võib-olla ühtse kontrakultuurilise vastuseisu küsimus. Raudse eesriide taga võtsid kõik riigipiire mitte kartvad väljastpoolt sisse imbuvad ideed küllaltki väärastunud, ei tahaks siinkohal öelda, et värdjalikke vorme. Raudne eesriie muutis oma filtri füüsilis-vaimsete omaduste tõttu paljutki. Tundus, et kogu meieni jõudev lääne underground’lik tegelikkus, läbinud vikerkaarevärve lämmatava prisma, muutus ühtseks insener Garini hüperboloidi koonduvaks kiireks. Seetõttu, püüdes omal ajal kohandada vaba maailma hipiliikumise hüüdlauset endale sobivaks, lisasin ma sellele slooganile neli sõna ja sain: „Make love, not war. My love is hate” („Armasta, ära sõdi. Minu armastus on vihkamine”). Kuuekümnendate lõpul, seitsmekümnendate algul teadsime päris täpselt, et me pole mingid hipid, vaid vääritud kloonid. Mõiste „kloon” meie leksikas siis veel puudus. Ent see klouniski klooniks olemine, andis meile võimaluse vastuseisuks. Juuste pikkus ja rõivamood andis igale kontrakultuurile nii omase eristumisvõimaluse ja ühtekuuluvusliku äratundmisrõõmu. Juba välimusest võis aru saada, kellega on tegemist. Nagu kaarnaparve kriisk kõlas meie kõrvus tavakodanike ähvardav hüüe: „Käärid, käärid, käärid!”. Mängida hipit meeldis tol ajal kõigile, hipi olla oli raske. Mäletan, kui vedasime Moldaaviasse tõumullikaid, siis suvalises Venemaa väikelinnas sõitis meist mööda kong, mille tagumisest aknast välja vaatav krimkavälimusega härrasmees karjus: „Kuradi hipid, kurat, ma saan homme välja, küll te, kurat, näete siis, te kuradi pikajuukselised!”. Õnneks oli selle linna tolm järgmiseks päevaks tänu raudteerööbastele meie taldadelt ja mälustki kadunud ning kong joobnud krimkaga niisamuti. Veel meenub, kuidas 1969. aasta suvel meid Toomas Raudamiga arreteeriti väljanägemise pärast jalgrattasõidu võistluste ajal, kuna ületasime sportlastele ette nähtud trassi vales kohas. Jama tuli sellest palju, ei taha meenutada. Miilits ise suhtus pikajuukselistesse hipidesse ettevaatlikult. Keskmine inimene, mass, oli kõige ohtlikum. Seda tihtipeale võimude mahitusel. Nuga anti jõe ääres, õllesaalis võidi juuksed maha lõigata. Ameerikas mässasid hipid väikekodanluse vastu, meil oli isegi hipitsemisel nõukogude võimu vastane alatoon.

Loomulikult teadsime, et väikekodanlastel algab revolutsioon välimusest. Aga meie jaoks oli see muutus välimuses ühtlustava äratuntavuse hääleks. Vastuseisu hääleks. Ma ei tea ühtki perioodi oma elust, mil kunsti, kirjanduse, muusika jne ringkonnad lõid niisuguse kosmilise kiirusega sidemeid kui siis, kui kuulati „Hair’i” ning kõik elasid Aquariuse-ajastu märgistatuses. Loomulikult kõneleb minus noorusenostalgia, ent siis ei elutsenud kõik veel nišivajaduses, enam otsiti ühtset vastuseisuvajadust. Ja kuna võimud ei olnud veel taibanud seda tasalülitada, siis õilmitses lillelapslus tõsimeeli.

Hiljem, nagu juhtus ka pungiga, võttis massimeedia ta omaks, kasutas ära ning hajutas üldise haisva meediatiigi loksuvas roisulaines. Seetõttu olen ma mingil määral kade nende hipiheeroste peale, kes ujusid pinnale põhiliselt vene kultuurist ja kelle taimelavaks olid siiski Moskva ja Piiter. Meil andis hipindus aga värvi ja verd nii kunstile, kirjandusele kui ka üldisemale ilmapildile.

Kokkuvõttes oli tegemist nii struktuurilt kui ka mutantluse astmelt küllaltki keeruka nähtusega Nõukogude Liidu ning kui otseselt võtta, siis ka Nõukogude Eesti kultuuripildis. Seda eriti alguses, kui eraldiseisvusel oli omaette väärtus. Taastada seda keerukat, vastuolulist ning samas sümbioosset seisundit kahte ubrikusse ruumitatava näituse üüratu materjalihulgaga on väga raske. Eriti kui tahetakse nähtust hõlmata igakülgselt. Selle poole on näituse kuraatorid Kiwa ja Terje Toomistu aga tõsimeelselt püüelnud. Ei maksaks siiski lasta ennast kohutada näituselt esialgselt väljapaiskuvast kakofoonilisest värvikirevusest. Mõneti hipiliikumine ja hipitsemine seda oligi. Meie terroriimpeeriumi terashalluses oli sellel värvimängulgi oma väärtus.

Uurisin-puurisin näitust üle kahe tunni ja mida kauem ma süvenesin, seda enam sain aru, et see näitus on, jumal tänatud, üles ehitatud täiesti tänapäeva näituste ülesehitamise reeglite vastaselt. Nüüdisaegne näitus peab olema kultuuriministeeriumi kindlakäelisel suunamisel silmapilkselt haaratav. Ta ei vaja süvenemist. Ta ei tohigi vajada. Ta peab olema interaktiivne, sa pead saama seal kõiksugu asju tõsta, mõõta ja kaaluda. Timukaks kehastuda ja päid maha raiuma hakata. Temas ei tohi olla midagi vastukäivat ega strukturaalselt keerukat. Ta peab olema kergelt hoomatav, ta peab minema su neelust alla libedalt kui auster, ebameeldivustunnet tekitamata, neelukulus takistamatult kulgema. Ta peab olema mõttemahladeta seeditav. Kiwa ja Terje Toomistu pole läinud seda teed, kuigi väline efekt on ülesehituse kunstilisuses saavutatud. Asi avaneb alles siis, kui vaataja süveneb eksponeeritavasse: seinatekstidesse, esemelistesse, kõlalistesse ning video vormis materjalidesse. Jah, need videolised talking head’id on mõneti üheülbased, aga vastanduvad oma lihtsakoelisuses selle rosoljeliku värvikirevusega, mida hipikultuur oma esteetikas tegelikult paljuski kandis. Nendes vanade kalade – Aleksandr Dormidontovi, Vladimir Wiedemanni, Riho Baumanni, Enn Tegova, Aleksander Mülleri, Päärn Hindi, Paap Kõlari ning teistegi tekstides hakkab aeglaselt, kuid kindlalt lahti rulluma tegelik hipinduse olemus siin Eestis ja mitte ainult Eestis. Minu arvates on väga hästi edasi antud muusika, psühhedeelia, vaimsus, Ida mõjud ning samas ka võimudele küllaltki ebamugav vastuseisu massilisus ja ulatus. Loomulikult on näitusel pinda sellise teema vivisektsiooniks vähe ja see kokkusurutus tõenäoliselt tingibki kuraatorite mõnetise ülepakutuse eksponaatide hulgas. Võib-olla võib näitusele ette heita ülesehituse kaootilisust, aga mina nägin siiski kaheksa põhisuuna väljatoomises teatud ühtsusetaotlust. Ma ei tea, kas lääne ja idabloki sündmuste võrdlusskaala esitamine on nii väga vajalik, küll aga on väga tänuväärne kaart, mis näitab nii hipirännakuid kui ka loomavedusid N. Liidu piires. Põgusalt on näitusel muidugi ka kunsti, võib-olla vähevõitu kirjandust (Ave Alavainu ja Johnny B. Isotamm on siiski esindatud). Samas on meeldiv näha, et puudutatakse ka psühhedeelse kultuuri mõju üldisele disainile. Parim osa on tõenäoliselt muusika, näitus on äärmiselt huvipakkuv helikujunduslikult, samuti haruldaste filmikaadrite poolest. Fotodessegi seinal võiks süveneda.

Tegelikult pidanuks sellele näitusele eelnema siinmaist omaaegset hipindust analüüsiv raamat. Kuna ühtset heakskiidetud käsitlust veel pole, polnud näituse tegijatel kerge, tuli kobada pimeduses.

Aga mina räägin ju kui asja sees olnu. Ma räägin kui läbikäidut ära tunda tahtja. Ei kujuta ette, millise mulje võib see näitus jätta teismelisele tänapäeva noorukile, kel puudub isiklik lillelapsekogemus. Usun, et tema, kes ta on harjunud oma nišši otsima interneti süvasügavustest, on sellase tulevärgiga harjunud ning tõenäoliselt on ta suuteline leidma endale vajaliku. Ise tahaksin näitusele veel kord minna – leidmaks mõnda nurka, mida ma omal ajal tegelikkuses üles leida ei suutnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming