Hüvastijätulaul Kopli liinidele

Sven Tupits on loonud ühe inimese loo põhjal slummielanike koondkuju.

AURELIA AASA

Sven Tupitsa näitus „Elu liinid – ühe ajastu lõpp“ Tallinnas Signature House’is selle aasta lõpuni.

Fotograaf Sven Tupits on vaadanud Kopli sündmusi sealse elaniku Aleksandri vaatenurgast. Suurem osa ühiskonnast käsitleb poolpõlenud ja lagunenud majades toimuvat sotsiaalse paratamatusena, kui üldse on veel neid, kes suudavad või tahavad probleemile mõelda. Näituse asukoht Signature House on ideaalne vastandlike tunnete ja küsimuste tekkeks. Liinide lõpus asuvas galeriis ei avane vaatajale mitte ainult fotod, vaid tegelik elu, mille kaduvust sügishallus veelgi rõhutab. Veelgi sürrealistlikum oleks väljapanek mõnes poollagunenud majas, kus paari päeva taguse põlengu ving kergelt ninna tungib. Tegu poleks enam mitte ainult näituse, vaid sotsiaalse eksperimendiga. Neile, kes Kopli lõppu just sageli või üldse ei satu, annab olukorrast ülevaate ka hävinud majadest trammis mööda loksumine.

Ometi peitub sünguses omamoodi ilu. Kopli liinidest on saanud Tallinna vaatamisväärsus, elu enda muuseum või väga kummalist laadi reality show. Enamasti piirdub uudistamine siiski eraviisilise või kunstilise huviga. Huvi on parem kui selle puudumine. Paljud hoiavad liinidest kaarega eemale. Lihtsam on silm kinni pigistada ja unustada, et Kopli poolsaarel mängib endiselt nukker sümfoonia. Sealne elu jäetakse politseipatrullide ja kinnisvaraarendajate meelevalda. Mõnikord saadetakse kohale ka kaameramehed. Tähelepanu, mida jätkub täiusliku foto tarbeks või elamusturismiks, võib elanikesse jätta siiski hüljatustunde. Vaevalt tahab ükski inimhing, ükskõik kui omadega puntras ta ka pole, olla teistele pelk hoiatus või maailmapilti avardav tegur.

Eest moodi skvott

Aleksandr, keda võib Sven Tupitsa väljapanekus pidada liinielanike eestkõnelejaks, on siiski optimistlik. Vaatamata mitmetele ebaõnnestunud katsetele leida uus korter, usub mees endiselt selle võimalikkusesse.

Aleksandr, keda võib Sven Tupitsa väljapanekus pidada liinielanike eestkõnelejaks, on siiski optimistlik. Vaatamata mitmetele ebaõnnestunud katsetele leida uus korter, usub mees endiselt selle võimalikkusesse.

Näitus avab teema laiaulatuslikkuse. Liinidele ei ole pagenud ainult asotsiaalne kontingent: iga hinge taga on lugu, kas tahame ja saame seda kuulda või ei. Tegevuspaik aitab ehk suurendada empaatiat ja soovi midagi paremaks muuta. Ja kui mitte, kasvatab teadlikkust. Signature House’i ümbritsevale aiale seatud vanad fotod lubavad heita pilgu eelmise sajandi Kopli olustikule ja on tagasivaade aega, mil piirkond oli omapärane, ent elujõuline Tallinna linnaosa. Sven Tupitsa fotonäitus kajastab praegust reaalsust – minnalaskmisest sündinud kaduvust ja kahju. Imetlusväärne on autori võime näidata omalaadset ilu tavatutes, selleks justkui sobimatutes paikades või oludes. Poollagunenud hoone, pirnipuu, nõukogudeaegse lektüüriga raamaturiiul ja mees läkiläkiga saavad fotodel sisuka mitmekihilisuse ja esituslaadi tõttu väärtuse, mida omistatakse vaid ilusale või heale. Seega kõik oleneb vaatamise nurgast ja kuulamise oskusest.

Näituse peakangelane Aleksandr käib küll tööl, kuid elukalliduse tõttu elab ta juba kakskümmend viis aastat Koplis. Praegu on ta jõudnud olukorrani, kus kodus pole ei elektrit ega vett. Maja ees võib küll kuulda elektrigeneraatori õrna suminat. Ja nii mõnedki mahajäetud maja aknad säravad õhtuti sumedalt. Aguliromantika on siiski vaid sünge reaalsuse petlik illusioon. Elutingimused, kus tuleb hakkama saada, on kergelt öeldes kesised, kohati lausa uskumatud. Berliinis, Londonis ja teistes Euroopa suurlinnades on skvottimine küllaltki tavaline nähtus. Kopli liine võiks vaadata samamoodi. Kuid seal pole tunda ühtekuuluvust, oma kogukonna tunnet. Majad on puidust ja pooleldi lagunenud, selle asemel, et luua kodutunnet, pannakse need hoopis põlema. Liinide lõpu on toonud paratamatus. Subkultuurilised või poliitilised eelistused ja mässumeelsus, mis rahapuuduse kõrval on skvottimise juures väga olulised, ehk isegi olemuslikud tegurid, jäävad Kopli liinidel kõrvale. Kui, siis võib Tallinna põhjaosas kõnelda oma, Eesti moodi skvotist – kummalisest ja omanäolisest, sest isegi sealsed elanikud ise pole oma keskkonnast, selle laiaulatuslikkusest täielikult teadlikud.

Kopli liinide uus ja äsja allkirjastatud kava näeb ette nüüdisaegse elamurajooniarenduse, mille käigus kerkivad vanade asemele uued uhked korterelamud. Hüljatute paradiisist kujundatakse järjekordne peresõbralik elurajoon. Peresõbralikkus pole halb, praegune olukord ei saa edasi kesta, kuid uued majad ei lahenda probleemi. Situatsioon muutub nende tarvis, kes soovivad nautida jalutuskäiku puhtas ja viimistletud keskkonnas või saavad endale seal elamist lubada. Ilmselt mitte ükski Kopli liinide praegustest asukatest viimase rongiga kaasa ei sõida ehk korterit osta ei jaksa. Kui enne uute majade valmimist ei jõuta pöördumatusse lõpp-peatusse, tuleb trammile hüpata ja kesklinna poole tagasi sõita. Mahajäetud maju on teisigi. Ühest lagunevast hoonest teise kolida pole aga parim alternatiiv. Seda on palju alternatiivikski pidada. Seda enam, et kõnealustes majades elab endiselt inimesi, kes ei ole liinidele sattunud mitte sõltuvusainete tõttu või kuritegelikel kaalutlustel, vaid karmi paratamatuse tõttu.

Aleksandr, keda võib Tupitsa väljapanekus pidada liinielanike eestkõnelejaks, on siiski optimistlik. Vaatamata mitmetele ebaõnnestunud katsetele leida uus korter, usub mees endiselt selle võimalikkusesse. Uus korter pole tal kinnisidee, ta on ehitanud vana korteri ümber ja toonud lagunenud majja hubasust. Äsja sai valmis isegi saun, kuid just enne peatselt saabuvate buldooserite rongkäiku – uue korteriga või ilma, liinidelt tuleb tal lahkuda. Aleksandr ise jääb ees ootavast rääkides tasakaalukaks. Hämmastav isiksus, kes reageerib elu keerdkäikudele parimal võimalikul moel tegutsedes, mitte ennast hävitades või kibestumusse langedes.

Näilisus

Ühe isiku lugu on siiski vaid osa näituse tonaalsusest. Isikliku aspekti kõrval sümboliseerib Aleksandr enamat. Paiku, kuhu koondub palju sellist, mida kesklinna uhkes tuledesäras ja luksuses püütakse varjata, on kõikjal. Mitte igaüks ei suuda või ei soovi valitseva süsteemiga toime tulla. Mida sügavamale langetakse, seda sügavamale ja kaugemale minnakse ka varjupaiga otsinguil. Kuni hetkeni, mil tekivad linnaosad, mille reputatsioon hakkab sarnanema geto omaga. Tsiteerin siinkohal Katrin Paadamit: „Sotsiaalse ja füüsilise keskkonna nukra harmoonia täiuslike esindajatena tähistavad mineviku slummid ja moodsad getod vaesuse ruumilist kontsentratsiooni linnas. Üks sellise märgi kandjaid on Tallinna Kopli liinid.“*

Mis saab siis, kui liinidest jäävad vaid tühjad mälestuste riimid? Vaesus ei kao ja pole oodata ka kodutute marssi vanalinna suunal, sest kuidagi hangitakse ikka uus eluase. Ehk leiab ka Aleksandr endale uue korteri. Ja rikkad saavad uhked kodud mere äärde. Tegelikult on see vaesuse asendamine näilise rikkusega. Ühe ajaloolise ja semiootiliselt märgilise tähendusega ala ümberehitamine ei likvideeri probleeme. Ehk vabanetakse murekohtadest vaid käsitletava ala piirides, aga probleem ise liigub mujale, on juba vaikselt liikunud. Uued korterid hakkavad seisma endise kultuuri- ja elamusväärtuse varemeil. Häid lahendusi justkui polegi. Poolpõlenud majade renoveerimine ei näi atraktiivne ja eelmise sajandi puitmajad ei püsi enam nii või enam kaua. Toetudes praegusele olukorrale, oleks ehk ka ebaeetiline lasta asjadel omasoodu kulgeda. Võib-olla ongi nii, et ühe kultuuri ja inimkonna mitmekesisust tähistava rajooni aeg on läbi ja Tallinna põhjapoolsest lõpp-peatusest vaatab peagi vastu heaoluühiskonna peegelpilt. Inimesed, kelle elu peegeldusele ei vasta, kolivad mujale ja seda jäävad meenutama vaid sünged fotod, kus räägitakse Kopli liinide tõelist lugu.

PS 16. XI kolis Aleksandr uude elukohta.

* Katrin Paadam, Kopli liinid – kas oma või võõras allakäigu tee? – Ehituskunsti veebileht 5. XI, http://ehituskunst.ee/katrin-paadam-kopli-liinid-kas-oma-voi-vooras-allakaigutee/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht